Kõige suurem valu tabab alati ootamatult. Nii ka täna. Lihtsalt tuli ja lõi. Vastu nägu. Vastu keha. Ma kukkusin. Ehmatasin. Ja sain haiget.
Miks sa lõid mind? Ning miks ma hullusin? Miks ma tundsin, et valetan vaid. Miks muutus kõik mulle ühe hetkega tohutult tähtsaks? Ma olin kõigest üle, olin tugev, olin selle lükanud tahaplaanile. Aga praegu...
Kirjutasin sulle, et sinuta olen vaid kest. Ma kirjutasin sulle tõde.
Ainult valetan iseendale. Et olen tugev ja õnnelik. et mulle meeldib keegi teine, meeldivad teised. Meeldivadki. Aga mitte sarnaseltki sinuga. Mitte pooltki.
Miks sa mu jätsid?
Ma ei ole kedagi armastanud enne ega pärast sind. Sa kinkisid mulle vabaduse, kire, elu. Sinuta olen ma poolik.
Ei ole möödunud ühtki päeva, ilma et oleks suutnud olla sulle mõtlemata. Kuigi sellest kõigest on juba küllalt aega möödunud. Mõtlen algusele, lõpule. Mõtlen, et alati olin vaid õnnelik. sinuga oli mul alati hea.
Mõni soov on nii lennukas, nii tulvil igatsust, et võib purustada maailma. Ükskõik kui väga ma ei pingutaks, ei tule sa tagasi mu kõrvale. Ma soovin, et julgeksin surra, praegu.
Anna andeks mu armastus.
Tahaksin osata hoida seda vaid endale.
Peita tunded sügavale sisemusse
Manada näole särav naeratus
Ja rühkida edasi.
Anna andeks, et meenutan su ilu
Et meenutan päevi täis sind
Ja hingerahu
Öid su kõrval
Pooltundide kaupa magamist, et ärgates näha ja tunda sind.
Anna andeks mu valu.
Tahaksin, et seda poleks
Tahaksin sinu pärast olla õnnelik
Aga ei oska
Ebaõnnestun pidevalt.
Anna andeks