Muusika kõlab nagu puudutaks keegi su nahka. Õrnalt libistaks sõrmi üle su näo, kaela, õlgade. Õrnalt, peaaegu tuntamatult. Kuid ometi, see puudutus läheb hinge. Läheb sügavale sügavale sisse. Tekivad külmavärinad. Äkilise haigestumise tunne. Palavik. Keha läheb kuumaks, sisemusest kõrvetab. Tahaks joosta välja jäisesse lumetormi, tahaks joosta ja mitte peatuda. Kehal hakkab valus ning lõpuks on kõik kohad tuimad. Nii kõlab muusika.


Kunagi, kunagi saab ka minust normaalne inimene:) Alustasin täna.
Put your faith on me...

Siin pole midagi olulist. Minna ära, jätta kõik ja olla kuskil mujal. Olla midagi muud.
Ma ei kavatsegi mõelda viimaste päevade peale. Viimase nädala peale. See on olnud liiga läbikukkunud. Ja iga uus algav päev on hullem. Nõmedam. Oojaa, vihkan inimesi. Vihkan ühiskonda. Vihkan elu ja elamist.
Ja samas on mul juba ükskõik. Täiesti ükskõik, mis edasi saab. Võin olla ja eksisteerida, kui nii peab. Passida lage või kirjutada sõnu. Vaadata taevast. Mõelda.
Jah, naljakas aga kui kaotad oma armastuse, kaotad ka oma sõbrad. Sest kui sa oled kahekesi, on kõik nõus teiega asju tegema ja kokku saama. Üksinda, üksinda oled sa lihtsalt üksinda. Loodad, et sõbrapäeval üksi pole. Ootad, et keegi vahel helistaks. Palud, et keegi sinuga kokku saaks, et mingeid tundeid jagada ja ta määrab sulle kohtumise järgmiseks nädalaks. Sest ta on kahekesi sel nädalal, iga päev. Ja siis pole aega. Siis pole mahti kuulatagi. Võid nutta telefonitoru ääres, ta ei märka seda. Või ei taha märgata. Njah. Jaa, ma usun ka et selle nimi on sõprus. Ma usun, et sellel polegi nime.
Spend my time... kuluta elu, kuni ta ära kulub. Äkki kulubki. Because my soul is hollow...

If I could be close beside you
if I could be where you are
if I could reach out and touch you...
Is there a way I can find you,
is there a sign I should know,
is there a road I could follow...

Armastan sind siiani.



And I still hold your hand in mine. In mine when I'm asleep.
And I will bear my soul in time,When I'm kneeling at your feet.
Goodbye my lover. Goodbye my friend.
You have been the one. You have been the one for me.
I'm so hollow, baby, I'm so hollow.
I'm so, I'm so, I'm so hollow.

Ta ei ütle mulle kunagi tere. Ta vaatab minust alati mööda. Ta räägib minuga: „Kuule, tee seda“ või lihtsalt „tee seda!“. Ta kunagi ei kõneta mind nimepidi või kasuta sõna „palun“. Ta üritab minust toredam ja parem olla. Üritab inimestele rohkem meeldida. Kui kellegagi vestlen, peab tema ka hakkama just selle inimesega vestlema. Ta teeb kõik selle nimel, et mul poleks kellegagi rääkida ja et kõik inimesed leiaksid, et tema on toredam.
Ta alati koristab. Sinu ja su sõprade järgi. Ta teeb süüa, et sinu ja su sõprade eest hoolitseda. Ta kallistab kõiki ja pidevalt. Ta on kõigi parim sõber. Ta ei salli mitte kedagi.
Ta vannub pidevalt. Kõik, alates tema enda sõpradest ja lõpetades minuga, on hoorad. Iga teine sõna on tal „Türa“. Minu arvates ajab peaaegu kõik siin maailmas teda närvi. Ta paneb su nii piinlikusse olukorda, et seda saab taluda vaid vaikides. Ning isegi vaikus muutub siis natukene koledamaks.
Ta on tüdruk. Ta ei lubaks mul kunagi oma mehega kahekesi jääda. Kui see juhtub, tuleb ta kiirelt kohale ja hakkab oma mehega minu kõrval suudlema ja miilustama. Et oleks selge kelle mehega tegu on. Talle vist pakub see rõõmu, niimodi teha. Ilmselt.
Ta oleks õnnelik, kui mind ei oleks. Segamaks tema elu, seda pahupidi pööramas. Olles see, kes ma olen ja suhtlemas nendega, kellega suhtlen.
Ta on mu eks-i uus tüdruk.

Tahaks, et oleks keegi, kellele saaks kõik ära rääkida. Et oleks inimene, kes lihtsalt oleks nõus mu ühel korral ära kuulama. Ja et seda ei takistaks häbi või „kõik on korras“ tunne. Et saaks rääkides vabamaks sellest, mis seespool põleb, väljapääsu otsib ning raevukalt õigust nõuab.
Tahaksin temalt küsida, miks ma ei oska elada. Mida ma valesti teen ja teised teisiti teevad. Kuidas teised näevad neid asju, mida mina ei näe. Kuidas nad suudavad. Kuidas nad tahavad. Miks mina ei taha.
Jah, tihti mul tuleb mingi suvaline impulsiivne mõte, mis saab mu terve elu sisuks. Ja keegi ei suuda mulle selgeks teha kui tobe see on, kui ebanormaalne, kui rumal. Ja siis ma elan selle mõtte nimel. Kuni, kuni see saab otsa. Kuni saan aru, et ehk see tõesti on enam-vähem mõte, aga kellegi teise peas. Kellegi teise tegudes. Kellegi teise nahas. Sest mida teen mina hea mõttega – ma rikun ta ära. Piserdan talle oma sarkasmi ja viha, mis on võimeline hävitama ka parima idee. Või lihtsalt, keeran kõik vussi. Ja mitte meelega, vaid minu kätes kõik lähebki nii, ebaõnnestub. Ja viimasel ajal ei pettu ma endas vaid ise, vaid pettuvad ka kõik teised. Ja mitte harvadel kordadel, vaid pidevalt.
Mis tunne on elada, iseendas koguaeg pettudes. Oma lootustele mitte vastates. Olles alati midagi muud, midagi kehvemat. Mis tunne on teada, et sul on hea mõte, aga sa ei suuda seda ellu viia. Ja ükskõik kui väga sa ka pingutaks või vaeva näeks, see on tühi töö. See lihtsalt kaob su käte vahelt. Mittemillelgi pole tulemust, mittemillestki pole kasu. Ning inimesed, nemad vaid vaatavad sind kas haletsevalt või põlgavalt. Halvimal juhul täiesti ükskõikselt. Nad ei märkagi sind. Nad ei kuule sind, ei pane tähele. Sa oled liiga tavaline või liiga rumal, liiga keskpärane või allapoole seda. Sa ei ole samaväärne. Sama väljapaistev.
Aga mõtlesin algul hoopis millestki muust... et ei oska elada... ootad mingeid päevi, oma välismaa reisi, sünnipäeva, jõulusid. Ootad rõõmsa ärevusega, veidra tundega justkui peaks see midagi tähtsamat, erilisemat olema. Ja siis see jõuab kätte. Suur ja tähtis päev. Algul on isegi huvitav. Midagi uut, midagi toredat. Kuid siis... midagi murdub. Ja ma tunnen vaid, kuidas tahaks minema, kuidas tahaks, et seda päeva poleks kunagi olnud. Justkui ma oleksin surnud või midagi veel hullemat. Tahaksin kaduda, tahaksin lakata olemast. Kõik need inimesed ümber, nad hakkavad häirima ja ma suudan neile siis vaid haiget teha. Keskkond muutub pealepressivaks kohustuseks. Ja tahaks vaid ära koju, teki alla ja kassi kõrvale. See muutub tähtsaimaks mõtteks ja miski muu enam ei loe. Tahaks lihtsalt ära ja unustada, et see päev on või oli. Et keegi ei vaataks sind enam pilguga „sa vist oled ebaõnnestunud...“, et sa ei peaks nägema neid inimesi, kes tunnevad ennast hästi kõiges võõrapärases ja melus. Sest lõpuks oleks parim olla üksi ja teha mittemidagi. Kuigi olles üksi tahaks jälle midagi muud...
Kuidas inimesed suudavad nautida oma sünnipäevi algusest lõpuni, tahtmata vahel lihtsalt istuda oma toas toolil, panna uks kinni ja olla. Olla ja kujutleda hetkeks ette, et olen üksi ja kõik on hästi. Et seal tagatoas pole inimesi, kes mõtlevad sinust kes teab mida, ootavad sinult kes teab mida, või siis isegi ei märka oled sa nendega või mitte. Kuidas inimesed suudavad korraldada üritusi ja taluda nende ebaõnnestumisi? Kuidas inimesed suudavad suhelda teistega, kes neile ei meeldi või midagi ei paku? Kuidas inimesed oskavad elada?
Olen vist kõige nõmedam inimene maailmas. Reisil olles tahan koju. Sünnipäevalt tahan minema. Iseenda korraldatud ürituselt tahan minema. Ning kõiges, kõiges näen väga palju ebaõnnestumist.
Ja nüüd, tahaks panna silmad kinni ja mitte näha ega mõelda neile ebaõnnestumistele, vaid langeda pimedasse tühjusesse, mis vabastaks kõigist mõtetest. Tahaks kujutleda, et tänast päeva ei ole olnud, et kõik oli vaid üks tobe unenägu ja et mina ei vastuta mittemillegi eest. Et mul on elu, mida ma oskan hästi elada. Või siis, et ma ei pea seda elama. Seda tahaks.
Aitäh kuulamast sõber.

Kõige suurem valu tabab alati ootamatult. Nii ka täna. Lihtsalt tuli ja lõi. Vastu nägu. Vastu keha. Ma kukkusin. Ehmatasin. Ja sain haiget.
Miks sa lõid mind? Ning miks ma hullusin? Miks ma tundsin, et valetan vaid. Miks muutus kõik mulle ühe hetkega tohutult tähtsaks? Ma olin kõigest üle, olin tugev, olin selle lükanud tahaplaanile. Aga praegu...
Kirjutasin sulle, et sinuta olen vaid kest. Ma kirjutasin sulle tõde.
Ainult valetan iseendale. Et olen tugev ja õnnelik. et mulle meeldib keegi teine, meeldivad teised. Meeldivadki. Aga mitte sarnaseltki sinuga. Mitte pooltki.
Miks sa mu jätsid?
Ma ei ole kedagi armastanud enne ega pärast sind. Sa kinkisid mulle vabaduse, kire, elu. Sinuta olen ma poolik.
Ei ole möödunud ühtki päeva, ilma et oleks suutnud olla sulle mõtlemata. Kuigi sellest kõigest on juba küllalt aega möödunud. Mõtlen algusele, lõpule. Mõtlen, et alati olin vaid õnnelik. sinuga oli mul alati hea.
Mõni soov on nii lennukas, nii tulvil igatsust, et võib purustada maailma. Ükskõik kui väga ma ei pingutaks, ei tule sa tagasi mu kõrvale. Ma soovin, et julgeksin surra, praegu.
Anna andeks mu armastus.
Tahaksin osata hoida seda vaid endale.
Peita tunded sügavale sisemusse
Manada näole särav naeratus
Ja rühkida edasi.
Anna andeks, et meenutan su ilu
Et meenutan päevi täis sind
Ja hingerahu
Öid su kõrval
Pooltundide kaupa magamist, et ärgates näha ja tunda sind.
Anna andeks mu valu.
Tahaksin, et seda poleks
Tahaksin sinu pärast olla õnnelik
Aga ei oska
Ebaõnnestun pidevalt.
Anna andeks

Hold on to nothing
Hold on to coldest steel
It chills you down inside
When you see just what is real
Paste it up and tear it down
Move it on along the rushing road
Seventeen fahrenheit
Feel the winter grow...

Kui lihtne on kirjutada tühjusest. Üksindusest. Pettumusest ja kurbusest. Pimedusest. Iga päev, nii lihtne.
Aga lõpuks hakkab endal ka paha. Kuivõrd lääge, kui kuiv ja üksluine. Kuhu on jäänud huvitavus? Naiivne rõõmsameelsus?
Mõnele unistaja. Mõnele ka naiivne ja ebarealistlik. Mõnele enesekeskne. Mõnele hea. Nii kord on, et raske on olla keegi teine. Ükskõik kui väga tahaks, kellegi teise pärast, lihtsamaks tegemise pärast. Olla ratsionaalne. Olla kõik need asjad, mis teatud olukorras ei ole. Kõige raskem siin maailmas on olla õige. Sobituda kellegagi, sobituda mingisse hetke, situatsiooni. Alati on midagi justkui puudu. Aga väga tahaks. Sobida.
Ja on hirmutav, et tegelikult siiski, vahel, ei olegi üksinda väga raske. Lihtsalt, igav. Ja, üksiklik. Aga on tõeliselt hea teada, et minu ümber on nii palju inimesi, kellega on lõbus, kes aitavad. Tundub imeks pandav, et on selliseid – lambaid, jüngreid, toetajaid, abistajaid. Ja, et kõik siiski läheb alati õigele rajale. Hoolimata pessimismist. Hoolimata minust.

Step down the alley
Walking against the stony crowd
You try hard not to listen
Oh but they shout so loud
Chew you up and spit you out
Crush you between its finger and its thumb
This world in all its anger
Oh and there's always more to come...

See võiks olla sina. Sa võiksid olla praegu siin. Sa võiksid olla praegu mu lähedal. Olla südames minuga.
See peaks olema sina. Iga päev tundub see aina õigem ja tõelisem. Ning varem olin ma lihtsalt pime. Klappidega. Nüüd ma näen kaugusest seda, mida oleksin pidanud ammu taipama. Kuid nüüd on liiga hilja.
Kui ma pääseksin sinna, kus sina oled. Kui ma küüniksin sinuni. Ning kõige enam – kui vaid suudaksin leppida. Et nii jääbki.
Isegi lõpmata väsinuna tean, et olen üksi. Ja ei saa kasutada petlikku fantaasiat, mis tooks su üheks ööks, üheks unenäoks minu juurde. Sest see on vaid unistus.
Minu lootus on hõljuda roosakalt kumava loojuva päikesesära peegelduses. Mis vaikival merel sätendab sinakates lainetes. Sama sinistes, nagu su silmad. Sama ilusas hetkes, nagu on hetk sinuga. Ning sama kaduvas mälestuses, nagu seda on päikeseloojangu nautimine. Selles hetkes ma tajun, et sind ei ole. Sa ei tule. Ning see on püsiv tõde.
Päike, mis särab homsel hommikul vastu lumehelvestelt. Pisikestel kaunitel ja õrnadel langevatel helvestel. Sära, mis poeb südamesse. Naer, mis hellitab rõõmu. Elu, kinkides vahel nii imepäraseid vaatamisväärsusi. Ning lastes sündida väikestel ja suurtel imedel.
Sinu arm on õrn, hellitav ja ilus. Nagu päike, mis pimestab silmi säravvalgel lumel. Nagu soe merelaine paitamas liivaranda. Nagu üksik päikesekiir keset kuldpunaseid ja pruune vahtralehti pargiteel. Nagu esimese ärkava lumikellukese haprus. Sina oled sama kaunis, sama eriline, sama kordumatu.
Ma ei ole mingi luuletaja. Kirjutan vaid omaette ja iseendale. Teades, et sa ei saa teada nendest kaduvuse randa rändavatest tundepuhangutest. Ja nii ongi õigem. Siiski, alati tuleb uskuda kõige kaugemasse, kõige suuremasse eesmärki. Sest muidu ei toimu mingit liikumist. Ehk siis, ma usun, et kunagi jõuan ma tagasi - südamerahuni.

eilne sigrimigri

Tänane päev. Sai õnneks talutavalt läbi. Eile õhtul hakkas tulema. Et paha-paha, kõik on halb ja nõme. Mida öö poole kisub, seda hullemaks läheb. Hakkad mõtlema kõigest, mis on halvasti. Hakkad ennast halvustama. Teisi halvustama. Ei saa magama jääda, sest kõik ainult voolab ja voolab pähe. Ja aina õudsemaks läheb. Siis hakkasin endale asju lubama. Ja lubasin terve päeva.
Päev algas kenasti. Nagu pühapäev lausa. Elektrit polnud, remont käis. Sai rahus Harryt lugeda. Alustasin jälle esimese osaga, et kõik uuesti järjest läbi lugeda. Milline imeline võlumaailm – pääseda tundideks sellest reaalsusest ja üksildusest ja tahtmatusest. Rõõm ja õnn üheskoos.
Hiljem tuli elekter. Tuli arvuti ja kõik muu sellega kaasnev. Uued kirjad, uued süümepiinad. Miks kõik tegemata on, miks ma ei suuda, taha jne. Kaela pitsitav lämbumine. Jah, tahaks ära. Tahaks kaugele. Ja mitte nädalaks vaid piiramatuks ajaks. Et kõik muu lihtsalt – kaoks. Kuigi muidugi, on ka väiksed rõõmud. Alati on. Ja nii lihtne on üle dramatiseerida, ette kujutada jms. Aga kõik ideaalsus, see on jällegi kadunud. Päris tükk aega juba.
Miski muutus. Nagu alati, ühel päeval lihtsalt miski puruneb. Väike kild lootusest. Et miski muutuks minu maailmas. Jah, ikka oled sa kättesaamatu. Ja mitte see, keda tahtsin näha. Vaid keegi teine.
Ja mitte ainult see. Vaid vaadata sõbrale näkku ja mitte leida enam teda. Vaid näha kedagi, kedagi hoopis teist. Kindlus hakkab inimestele pähe. Nad muutuvad nii... enesekeskseteks vist. Räägib kes, eks. Aga tunda, et keegi üritab sind halvemaks teha, mõnitada, sinust üle olla, sind tahaplaanile tõrjuda – keegi sinu sõber. Kas see on kadedus, mis pikas suhtes olles närima hakkab? Hirm? Või tõesti põlgus? Need, kes väidavad uskuvat nii vabadust kui armastust, on tegelikult kõige rohkem hirmul? Kunagi ma nägin sinus vabadust ja avatust, mida väga hindasin. Millegipärast enam seda ei näe. Vaid, et kuidas üritad mulle haiget teha. Ja midagi kõigile tõestada.
Vahel muutub segaseks, kumb on põhilisem. Kas elamine või elu mööda saatmine. Mis üldse tähendab elada. Seda ma tean, mis tähendab elu mööda saata. Kõrvalt, jälgida kõrvalt... olla ohutus kauguses. Vältida. Või mis, olla lihtsalt kodus ja püsida siin. Vaadata kalu. Surfata internetis. Vaadata telekat. Mängida kassiga. Lugeda. Kuulata muusikat. Süüa. Ja minna magama. Iga päev. Jah, mõni päev ka jalutuskäik. Või klatsijuttude kuulamine. Asjalik nägu. Mõned asjalikud toimetused. Sarkastilised naljad. Ja nii käibki.
Kuidas on elamine? Kuidas see välja näeks? Kuidas tunduks? Kellegagi tundsin ähmaselt, et elan. Aga ta kadus mu elust. Ja ka pilt elamisest kadus. Võibolla oli seegi fantaasia. Võibolla ei ole ma kunagi teadnud, tundnud, mis tähendab elada. Olla olemas. Olla õnnelik.
Kõige ilusam ja õnnelikum mälestus. Ma ei tea. Tihti saavad mu unistused teoks. Aga see pole kunagi nagu päris. Vaid lihtsalt üks mööduv hetk, mööduv tegu, mööduv tühisus.
Päris tore oleks vahelduseks elada optimistina. Mingi hetk see toimus. Aga nüüd, viimasel ajal, see jälle kaob. Ja maailm lihtsalt vajub...

Kui vajalikud on unenäod. Kui hea on elada unenägude kaudu. Teadvustatud unenägu. Tahaksin väga olla sinu kõrval, kuid see on võimatu. Ja nii võimalik unenäos. Ja kõik küsimused saavad vastuse. Ja kõik laheneb positiivselt. Ja kõik on nii, nagu ma unistan. Kõik on väga väga hästi. Thank God for dreams...
Ja siis mõtled endast, oma elust ja endale olulistest asjadest. Ja kõik tundub nii... ühesugune. Armastada kedagi meeletult ning siis sellest loobuda. Imekombel see alati õnnestub. Lõpuks on ikka hea ja kindel olla üksinda. Käia üksi jalutamas. Istuda arvuti taga. Käia üksi kinos. Taluda lõpmatul hulgal paare enda ümber. Tundub, justkui oleksin ainukene üksik olevus siin planeedil. Mis vahel on rõõmustav. Vahel mitte.
Magada üksinda. Õigemini kassi ja eesliga. Don´t ask... Igatahes, tundub, et kõik ikkagi läheb nii nagu läheb. Ja see, mida pole määratud, ei saa juhtuma. Nagu keegi ütles: „unelmad, mis on eriti pühad, ei täitu...“. Ning sinna kuuluvad ka minu suurimad ja ilusaimad soovid. Inimesed, kes mulle meeldivad, inimesed, kes mulle tähtsad on, inimesed, keda armastan. Olen uppumas vaikuse merre...
Jah, ilmselt oleksin ka mina samamoodi otsustanud. Samamoodi käitunud. Niisiis, pole mul õigust midagi eriti öelda. Kindlasti ongi nii õigem. Õige. Ja mulle jääb mu uhkus vaikida. Ning salajane rõõm mõttest, kuidas kunagi ise samamoodi teen. Võibolla.
Eks vist mõtteterad on alati ausad. Mängi, enne kui sinuga mängima hakatakse. Lihtne lause, millest vahel on nii raske õppust võtta. Kuidas ometi saaksin kellegi teisega... kellelegi midagi seesugust... parem olen see siis mina... kes on nõrk. Et teised haiget ei saaks.
Ma ei teagi, miks ma üldse lootma hakkasin. Võibolla andsid mulle alateadlikult lootust, võibolla ärgitasin end ise üles. Võibolla oligi mul vahepeal mingi imeväike võimalus. Sest see kõik oli ju ülihea, ülivõimas ja ülikättesaamatu. Päris armas oli...
Siiski ja lõpuni... ei suuda mõista miks sa ometi temaga oled...

keegi, keda armastada. keegi, keda vajada. keegi, keda tahta. keegi, kelle järgi igatseda. keegi, kellesse armunud olla. keegi. kuskil. seal.
keegi, kes jätab su maha. sest sa pole piisav. keegi, kes viskab su ära. sest sa pole küllalt. keegi, kes ei taha sind. sest sa pole sama hea. aga kõik ütlevad, et nad ei teeks kunagi haiget.
valu tulebki ise. väljamõeldud valu. väljamõeldud tüdimus. närvilisus. põlgus, viha, raev. tekkinud mittemillesti, kadumas ehk mittekuskile.
Ja sinagi oled täna üksi, vaatad telekat ja mõtled miks ometi oled üksinda. Miks nad ei märka, miks nad ei taha. Kuigi ise olid see, kes minu jättis. Sina kellegi ilusama pärast, tema kellegi targema pärast ja keegi kellegi omasema pärast.
pahh. mitu korda saab inimest potentsiaalselt aasta jooksul tappa. ma arvan, et sadu tuhandeid kordi. lase ainult midagi ilusat endasse ja see sind hävitabki. vahelduvad ainult inimesed, hävitajad. nagu ajateenijate väljaõppelaager. igaüks tulistab korra. lõpus tulistame koos, lihtsalt lõbu pärast.
miks on see nii, et lootus ei kao. lootus jääbi ikka alles, ehk siiski, äkki ikka...lohutamaks ühte rumalat rumalat tüdrukut.

Naeratada. Hea sõna eest. Hoolitseva väljendi eest. Teada saada, et oled kellelegi tähtis. Kallis. Armas. Kui võrratult hea. Kui oluline. Et võib lausa naeratada.
Sulle... sulle võin pühendada. Oma tänased ilusad mõtted. Oma tänased ilusad pildid. Tänase päeva, millele lisasid päikesetõusu värve. Vikerkaare vihmasadu. Et ütlesid neid olulisi asju. Et olid hea minu vastu.
Et sa teaksid. Need vähemtähtsad asjad, mis lähevad mööda. Need kõige olulisemad asjad, mis jäävad. Talletuvad sügavustesse ning ei kustu. Sina. Meie asjad. Meie hetked. Meie rõõmud. Kuuluvad kindlasti viimaste hulka.
Nii hea, et oled. Et oled lähedane. Hea on olla. Sulle kallis.
Hea on olla.