Möödunud 7 päeva kulmineerusid täna. Hommikul. Kui ärgata üles, ja teada iga võimaliku rakuga, et enam ei taha. Ei taha olla Temata. Ja sinna ei ole midagi teha. Ja seda ei saa kuidagi muuta. Ja sealt ei saa kuskile edasi minna. Sellel ei ole algust ega lõppu. Sellel ei ole piiritletavat olemust. Lihtsalt mõte. Et Temata ei saa. Ühelgi viisil.
Ärgata hommikul. Ärgata ja üritada uuesti magama jääda. Et ei peaks üles tõusma. Sest mis mõte on üles tõusmisel, milleks. Kui midagi ei ole oodata, sest Sind ei ole oodata. Kui midagi ei ole puudutada, sest Sind ei ole siin. Kui pole isegi ühtegi võimalust pooljuhuslikult sind mõnel tänaval kohata. Pole võimalust sulle mõnel päeval helistada. Mõnel päeval näha su nägu, su silmi. Tõusta ainult selleks, et Su kirju lugeda. Ilma nendeta pole üldse mõtet voodist väljagi tulla. Panna muusika mängima. Ning nutta. Istuda ja nutta. Hommikul.
Olla kuidagi moodi terve päeva. Teha mingeid asju, mida on vaja või mida peab tegema. Vahel isegi tahab teha. Mõelda ja uskuda, et lähebki kergemaks. Et ongi kergem. Et äkki polnudki see nii. Vaadata tulevikku.
Aga mida ma vaatan. Kui ma ei näe midagi peale Sinu. Mu ees ja taga ja ümber. Kui ma suure osa oma päevast räägin siiani Sinuga. Naeratan sinule. Nutan sinu ees. Mäletan, meenutan, unistan. Vihkan ja armastan.
Ja õhtul. Minna voodisse. Kõige raskem osa päevast. Vahetada riideid ja teha voodi ära. Panna muusika kinni ja jääda vaikusesse. Kustutada tuli ja küünlad. Pime ja kõle ruum. Ja varjud. Ja aegajalt meie vaheline aeg ja ruum hajub. Sulab üheks värviliseks massiks, mis hakkab mu silme ees vahelduma. Sõnad, kujud, värvid. Teod. Sinu selja kumerus pikali olles. Sinu lõhn. Sinu veresooned kätel. Sinu sõrmede kuju. Sinu silmade värv. Sinu juuksed. See, kuidas sa vihane oled. See, kuidas sa mind vaatad. Sinu naeratus ja naerud. Sinu pisarad.
Mis seguneb lõpuks olemasoleva reaalsusega. Viies mind endast välja, pannes mind nutma, naerma. Sind paluma. Katsesse sind veel kord puudutada, endale hoida. Karjuma. Seest rebenev valu, mis vahel jätab mind ükskõiksusesse. Vahel aga viib tohutu jõuga Sinuni. Puudutades su hinge. Su kõige sügavamat olemust.
Ühes raamatus oli kirjas, et inimese hing sureb nukrusesse. Vahel ma soovin, et see oleks tõsi.