See võiks olla sina. Sa võiksid olla praegu siin. Sa võiksid olla praegu mu lähedal. Olla südames minuga.
See peaks olema sina. Iga päev tundub see aina õigem ja tõelisem. Ning varem olin ma lihtsalt pime. Klappidega. Nüüd ma näen kaugusest seda, mida oleksin pidanud ammu taipama. Kuid nüüd on liiga hilja.
Kui ma pääseksin sinna, kus sina oled. Kui ma küüniksin sinuni. Ning kõige enam – kui vaid suudaksin leppida. Et nii jääbki.
Isegi lõpmata väsinuna tean, et olen üksi. Ja ei saa kasutada petlikku fantaasiat, mis tooks su üheks ööks, üheks unenäoks minu juurde. Sest see on vaid unistus.
Minu lootus on hõljuda roosakalt kumava loojuva päikesesära peegelduses. Mis vaikival merel sätendab sinakates lainetes. Sama sinistes, nagu su silmad. Sama ilusas hetkes, nagu on hetk sinuga. Ning sama kaduvas mälestuses, nagu seda on päikeseloojangu nautimine. Selles hetkes ma tajun, et sind ei ole. Sa ei tule. Ning see on püsiv tõde.
Päike, mis särab homsel hommikul vastu lumehelvestelt. Pisikestel kaunitel ja õrnadel langevatel helvestel. Sära, mis poeb südamesse. Naer, mis hellitab rõõmu. Elu, kinkides vahel nii imepäraseid vaatamisväärsusi. Ning lastes sündida väikestel ja suurtel imedel.
Sinu arm on õrn, hellitav ja ilus. Nagu päike, mis pimestab silmi säravvalgel lumel. Nagu soe merelaine paitamas liivaranda. Nagu üksik päikesekiir keset kuldpunaseid ja pruune vahtralehti pargiteel. Nagu esimese ärkava lumikellukese haprus. Sina oled sama kaunis, sama eriline, sama kordumatu.
Ma ei ole mingi luuletaja. Kirjutan vaid omaette ja iseendale. Teades, et sa ei saa teada nendest kaduvuse randa rändavatest tundepuhangutest. Ja nii ongi õigem. Siiski, alati tuleb uskuda kõige kaugemasse, kõige suuremasse eesmärki. Sest muidu ei toimu mingit liikumist. Ehk siis, ma usun, et kunagi jõuan ma tagasi - südamerahuni.