Ta ei ütle mulle kunagi tere. Ta vaatab minust alati mööda. Ta räägib minuga: „Kuule, tee seda“ või lihtsalt „tee seda!“. Ta kunagi ei kõneta mind nimepidi või kasuta sõna „palun“. Ta üritab minust toredam ja parem olla. Üritab inimestele rohkem meeldida. Kui kellegagi vestlen, peab tema ka hakkama just selle inimesega vestlema. Ta teeb kõik selle nimel, et mul poleks kellegagi rääkida ja et kõik inimesed leiaksid, et tema on toredam.
Ta alati koristab. Sinu ja su sõprade järgi. Ta teeb süüa, et sinu ja su sõprade eest hoolitseda. Ta kallistab kõiki ja pidevalt. Ta on kõigi parim sõber. Ta ei salli mitte kedagi.
Ta vannub pidevalt. Kõik, alates tema enda sõpradest ja lõpetades minuga, on hoorad. Iga teine sõna on tal „Türa“. Minu arvates ajab peaaegu kõik siin maailmas teda närvi. Ta paneb su nii piinlikusse olukorda, et seda saab taluda vaid vaikides. Ning isegi vaikus muutub siis natukene koledamaks.
Ta on tüdruk. Ta ei lubaks mul kunagi oma mehega kahekesi jääda. Kui see juhtub, tuleb ta kiirelt kohale ja hakkab oma mehega minu kõrval suudlema ja miilustama. Et oleks selge kelle mehega tegu on. Talle vist pakub see rõõmu, niimodi teha. Ilmselt.
Ta oleks õnnelik, kui mind ei oleks. Segamaks tema elu, seda pahupidi pööramas. Olles see, kes ma olen ja suhtlemas nendega, kellega suhtlen.
Ta on mu eks-i uus tüdruk.