See on justkui mõnitus. Et vahepeal oli mingi aeg, kus oli juba parem. Et päike tuleb ja kõik on parem. Aga kadus ära. Ja viimased kaks nädalat - iga päev tundub hullem kui eelmine.
Mingid tühised asjad seisavad pidevalt meeles. Tühised asjad lähevad korda. Ja on olemas. Meeles.
Ja siis ülejäänu, mida ei ole. Tundeid, üheski suunas. Ükskõik? Ükskõik.
Õhtuti ei saa magama minna. Ei saa lihtsalt. Nutta 5ni hommikul. Õudusunenäod. Ärgata. Ja siis otsast peale. Pisarad tulevad silma. Mõttetusest. Kurbusest. Ärkamisest. Magama minekust. Bussis sõitmisest. Kellegi puudumisest. Kes teab millest.
Ma tahaks öelda, et ma tean. Et läheb paremaks ja kõik muu. Mida kõik pidevalt ütlevad. Ja ma isegi uskusin sellesse.
Aga viimasel paaril nädalal on see kadunud. Mul on tunne, et ma ei suudagi elada. Temata. Ma ei taha. Lihtsalt ei taha. Mul on ükskõik kõigest muust. Tulevikust, uutest suhetest. Mul on täiesti ükskõik.
Ja ma tean kuidas see kõlab. Rumalalt. Ebatõeselt. Nagu tehtud ja teeseldud lause, mida kasutada. Sest paljud ei taha, aga ikka saavad. Ja kõik on palju lihtsam, kui mina seda endale näen. Kindlasti. Kindlasti on see kõik õige. Aga mina ei jaksa. Midagi enamat mõelda, kuskile kaugemale vaadata. Kui selle lauseni. Ja seal peatuda. Sest kaugemale ma ei näe.
Kohusetundest tehtud asjad. Süüa hommikul. Kirjutada tööd. Käia kuskil. Tegevuses olla. Tegevus lõpetada. Ja tühjus. Tühjus. Ma ei tea, millal mul oli hea meel mõne tehtud asja pärast. Millal oli üldiselt hea.
Ma ei tea kuidas edasi olla. Enam ei tea. Pidevalt oli ootus ja lootus. Iseeneselikule muutusele. Kõik on aga veel halvem.