Kuni surm otsa ei vaata, tuleb vist rahul olla.
Pärast rahutuste algamist on olnud kaks väga crap-i ööd. Igasuguses mõttes. Tohutu, tohutu hirm on tagasi. Öösel ei saa magama jääda. Ja palju parem on olla üleval kui vaadata neid unenägusid, mis mind külastavad. Ja siis ärgata üles, täielikus paanikas. Kuulata mingisuguseid hääli toast. Ei saa isegi aru kas oled üleval või mitte. Selle tõestamiseks tõusta püsti ja käia ringi. Kell 5 öösel. Hirm, hirm, hirm. Tõmmata ruloo eest ära, et päike ja valgus maha rahustaks. Ei ole kasu. Saata sms. Et kui mingil põhjusel ära sured, siis vähemalt keegi teaks, et sul oli hirm. Võibolla see huvitab kedagi, ilmselt mitte.
Ja siis lebad voodis. Ei taha magama jääda unenägude pärast ja samas oled nii väsinud. Seda tunnet ei saa kuidagi kirjeldada.

Lapsepõlves oli midagi sarnast. Hirm sõja ees. Hirm pommitamise ees. Tohutu, meeletu hirm venelaste ees. Venemaa ees. Õudusunenäod sõjast, kastiautodest sõduritega, tankidest. Lähedaste surma saamisest. Ja inimeste ülbuse ees. Unenäod, kus inimesed ülbitsevad, naeravad näkku, mõnitavad.
Ning sama võib nüüd näha rahutuste piltidelt. Ülbed, ennast täis inimesed. Kaklemas, õiendamas, tülitsemas. Mis tekitab viha. Ja hirmu. Kõndida tänaval ja karta minna mööda venelaste kampadest. Sest sa näed nende ülbeid, irvitavaid nägusid. Ja ei taha otsa vaadata. Ja ei taha lähedale minna. Ja tahaks elada oma riigis nii, et ei ole kartust minna poodi. Või jalutama. Või klubisse. Või kutsuda sõpru välismaalt külla. Või rääkida kõva häälega eesti keeles vene kampade juuresolekul. Aga seda ei saa. Ja seda tunnet ei saa tükk aega tagasi. Võibolla pole teda kunagi terviklikuna olnudki.

Ja ma tõsiselt loodan, et need öised paanikatunded mööduvad.
Ja ma loodan, et hirm möödub.