Miks üksinda ei ole kergem olla, kui suhtes (ehk väärarusaamad nauditavast üksiolemisest):

1. enamasti on ka üksikutel tunded - ehk siis nad on kellesti sisse võetud, kellegi poolt maha jäetud... tahavad kedagi, vajavad kedagi, igatsevad kedagi, armastavad kedagi. See oleks lihtne, kui üksikud inimesed oleksid tundetud. Kahtlen, et see tõsi on. isegi kui nad igatsevad kedagi paremat, kedagi kättesaamatumat, loobuvad kellesti - neil on tunded, nad saavad haiget ja nad ei ole suures õnnelikkuse mullis oma ilusa üksindusega.
2. enamasti on üksikutel inimestel rõõmud ja mured, mida nad tähtsaks peavad ja aegajalt jagada tahavad. pisikesed tähtsad asjad, mida suhetes inimesed oma kaaslasega jagada saavad. ja mida üksikud aegajalt oma sõpradega jagada saavad. kuid mis siiski sama ei ole.
3. enamasti tahavad ka üksikud inimesed käia aegajalt kuskil. kinos, teatris, jalutamas, poes, sõpradel külas, sünnipäevadel, pulmades. pisikesed asjad, mis paaris inimesed alati kahekesi teevad. ja mida vastassoo inimesega aegajalt palju toredam teha on. ja mille jaoks äärmiselt nüri on endale kaaslast otsida. või istuda üritusel kus ainult kaaslastega inimesed on ja anda aru oma elu ja väärtuste kohta.

Ma tunnen ennast siin diskrimineerituna ja halvasti, sest pidevalt on surve 'sul peab olema kaaslane' ja kui sul ei ole, siis sa ei ole justkui terviklik inimene. Kuidas sa saad reisida, mis su isiklikust elust küll saab; kõik tulevad kaaslastega, kuidas sina tuled...

Freedom is a choice. So you are right in fighting the illusion of the perfect life. Screw this plastic statistic crap!
vot nii.