Millestki midagi enamat ei ole öelda.
Sõnad seisavad paigal
ja kordavad, korduvad.
Sina, sina, sina... Sina. Aga sulle ma seda enam ei ütle. Ongi kõik. Eilsest. Ja jäävad kahed erinevad sõnad. Jäävad. Meist. Ja jään mina.

To čo som s tebou skúsil
s nikým už nemusím
čo som s tebou musel
s nikým už neskúsim
zavrela si mi dvere
za nimi žila s ním
ak túžiš po nevere
ďakujem neprosím...

Mul iga hommik kisub pilgu teele
ehk mõnda rada astub sinu jalg
ma olen näoli langend järveveele
kas virvetes ei viirastu su palg
ent mööda teid ka siis ei tule keegi
kui kõu taob vikerkaari sildadeks
ning valelootustega vetepeeglid
ma peksin kividega kildudeks
Sind otsides...



My face is all wet 'cause my day was rough