Armastan.

Kuidas asjad käivad maailmas

Kui inimestele meeldib korraga kaks inimest - ühega hakkavad koos olema, teisega hakkavad salaja koos olema.
Kui inimestele ei meeldi keegi - on kõigiga avalikult või poolavalikult ning rahus südamega.
Kui inimestele ei meeldi keegi aga keegile meeldib inimene - inimene pole keegiga koos aga keegi on inimesega koos.
Kui inimestele meeldib keegi - jätab vana ja võtab uue või proovib uut vana ajal ning valib mugavama. Vana või uue ajal hoiab ukse lahti ka teistele võimalustele elu vürtsitamiseks.

Kui mulle meeldib korraga kaks inimest - ühest saan üle ja teisest jään ilma.
Kui mulle ei meeldi keegi - olen üksinda ning rahutu südamega.
Kui mulle ei meeldi keegi aga keegile meeldin mina - olen keegiga koos ja keegi on minuga koos lootuses, et hakkab meeldima. Kui ei hakka, ütlen ei. Kuigi oleks ilus ja mugav.
Kui mulle meeldib keegi - ei jäta vana ja ei proovi uut. Vürtsi otsin india toidust mitte teise inimese voodist.

Iroonia. Tuleks õppida paremini tegutsema.

Kardin hõljus. Kuigi tuuletõmmet ei olnud, väreles hele riie õrnalt õhu liikumises. Vihma sabin. Rahulik, vaikne. Klõbistamas vastu aknaklaasi, kardina taga. Soojus. Mida tuli väikesest radiaatorist. Ning mida oli täis terve tuba. Lohakalt radiaatorile visatud käterätt. Tumesinine, helesiniste triipudega.
Tuba oli hämar. Kätte oli jõudnud õhtupoolik. Kell võis olla nelja ja viie vahel. Kuskilt toast kostus vaikset muusikat ning inimeste häälekõminat. Sellist, mis tekitab turvalisuse tunde - teada, et lähedal on inimesed ning kõik on korras.
Ärkamine. Mis meenutab lapsepõlve. Samasugune tunne, nagu ärgates maal vanaema ja vanaisa voodis. Ahjust tulev soojus, hämarus, vihm akna taga ning inimeste rääkimine teises toas. Täiuslik turvalisus ning kindlus. Silmi avades jääb see tunne püsima. Võimatult uskumatu headuse tunne. Nagu mõneaastasel lapsel.
Kellegi keha ja soojus sinu kõrval, segunemas sinu omaga. Kellegi soe käsi sinu käes. Kellegi rahulik magamine sinu lähedal. Veresooned kaelal tukslemas. Õlad teki alt välja paistmas. Juuksed segamini padjal. Hingamine.
Ning ärkamine. Samasugune tunne, jagatud, turvaline, kestev. Üheskoos leitud lapsepõlv. Vaikuses teineteise silmadest nähtud teadmine. Üheks päevaks üles leitud hingesugulus. Iseenda ning teise inimese täielik mõistmine. Küsimusteta, vajadusteta eksisteerimine. Ühes põhjatus, põhjatus maailmaaugus. Kuhu keegi oli unustanud katte laiali laotamata. Üheks päevaks.

Kardin võbeleb. Heleroheline. Ning õhk seisab paigal. Küünlad põlevad. Üks tumesinine ning üks valge. Akna taga ei saja vihma. Eilsel öösel sadas. Võibolla tuleb täna uuesti.
Ruum on teine. On soe, aga teistmoodi. Valgus on hämar, aga teistmoodi. Elutud asjad ehivad kõike toas, üritades teda elavaks muuta. Kirju ja üleküllastunud tuba. Kõik on olemas, aga kõige olulisem on puudu. Oma lugu. Oma jutt. Oma hing.
On olemas mälestused. Igasugused. On olemas esemed. Paljudelt. Aga on puudu üks terviklik hing. Järjepidev ühtlane stabiilsus. Midagi uut. Uuest algusest ammutatud tugevus. Sitkus. Naer. Soojus. See tuba ei mäleta. Armastust, mis annab.
See tüdruk ei mäleta. Vaid seda, mis ühel hetkel uuesti leitud sai. Ja mis kuskile kaugele maha jäi. Mis üheks päevaks leitud sai. Osa kõige sügavamast olemusest. Heast. Soojast. Turvalisest. Vabast. Naiivsusest. Sõltuvusest.
Lapsest.





Remember these moments
Let them live in your mind
Remember this feeling
Remember this night

See on justkui mõnitus. Et vahepeal oli mingi aeg, kus oli juba parem. Et päike tuleb ja kõik on parem. Aga kadus ära. Ja viimased kaks nädalat - iga päev tundub hullem kui eelmine.
Mingid tühised asjad seisavad pidevalt meeles. Tühised asjad lähevad korda. Ja on olemas. Meeles.
Ja siis ülejäänu, mida ei ole. Tundeid, üheski suunas. Ükskõik? Ükskõik.
Õhtuti ei saa magama minna. Ei saa lihtsalt. Nutta 5ni hommikul. Õudusunenäod. Ärgata. Ja siis otsast peale. Pisarad tulevad silma. Mõttetusest. Kurbusest. Ärkamisest. Magama minekust. Bussis sõitmisest. Kellegi puudumisest. Kes teab millest.
Ma tahaks öelda, et ma tean. Et läheb paremaks ja kõik muu. Mida kõik pidevalt ütlevad. Ja ma isegi uskusin sellesse.
Aga viimasel paaril nädalal on see kadunud. Mul on tunne, et ma ei suudagi elada. Temata. Ma ei taha. Lihtsalt ei taha. Mul on ükskõik kõigest muust. Tulevikust, uutest suhetest. Mul on täiesti ükskõik.
Ja ma tean kuidas see kõlab. Rumalalt. Ebatõeselt. Nagu tehtud ja teeseldud lause, mida kasutada. Sest paljud ei taha, aga ikka saavad. Ja kõik on palju lihtsam, kui mina seda endale näen. Kindlasti. Kindlasti on see kõik õige. Aga mina ei jaksa. Midagi enamat mõelda, kuskile kaugemale vaadata. Kui selle lauseni. Ja seal peatuda. Sest kaugemale ma ei näe.
Kohusetundest tehtud asjad. Süüa hommikul. Kirjutada tööd. Käia kuskil. Tegevuses olla. Tegevus lõpetada. Ja tühjus. Tühjus. Ma ei tea, millal mul oli hea meel mõne tehtud asja pärast. Millal oli üldiselt hea.
Ma ei tea kuidas edasi olla. Enam ei tea. Pidevalt oli ootus ja lootus. Iseeneselikule muutusele. Kõik on aga veel halvem.

Raske.

Millestki midagi enamat ei ole öelda.
Sõnad seisavad paigal
ja kordavad, korduvad.
Sina, sina, sina... Sina. Aga sulle ma seda enam ei ütle. Ongi kõik. Eilsest. Ja jäävad kahed erinevad sõnad. Jäävad. Meist. Ja jään mina.

To čo som s tebou skúsil
s nikým už nemusím
čo som s tebou musel
s nikým už neskúsim
zavrela si mi dvere
za nimi žila s ním
ak túžiš po nevere
ďakujem neprosím...

Mul iga hommik kisub pilgu teele
ehk mõnda rada astub sinu jalg
ma olen näoli langend järveveele
kas virvetes ei viirastu su palg
ent mööda teid ka siis ei tule keegi
kui kõu taob vikerkaari sildadeks
ning valelootustega vetepeeglid
ma peksin kividega kildudeks
Sind otsides...



My face is all wet 'cause my day was rough

This is the end you know
the plans we had went all wrong
We ain’t nothing but fight and shout and tears
We got to a point I can’t stand
I’ve had it to the limit;
I ain’t more than a minute away from walking
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
I slowly realized there’s nothing on our side

Out of my life,
Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head,
Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad

Another night and I bleed
They all make mistakes and so did we
But we did something we can never turn back right
Find a new one to fool
Leave and don’t look back.
I won’t follow
We have nothing left.
It’s the end of our time
We can’t cry the pain away
We can’t find a need to stay
There’s no more rabbits in my hat to make things right

Out of my life,
Out of my mind
Out of the tears we can’t deny
We need to swallow all our pride
And leave this mess behind
Out of my head,
Out of my bed
Out of the dreams we had, they’re bad
Tell them it’s me who made you sad
Tell them the fairytale gone bad...

by Sunrise Avenue

Täna on sees üsna vastakad tunded. Ühelt poolt tahaks olla vait ja mitte midagi öelda. Teiselt poolt tahaks lihtsalt öelda, et mulle tegid haiget need asjad.
Ma ei arva ühestki enda sõbrast, et ta on nõme inimene. On üsna valus, kui keegi selles süüdistab. On. See, kuidas mina oma asju mõtlesin, oli hoopis midagi muud. Ja on mis on, ma olen alati mõelnud et ka tülide ja vääritimõistmiste korral sõbrad saavad neist üle ja annavad andeks. Aga kui midagi veel paar päeva hiljem näkku visata vihaga - milleks? Milleks seda vaja on.
Ja ühel hetkel on ka minu empaatial ja aru saamisel piirid. Palusin üheks päevaks abi 4-lt inimeselt. Ja huvitaval kombel ei olnud kellelgi aega ega tahtmist. Mõni isegi ei vastanud. Et oodata paremaid plaane? Ja ma saan aru, et tulevad asjad ette ja ma saan aru, et on teised plaanid. Juhtub kõikidel.
Aga ma ei saa aru, kas tõesti olen ma ise nii halb sõber olnud? Ilmselt täna sain ma väga selge vastuse oma küsimusele, olles üksinda. Ja ilmselt tõesti ongi see nii. Ja mul on sellest kahju.

Vot sellised asjad teevad täna haiget. Ja selliste asjade pärast ma ei tahagi siin elada. Piisab sellest, et saada paar sõnumit ja lihtsalt nutta. Mul ei ole seda vaja.
Kasvatan endale paksema naha, et ükskõiksemaks muutuda kõikide inimeste suhtes.

This is the end.
Ükskõik kui palju ma ei üritaks seda vältida. Pöörata pilk kõrvale, otsida põhjendusi, vabandusi. Üritada mõista, analüüsida, selgeks mõtestada. Edasi lükata. Päev päeva haaval. Küll homme jõuab. Küll homme on lihtsam. Lõpetada. Lõpus olla.
Aga ei ole. Peaaegu 3 kuud. Ei ole lihtsam. Ei ole kergem iseendale öelda, et nüüd on kõik. Midagi ei muutu, ime ei sünni. Kõik ei saa korda. Kõik jääbki nii. Kõik ongi nii.
Küsimused jäävad. Pooleli olemise tunne. Pooleli jätmise tunne. Katkendlikkus. Üks elu oli ja siis äkki kadus. Muutes terve elatud elu küsitavaks. Kas ikka oli? Kuhu ta kadus? Uppus ära?
Sirutada käsi ja puudutada kõike olnut läbi ajaklaasi. Hetk enne ja hetk pärast. Käsi käe vastas, keha keha vastas. Ometi tähendust omamata, midagi tundmata. Moment, mis oli kõige olulisem ja mis ei tähendanud midagi. Hetk, kui vaatad otsa, nägu pisaratest märg. Lootus ja hirm. Minekuvalu.
Ning päevast päeva endasse hoitud sõnad. Teadmised. Pingutused, mis katkevad selle sama klaasi taha. Sa ei kuule. Sa ei mõista. Sa ei näe. Ja sa ei tunne. Seda mis oli ühel pool ja mis on teisel pool. Sa ei pääse mööda sellest joonest, mille ise tõmbasid. Sa ei näe seda hetke, kus meid surma mõistsid. Seda hetke, kus kõigel minna lasid.
Silmis mõru ja kibe teadmine. Naeratus peitmas tõde. Kergemeelsusesse varjatud palve. Ja loobumine loobumise järel. Hirmust? Tõest? Ükskõiksusest?

Ma ei pääse enam sinuni. Öeldes hüvasti kaotasin selle oskuse. Ja ma ei jaksa ka. Isegi mitte pingutada. Sirutada käsi välja ja katsuda seda külma klaasi. Näha silmi. Vaadata. Ma ei näe enam Sind. Vaid varje. Mälestusi, kujutlusi, unelmaid. Segamini paisatud elu.
Ma ei pääse enam iseendanigi. Oma tunneteni. Vajadusteni. Tundub, nagu mul ei olekski neid. Otsida kedagi, kes oleks hingesugulane. Otsida kedagi, kes oleks lähedane. Ei otsi enam. Ei taha enam. Ei oska jagada. Ei oska vajada. Ei oska lasta lähedale.
Sellegipoolest on tunded. Kurbus. Kurbus. Ei taha enam naeratada ka. Tahaks magada. Koguaeg. Tahaks liikuda edasi kuskile poole, aga ma ei tea enam kuhu. Kõik tundub kuidagi tühi. Teha üht või teist, olla vajalik, jätkata varemvalitud asjade lõpetamist. Tühi on. Tähtsusetu. Ja otsast alustada ei jaksa. Nii palju on olnud neid alguseid, liiga palju.

Ma olen sinu kaotanud. Ma olen iseenda kaotanud. Ja kõik on tühi. Vaikus, mu ümber ja mu sees. Tühjad kõnelevad varjud. Tõelised ja ebatõelised. Elamine fantaasiates. Rääkimine surnutega. Kujutlused. Unenäod. Ma ei tea kuidas see nii läks. Ma ei tea miks see nii on. Ja ma ei tea kas see jääb nii.
Sinuta on raske.

Bleeding
and not
and bleeding
and not

Ja tunnen
ja ei tunne
ja tunnen
ja ei tunne

Valu
või ükskõiksus
või viha
või hirm
või ükskõiksus
või midagi muud.

May it be...
And so it is...
at least it was...
till the clouds clear...

Mõttetu olemine. Olelemine. Mõttetu. Ajuvaba. Mõttelage. Ei viitsi ärgata. Ei viitsi rääkida. Naeratada. Mõelda. Kirjutada.
Ja need mõtted mis on, on koledad. Polekski justkui minu omad. Et keegi saab nii mõelda. Õel, kade, vihane, põlglik, armukade, tige, hirmul. Või ükskõikne, ükskõikne ja ükskõikne.
See tunne, kui seista keset suurt ja laia autoteed, keset kiirust ja möödumist. Kõikuda järeltuules või tasakaalutuses. Mõte minekust. Ükskõikne mõte minekust mööda ja läbi, keset hallust ja kiirust ning möödumist. Läheks. Astuks.

Miks üksinda ei ole kergem olla, kui suhtes (ehk väärarusaamad nauditavast üksiolemisest):

1. enamasti on ka üksikutel tunded - ehk siis nad on kellesti sisse võetud, kellegi poolt maha jäetud... tahavad kedagi, vajavad kedagi, igatsevad kedagi, armastavad kedagi. See oleks lihtne, kui üksikud inimesed oleksid tundetud. Kahtlen, et see tõsi on. isegi kui nad igatsevad kedagi paremat, kedagi kättesaamatumat, loobuvad kellesti - neil on tunded, nad saavad haiget ja nad ei ole suures õnnelikkuse mullis oma ilusa üksindusega.
2. enamasti on üksikutel inimestel rõõmud ja mured, mida nad tähtsaks peavad ja aegajalt jagada tahavad. pisikesed tähtsad asjad, mida suhetes inimesed oma kaaslasega jagada saavad. ja mida üksikud aegajalt oma sõpradega jagada saavad. kuid mis siiski sama ei ole.
3. enamasti tahavad ka üksikud inimesed käia aegajalt kuskil. kinos, teatris, jalutamas, poes, sõpradel külas, sünnipäevadel, pulmades. pisikesed asjad, mis paaris inimesed alati kahekesi teevad. ja mida vastassoo inimesega aegajalt palju toredam teha on. ja mille jaoks äärmiselt nüri on endale kaaslast otsida. või istuda üritusel kus ainult kaaslastega inimesed on ja anda aru oma elu ja väärtuste kohta.

Ma tunnen ennast siin diskrimineerituna ja halvasti, sest pidevalt on surve 'sul peab olema kaaslane' ja kui sul ei ole, siis sa ei ole justkui terviklik inimene. Kuidas sa saad reisida, mis su isiklikust elust küll saab; kõik tulevad kaaslastega, kuidas sina tuled...

Freedom is a choice. So you are right in fighting the illusion of the perfect life. Screw this plastic statistic crap!
vot nii.

Möödunud 7 päeva kulmineerusid täna. Hommikul. Kui ärgata üles, ja teada iga võimaliku rakuga, et enam ei taha. Ei taha olla Temata. Ja sinna ei ole midagi teha. Ja seda ei saa kuidagi muuta. Ja sealt ei saa kuskile edasi minna. Sellel ei ole algust ega lõppu. Sellel ei ole piiritletavat olemust. Lihtsalt mõte. Et Temata ei saa. Ühelgi viisil.
Ärgata hommikul. Ärgata ja üritada uuesti magama jääda. Et ei peaks üles tõusma. Sest mis mõte on üles tõusmisel, milleks. Kui midagi ei ole oodata, sest Sind ei ole oodata. Kui midagi ei ole puudutada, sest Sind ei ole siin. Kui pole isegi ühtegi võimalust pooljuhuslikult sind mõnel tänaval kohata. Pole võimalust sulle mõnel päeval helistada. Mõnel päeval näha su nägu, su silmi. Tõusta ainult selleks, et Su kirju lugeda. Ilma nendeta pole üldse mõtet voodist väljagi tulla. Panna muusika mängima. Ning nutta. Istuda ja nutta. Hommikul.
Olla kuidagi moodi terve päeva. Teha mingeid asju, mida on vaja või mida peab tegema. Vahel isegi tahab teha. Mõelda ja uskuda, et lähebki kergemaks. Et ongi kergem. Et äkki polnudki see nii. Vaadata tulevikku.
Aga mida ma vaatan. Kui ma ei näe midagi peale Sinu. Mu ees ja taga ja ümber. Kui ma suure osa oma päevast räägin siiani Sinuga. Naeratan sinule. Nutan sinu ees. Mäletan, meenutan, unistan. Vihkan ja armastan.
Ja õhtul. Minna voodisse. Kõige raskem osa päevast. Vahetada riideid ja teha voodi ära. Panna muusika kinni ja jääda vaikusesse. Kustutada tuli ja küünlad. Pime ja kõle ruum. Ja varjud. Ja aegajalt meie vaheline aeg ja ruum hajub. Sulab üheks värviliseks massiks, mis hakkab mu silme ees vahelduma. Sõnad, kujud, värvid. Teod. Sinu selja kumerus pikali olles. Sinu lõhn. Sinu veresooned kätel. Sinu sõrmede kuju. Sinu silmade värv. Sinu juuksed. See, kuidas sa vihane oled. See, kuidas sa mind vaatad. Sinu naeratus ja naerud. Sinu pisarad.
Mis seguneb lõpuks olemasoleva reaalsusega. Viies mind endast välja, pannes mind nutma, naerma. Sind paluma. Katsesse sind veel kord puudutada, endale hoida. Karjuma. Seest rebenev valu, mis vahel jätab mind ükskõiksusesse. Vahel aga viib tohutu jõuga Sinuni. Puudutades su hinge. Su kõige sügavamat olemust.
Ühes raamatus oli kirjas, et inimese hing sureb nukrusesse. Vahel ma soovin, et see oleks tõsi.

You are slipping away from my embrace
I will lay down my arms
as waiting for my justice from you
my adjudicator, I will bend my head
in guilt, and in sadness
I will honor you, venerate you
wishing to scream, to keep you
and adore you longer
as my selfishness can not let you go
so you could fly to the sky
where sun is closer and darkness is
somewhere behind you.

My soul will be emtpy if you leave
yet I will stand and do nothing
cause my actions might hurt you
or seem like an obligation without having any right for it
my sould bleeds without you
as my body is craving for yours
and having withdrawal every moment
when you are not close enough
for last 74 days
and I am still dying
as a flower who has water
but will never see sun again
remembering every moment
what miracle it was to grow in nature
and to open herself in the light of the sun...

I will be closed, as every day without you
is like a nighttime for the flower
in darkness, or under the snow, in the sleep
dreaming about the only One
which is essential for her being
growing, bringing happiness and being
the most beautiful flower
which has ever blossomed...

one day the soul will die
for sadness
being happy at the same time
that it had the chance
to be close to You.

Mis siis, kui kõigile anti sündides hing aga mulle unustati andmata?
Mis siis, kui kõik minu tunded on välja mõeldud?
Mis siis, kui ma ei saagi kunagi teada mis on reaalne ja mis mitte?
Mis siis, kui terve elu ongi ja jääbki ebatäiuslikuks?
Mis siis, kui võimaluste andmine ei tähenda ega muuda minu jaoks enam midagi?
Mis siis, kui mulle meeldib rohkem üksinda olla?

Mis siis, kui ma olen Armastanud korra ja Armunud olnud korra?
Mis siis, kui ma ainult arvan seda?
Mis siis, kui ma pool oma elust oled iseennast vihanud?
Mis siis, kui maailm tundub igal õhtul ebaturvaline?

Mis siis, kui ma isegi ennast ei oska armastada?
Mis siis, kui ükskõiksus ongi minu elu?
Mis siis, kui kõik on nii segamini...?

i feel that your eyes aren't always open
and these dreams, my heart i cant deceive them
maybe the moon will come down and save me
maybe your eyes will stop me from falling
oh i'm drowning...