This is the end.
Ükskõik kui palju ma ei üritaks seda vältida. Pöörata pilk kõrvale, otsida põhjendusi, vabandusi. Üritada mõista, analüüsida, selgeks mõtestada. Edasi lükata. Päev päeva haaval. Küll homme jõuab. Küll homme on lihtsam. Lõpetada. Lõpus olla.
Aga ei ole. Peaaegu 3 kuud. Ei ole lihtsam. Ei ole kergem iseendale öelda, et nüüd on kõik. Midagi ei muutu, ime ei sünni. Kõik ei saa korda. Kõik jääbki nii. Kõik ongi nii.
Küsimused jäävad. Pooleli olemise tunne. Pooleli jätmise tunne. Katkendlikkus. Üks elu oli ja siis äkki kadus. Muutes terve elatud elu küsitavaks. Kas ikka oli? Kuhu ta kadus? Uppus ära?
Sirutada käsi ja puudutada kõike olnut läbi ajaklaasi. Hetk enne ja hetk pärast. Käsi käe vastas, keha keha vastas. Ometi tähendust omamata, midagi tundmata. Moment, mis oli kõige olulisem ja mis ei tähendanud midagi. Hetk, kui vaatad otsa, nägu pisaratest märg. Lootus ja hirm. Minekuvalu.
Ning päevast päeva endasse hoitud sõnad. Teadmised. Pingutused, mis katkevad selle sama klaasi taha. Sa ei kuule. Sa ei mõista. Sa ei näe. Ja sa ei tunne. Seda mis oli ühel pool ja mis on teisel pool. Sa ei pääse mööda sellest joonest, mille ise tõmbasid. Sa ei näe seda hetke, kus meid surma mõistsid. Seda hetke, kus kõigel minna lasid.
Silmis mõru ja kibe teadmine. Naeratus peitmas tõde. Kergemeelsusesse varjatud palve. Ja loobumine loobumise järel. Hirmust? Tõest? Ükskõiksusest?

Ma ei pääse enam sinuni. Öeldes hüvasti kaotasin selle oskuse. Ja ma ei jaksa ka. Isegi mitte pingutada. Sirutada käsi välja ja katsuda seda külma klaasi. Näha silmi. Vaadata. Ma ei näe enam Sind. Vaid varje. Mälestusi, kujutlusi, unelmaid. Segamini paisatud elu.
Ma ei pääse enam iseendanigi. Oma tunneteni. Vajadusteni. Tundub, nagu mul ei olekski neid. Otsida kedagi, kes oleks hingesugulane. Otsida kedagi, kes oleks lähedane. Ei otsi enam. Ei taha enam. Ei oska jagada. Ei oska vajada. Ei oska lasta lähedale.
Sellegipoolest on tunded. Kurbus. Kurbus. Ei taha enam naeratada ka. Tahaks magada. Koguaeg. Tahaks liikuda edasi kuskile poole, aga ma ei tea enam kuhu. Kõik tundub kuidagi tühi. Teha üht või teist, olla vajalik, jätkata varemvalitud asjade lõpetamist. Tühi on. Tähtsusetu. Ja otsast alustada ei jaksa. Nii palju on olnud neid alguseid, liiga palju.

Ma olen sinu kaotanud. Ma olen iseenda kaotanud. Ja kõik on tühi. Vaikus, mu ümber ja mu sees. Tühjad kõnelevad varjud. Tõelised ja ebatõelised. Elamine fantaasiates. Rääkimine surnutega. Kujutlused. Unenäod. Ma ei tea kuidas see nii läks. Ma ei tea miks see nii on. Ja ma ei tea kas see jääb nii.
Sinuta on raske.