Kui vajalikud on unenäod. Kui hea on elada unenägude kaudu. Teadvustatud unenägu. Tahaksin väga olla sinu kõrval, kuid see on võimatu. Ja nii võimalik unenäos. Ja kõik küsimused saavad vastuse. Ja kõik laheneb positiivselt. Ja kõik on nii, nagu ma unistan. Kõik on väga väga hästi. Thank God for dreams...
Ja siis mõtled endast, oma elust ja endale olulistest asjadest. Ja kõik tundub nii... ühesugune. Armastada kedagi meeletult ning siis sellest loobuda. Imekombel see alati õnnestub. Lõpuks on ikka hea ja kindel olla üksinda. Käia üksi jalutamas. Istuda arvuti taga. Käia üksi kinos. Taluda lõpmatul hulgal paare enda ümber. Tundub, justkui oleksin ainukene üksik olevus siin planeedil. Mis vahel on rõõmustav. Vahel mitte.
Magada üksinda. Õigemini kassi ja eesliga. Don´t ask... Igatahes, tundub, et kõik ikkagi läheb nii nagu läheb. Ja see, mida pole määratud, ei saa juhtuma. Nagu keegi ütles: „unelmad, mis on eriti pühad, ei täitu...“. Ning sinna kuuluvad ka minu suurimad ja ilusaimad soovid. Inimesed, kes mulle meeldivad, inimesed, kes mulle tähtsad on, inimesed, keda armastan. Olen uppumas vaikuse merre...
Jah, ilmselt oleksin ka mina samamoodi otsustanud. Samamoodi käitunud. Niisiis, pole mul õigust midagi eriti öelda. Kindlasti ongi nii õigem. Õige. Ja mulle jääb mu uhkus vaikida. Ning salajane rõõm mõttest, kuidas kunagi ise samamoodi teen. Võibolla.
Eks vist mõtteterad on alati ausad. Mängi, enne kui sinuga mängima hakatakse. Lihtne lause, millest vahel on nii raske õppust võtta. Kuidas ometi saaksin kellegi teisega... kellelegi midagi seesugust... parem olen see siis mina... kes on nõrk. Et teised haiget ei saaks.
Ma ei teagi, miks ma üldse lootma hakkasin. Võibolla andsid mulle alateadlikult lootust, võibolla ärgitasin end ise üles. Võibolla oligi mul vahepeal mingi imeväike võimalus. Sest see kõik oli ju ülihea, ülivõimas ja ülikättesaamatu. Päris armas oli...
Siiski ja lõpuni... ei suuda mõista miks sa ometi temaga oled...