Tahaks, et oleks keegi, kellele saaks kõik ära rääkida. Et oleks inimene, kes lihtsalt oleks nõus mu ühel korral ära kuulama. Ja et seda ei takistaks häbi või „kõik on korras“ tunne. Et saaks rääkides vabamaks sellest, mis seespool põleb, väljapääsu otsib ning raevukalt õigust nõuab.
Tahaksin temalt küsida, miks ma ei oska elada. Mida ma valesti teen ja teised teisiti teevad. Kuidas teised näevad neid asju, mida mina ei näe. Kuidas nad suudavad. Kuidas nad tahavad. Miks mina ei taha.
Jah, tihti mul tuleb mingi suvaline impulsiivne mõte, mis saab mu terve elu sisuks. Ja keegi ei suuda mulle selgeks teha kui tobe see on, kui ebanormaalne, kui rumal. Ja siis ma elan selle mõtte nimel. Kuni, kuni see saab otsa. Kuni saan aru, et ehk see tõesti on enam-vähem mõte, aga kellegi teise peas. Kellegi teise tegudes. Kellegi teise nahas. Sest mida teen mina hea mõttega – ma rikun ta ära. Piserdan talle oma sarkasmi ja viha, mis on võimeline hävitama ka parima idee. Või lihtsalt, keeran kõik vussi. Ja mitte meelega, vaid minu kätes kõik lähebki nii, ebaõnnestub. Ja viimasel ajal ei pettu ma endas vaid ise, vaid pettuvad ka kõik teised. Ja mitte harvadel kordadel, vaid pidevalt.
Mis tunne on elada, iseendas koguaeg pettudes. Oma lootustele mitte vastates. Olles alati midagi muud, midagi kehvemat. Mis tunne on teada, et sul on hea mõte, aga sa ei suuda seda ellu viia. Ja ükskõik kui väga sa ka pingutaks või vaeva näeks, see on tühi töö. See lihtsalt kaob su käte vahelt. Mittemillelgi pole tulemust, mittemillestki pole kasu. Ning inimesed, nemad vaid vaatavad sind kas haletsevalt või põlgavalt. Halvimal juhul täiesti ükskõikselt. Nad ei märkagi sind. Nad ei kuule sind, ei pane tähele. Sa oled liiga tavaline või liiga rumal, liiga keskpärane või allapoole seda. Sa ei ole samaväärne. Sama väljapaistev.
Aga mõtlesin algul hoopis millestki muust... et ei oska elada... ootad mingeid päevi, oma välismaa reisi, sünnipäeva, jõulusid. Ootad rõõmsa ärevusega, veidra tundega justkui peaks see midagi tähtsamat, erilisemat olema. Ja siis see jõuab kätte. Suur ja tähtis päev. Algul on isegi huvitav. Midagi uut, midagi toredat. Kuid siis... midagi murdub. Ja ma tunnen vaid, kuidas tahaks minema, kuidas tahaks, et seda päeva poleks kunagi olnud. Justkui ma oleksin surnud või midagi veel hullemat. Tahaksin kaduda, tahaksin lakata olemast. Kõik need inimesed ümber, nad hakkavad häirima ja ma suudan neile siis vaid haiget teha. Keskkond muutub pealepressivaks kohustuseks. Ja tahaks vaid ära koju, teki alla ja kassi kõrvale. See muutub tähtsaimaks mõtteks ja miski muu enam ei loe. Tahaks lihtsalt ära ja unustada, et see päev on või oli. Et keegi ei vaataks sind enam pilguga „sa vist oled ebaõnnestunud...“, et sa ei peaks nägema neid inimesi, kes tunnevad ennast hästi kõiges võõrapärases ja melus. Sest lõpuks oleks parim olla üksi ja teha mittemidagi. Kuigi olles üksi tahaks jälle midagi muud...
Kuidas inimesed suudavad nautida oma sünnipäevi algusest lõpuni, tahtmata vahel lihtsalt istuda oma toas toolil, panna uks kinni ja olla. Olla ja kujutleda hetkeks ette, et olen üksi ja kõik on hästi. Et seal tagatoas pole inimesi, kes mõtlevad sinust kes teab mida, ootavad sinult kes teab mida, või siis isegi ei märka oled sa nendega või mitte. Kuidas inimesed suudavad korraldada üritusi ja taluda nende ebaõnnestumisi? Kuidas inimesed suudavad suhelda teistega, kes neile ei meeldi või midagi ei paku? Kuidas inimesed oskavad elada?
Olen vist kõige nõmedam inimene maailmas. Reisil olles tahan koju. Sünnipäevalt tahan minema. Iseenda korraldatud ürituselt tahan minema. Ning kõiges, kõiges näen väga palju ebaõnnestumist.
Ja nüüd, tahaks panna silmad kinni ja mitte näha ega mõelda neile ebaõnnestumistele, vaid langeda pimedasse tühjusesse, mis vabastaks kõigist mõtetest. Tahaks kujutleda, et tänast päeva ei ole olnud, et kõik oli vaid üks tobe unenägu ja et mina ei vastuta mittemillegi eest. Et mul on elu, mida ma oskan hästi elada. Või siis, et ma ei pea seda elama. Seda tahaks.
Aitäh kuulamast sõber.