eilne sigrimigri

Tänane päev. Sai õnneks talutavalt läbi. Eile õhtul hakkas tulema. Et paha-paha, kõik on halb ja nõme. Mida öö poole kisub, seda hullemaks läheb. Hakkad mõtlema kõigest, mis on halvasti. Hakkad ennast halvustama. Teisi halvustama. Ei saa magama jääda, sest kõik ainult voolab ja voolab pähe. Ja aina õudsemaks läheb. Siis hakkasin endale asju lubama. Ja lubasin terve päeva.
Päev algas kenasti. Nagu pühapäev lausa. Elektrit polnud, remont käis. Sai rahus Harryt lugeda. Alustasin jälle esimese osaga, et kõik uuesti järjest läbi lugeda. Milline imeline võlumaailm – pääseda tundideks sellest reaalsusest ja üksildusest ja tahtmatusest. Rõõm ja õnn üheskoos.
Hiljem tuli elekter. Tuli arvuti ja kõik muu sellega kaasnev. Uued kirjad, uued süümepiinad. Miks kõik tegemata on, miks ma ei suuda, taha jne. Kaela pitsitav lämbumine. Jah, tahaks ära. Tahaks kaugele. Ja mitte nädalaks vaid piiramatuks ajaks. Et kõik muu lihtsalt – kaoks. Kuigi muidugi, on ka väiksed rõõmud. Alati on. Ja nii lihtne on üle dramatiseerida, ette kujutada jms. Aga kõik ideaalsus, see on jällegi kadunud. Päris tükk aega juba.
Miski muutus. Nagu alati, ühel päeval lihtsalt miski puruneb. Väike kild lootusest. Et miski muutuks minu maailmas. Jah, ikka oled sa kättesaamatu. Ja mitte see, keda tahtsin näha. Vaid keegi teine.
Ja mitte ainult see. Vaid vaadata sõbrale näkku ja mitte leida enam teda. Vaid näha kedagi, kedagi hoopis teist. Kindlus hakkab inimestele pähe. Nad muutuvad nii... enesekeskseteks vist. Räägib kes, eks. Aga tunda, et keegi üritab sind halvemaks teha, mõnitada, sinust üle olla, sind tahaplaanile tõrjuda – keegi sinu sõber. Kas see on kadedus, mis pikas suhtes olles närima hakkab? Hirm? Või tõesti põlgus? Need, kes väidavad uskuvat nii vabadust kui armastust, on tegelikult kõige rohkem hirmul? Kunagi ma nägin sinus vabadust ja avatust, mida väga hindasin. Millegipärast enam seda ei näe. Vaid, et kuidas üritad mulle haiget teha. Ja midagi kõigile tõestada.
Vahel muutub segaseks, kumb on põhilisem. Kas elamine või elu mööda saatmine. Mis üldse tähendab elada. Seda ma tean, mis tähendab elu mööda saata. Kõrvalt, jälgida kõrvalt... olla ohutus kauguses. Vältida. Või mis, olla lihtsalt kodus ja püsida siin. Vaadata kalu. Surfata internetis. Vaadata telekat. Mängida kassiga. Lugeda. Kuulata muusikat. Süüa. Ja minna magama. Iga päev. Jah, mõni päev ka jalutuskäik. Või klatsijuttude kuulamine. Asjalik nägu. Mõned asjalikud toimetused. Sarkastilised naljad. Ja nii käibki.
Kuidas on elamine? Kuidas see välja näeks? Kuidas tunduks? Kellegagi tundsin ähmaselt, et elan. Aga ta kadus mu elust. Ja ka pilt elamisest kadus. Võibolla oli seegi fantaasia. Võibolla ei ole ma kunagi teadnud, tundnud, mis tähendab elada. Olla olemas. Olla õnnelik.
Kõige ilusam ja õnnelikum mälestus. Ma ei tea. Tihti saavad mu unistused teoks. Aga see pole kunagi nagu päris. Vaid lihtsalt üks mööduv hetk, mööduv tegu, mööduv tühisus.
Päris tore oleks vahelduseks elada optimistina. Mingi hetk see toimus. Aga nüüd, viimasel ajal, see jälle kaob. Ja maailm lihtsalt vajub...