Sellest ei ole midagi, kui ma ka peaksin mõistuse kaotama. Üksindus ja sina ei häiri mind. Pigem on nii isegi mugavam ja lihtsam. Ja hea. Mul on valus kuulata sinu muusikat. Ometi eelistan ma teha just seda millelegi muule. Ma armastan kuulda neid sõnu, mida olen sinu käest kuulnud. Armastan kuulda seda keelt, millest nii vähe mõistan. Armastan neid meloodiaid. Sellepärast, et see kõik on sinuga seotud. Ja kui ma ei ole sinu lähedal, olen ma niimodi sulle lähemal. Lubades hiigelsuurtel lainetel üle enda pea kokku lüüa. Vajudes ja vajudes vee alla, sirutudes aina sügavamale. Sulgedes silmad, ning lebades.
Igatsen kohutavalt, meeletult palju. Ainuke asi, mis mind vähegi rohkem lootusrikkana hoiab, on teadmine ja ootus. Et paari päeva pärast tuleb inimene, kellele saan selle välja öelda. Kui väga see igatsus mind piinab, kuidas ta minu sisemuses möllab, kuidas see mind hävitab. Ja ma ootan seda. Panna kogetu lõpuks sõnadesse, et kõik olemasolev muutuks reaalseks. Praegu on kõik, kõik siiski nagu halb unenägu. Rääkida inimestega läbi interneti, üritada ennast kirjeldada, sõnadesse panna. Olles mingisuguses reaalsuses, mis kohati hullumeelsena näib. Mõistetamatuna. Niikaua kuni kaks maailma on lahus, ei muutugi miski reaalseks. Vaid jääb ära rebitud leheks, mida miski asendada ei suuda. Ning millest igal algaval hommikul loodan üles ärgata. Näha uuesti kõiki neid, keda tahaksin üle kõige näha. See peaks muutma olemasoleva lõplikuks.
Ma tahan tagasi. Siiani, iga päev, tahan tagasi. Oma sõpru, oma kallimat, oma elu. Oma tegemisi, rõõme ja õnnetuid hetki. Võimalusi. Inimesi. Keskkonda. Jalutuskäike meeletusuurtes parkides. Nädalavahetustel ringi reisimist. Õppejõudusid ja keerulisi koduülesandeid. Õhtust tee joomist. Riisi juurviljadega. Pitsaõhtuid filmidega. Öiseid jalutuskäike. Tudengibaari ja piljardimängu. Õhtusöögi-pidusid. Lõunaseid kakao joomiseid. Raamatukogu. Spordiklubi. Pidevat sõprade nägemist tänavatel, ühikates, parkides. Öösel kell 3 messengeris tehtud otsust, et nüüd tuleb pitsat süüa. Sõbralikke ja tohutult abivalmis inglasi. Lihtsust. Ma igatsen kõike seda siiani, igal hetkel. Hoolimata, et olen võimeline ka siin olema. Ja ka olen. Ja tean, et ma ei saa mitte iial kõike seda tagasi.
Igavus, tüdimus, meeleheide, kurbus ja viha. Üksindus, üksindus, üksindus. Ma ei oska, ei oska siin olla. Olla mingisugune, sobiv. Tunda ennast sobivana. Tunda rahulolu oma eluga. Ei tunne. Otsides pidevalt tegevusi ja väljakutseid. Üritades midagi teha. Aga see ei seo. Vaid võtab ära mõne hetke, tuues lõppedes asemele veelgi suurema üksinduse. Kõndides toas edasi tagasi. Kõndides väljas, looduses, linnas. Sõites rulluiskudega. See kõik on ja jääb poolikuks. Süda on poolik. Igatsen teist poolt. Rohkem, kui suudaksin eales sõnadesse panna.

http://www.youtube.com/watch?v=3LAm3iCwprQ

I got your letter
It said you have to leave
Everything what I've got will burn away
if you leave
Nothing, only a dark
will encompass me
Everything what I've got will burn away
and you know it

I wanted to find
a life-preserver
which will keep us
I've got no power
So I am asking you
If you know that I
I am not the one then set it on fire
Only a desert now
I will put my finger on a trigger
Everything what I've got will burn away
if you leave...