Siin pole midagi olulist. Minna ära, jätta kõik ja olla kuskil mujal. Olla midagi muud.
Ma ei kavatsegi mõelda viimaste päevade peale. Viimase nädala peale. See on olnud liiga läbikukkunud. Ja iga uus algav päev on hullem. Nõmedam. Oojaa, vihkan inimesi. Vihkan ühiskonda. Vihkan elu ja elamist.
Ja samas on mul juba ükskõik. Täiesti ükskõik, mis edasi saab. Võin olla ja eksisteerida, kui nii peab. Passida lage või kirjutada sõnu. Vaadata taevast. Mõelda.
Jah, naljakas aga kui kaotad oma armastuse, kaotad ka oma sõbrad. Sest kui sa oled kahekesi, on kõik nõus teiega asju tegema ja kokku saama. Üksinda, üksinda oled sa lihtsalt üksinda. Loodad, et sõbrapäeval üksi pole. Ootad, et keegi vahel helistaks. Palud, et keegi sinuga kokku saaks, et mingeid tundeid jagada ja ta määrab sulle kohtumise järgmiseks nädalaks. Sest ta on kahekesi sel nädalal, iga päev. Ja siis pole aega. Siis pole mahti kuulatagi. Võid nutta telefonitoru ääres, ta ei märka seda. Või ei taha märgata. Njah. Jaa, ma usun ka et selle nimi on sõprus. Ma usun, et sellel polegi nime.
Spend my time... kuluta elu, kuni ta ära kulub. Äkki kulubki. Because my soul is hollow...

If I could be close beside you
if I could be where you are
if I could reach out and touch you...
Is there a way I can find you,
is there a sign I should know,
is there a road I could follow...