Hold on to nothing
Hold on to coldest steel
It chills you down inside
When you see just what is real
Paste it up and tear it down
Move it on along the rushing road
Seventeen fahrenheit
Feel the winter grow...

Kui lihtne on kirjutada tühjusest. Üksindusest. Pettumusest ja kurbusest. Pimedusest. Iga päev, nii lihtne.
Aga lõpuks hakkab endal ka paha. Kuivõrd lääge, kui kuiv ja üksluine. Kuhu on jäänud huvitavus? Naiivne rõõmsameelsus?
Mõnele unistaja. Mõnele ka naiivne ja ebarealistlik. Mõnele enesekeskne. Mõnele hea. Nii kord on, et raske on olla keegi teine. Ükskõik kui väga tahaks, kellegi teise pärast, lihtsamaks tegemise pärast. Olla ratsionaalne. Olla kõik need asjad, mis teatud olukorras ei ole. Kõige raskem siin maailmas on olla õige. Sobituda kellegagi, sobituda mingisse hetke, situatsiooni. Alati on midagi justkui puudu. Aga väga tahaks. Sobida.
Ja on hirmutav, et tegelikult siiski, vahel, ei olegi üksinda väga raske. Lihtsalt, igav. Ja, üksiklik. Aga on tõeliselt hea teada, et minu ümber on nii palju inimesi, kellega on lõbus, kes aitavad. Tundub imeks pandav, et on selliseid – lambaid, jüngreid, toetajaid, abistajaid. Ja, et kõik siiski läheb alati õigele rajale. Hoolimata pessimismist. Hoolimata minust.

Step down the alley
Walking against the stony crowd
You try hard not to listen
Oh but they shout so loud
Chew you up and spit you out
Crush you between its finger and its thumb
This world in all its anger
Oh and there's always more to come...