Kajakad laternatel ongi vist ainus, mis hoiab mind veel koos.

Vahel ongi järel tühjus.

Viimasel ajal olen ma suurema osa ajast olnud kadunud. Kadunud oma kehast. See on võimatu, uskumatu – ma tean. Aga see pole mina, ma pole enam siin. See on harjumus ja kohustus, mis käib selle keha sees ringi, sööb, teeb tööd, käib loomulikke vajadusi rahuldamas, magab. Räägib, jälgib inimesi, teeskleb, nagu ta oleks ka inimene. Nagu miski teda huvitaks, ajaks naerma, nagu miski läheks korda. Nagu tal oleks mälu ja mälestused ning plaanid ja ootused.

Ebareaalsus on iga mööduva hetkega muutunud aina suuremaks. Ja ma lihtsalt ei ole kohal, ei ole siin. Aina tihemini ja kauem olen ma kuskil eemal, väljaspool keha, väljaspool teadaolevat maailma, väljaspool kõike. Ning aina harvemini on see tõesti Mina selle keha sees, ennast kuskil mingil viisil väljendamas, midagi tahtmas või tundmas. Aina harvem. Ning iga taoline kord saabub kui jääkülm dush, tagasisaabumine kuskilt lihtsast ja loomulikust olemisest. Tagasi tulemine siia kehasse, täitmaks mingeid kohustusi, olemaks mingit moodi keegi, tegemaks mingeid asju. Aga ma taban ennast kohal olemas aina harvem. See on vaid mu keha, kes on ajaga õppinud teesklema olemist, tegemist ja huvi. Aga see on vaid keha. Ja see pole isegi, nagu ma tunneks midagi negatiivset või positiivset – ma ei tunnegi. Ma olen justkui mingis teises varjumaailmas, kus miski siin elus olev pole oluline, kus miski isegi ei riiva, ei jõua kohale. Kuskil, kus pole mõtteid, tegemisi, vajadusi.

Nii palju asju olen ma elu jooksul püüdnud. Muuta seda, teha teist, käia kolmandas. Leida, anda, olla olemas. Jääda ellu. Aga nüüd püüdlust enam pole. Ongi ellu jäämine läbi lihtsaima – hingamise. Ehk siis kuniks hingan, seni olen ka elus. Kas ja mis elu see on – seda ma väldin isegi küsimast. Ja vahel ongi hingamine parim, mida teha saab.

Ma ei ole kurb või õnnetu. Ma polegi vist midagi. Pole isegi mitte siin maailmas, reaalselt toimetav või midagi vajav. Sooviv, tahtev, tegev. Pigem vegeteeriv olend päevast päeva, kes mõnel üksikul hetkel on täie teadvuse juures, näeb, ehmatab, tunneb, mäletab. Ning siis kaob jälle uuesti oma maailma, jättes maha vegeteeriva keha, kes oma kohustused täidab, nagu olekski see mina ise.

Täna oli mu päevas üks reaalne asi, miski, mis tõi mu hetkeks siia maailma, tundma. See oli bussis üks vanem mees, kellel olid väsinud kurvad silmad. Nii väsinud ja nii kurvad. Ta oli õnnetu. Ja seda nähes olin ma plaksti siin. Tundsin. Tundsin iga rakuga seda hetke. Ning pärast seda jälle kadusin, hajusin minema. Ühe olulise mälestusega. Tema.

Ja kajakad. Alati kajakad. Kui uhked ja kui ilusad kaptenid, inglid. Ma tunnen ennast alati kõige turvalisemalt, kui nad on oma tavapärases kohas, laternapostidel valvet pidamas. Kui väärikad. Ning samas lapselikud, võitlevad, mänglevad. Ja nad valvavad meie üle, selle pideva liikumise üle, tulekute ja minekute, õnne ja ebaõnne. Võibolla proovides meelde tuletada, et meil ei ole ju ometi kiire, et meil on just see hetk vaadata ja olla. Tulla korraks tagasi sellesse reaalsesse maailma, tagasi oma mõtetest, oma maailmast, oma hajumistest, ning olla osake ühest hetkest elus. Kajakate lennust, vaikselt liikuvatest puulatvadest, piiluvast päikesekettast.

Täna tahan ära. Tahan lihtsalt ära.

Ma tean. Aga see teadmine on teistsugune, kui ma tahan, ma tunnen või ma vajan. Üks on kohustus, vastutus. Teine on kõik muu – unistus, lootus, armastus.
Ainult Jumal saabki meid siit edasi aidata. Ainult see kõrgem võim, mis on loonud päikese ja taeva ja maa. Ainult miski ülim, mille peale loota, mida paluda. Kust jõudu soovida. Valgusest meie sügavaimast südamesopist, taeva sügavaimast avarusest.
Sa ei olnud lõikav. Sa olid pehme. Sa ei olnud mõjuv, vaid ajaga sügavduv, juurduv. Sa ei olnud murdev, vaid kõrval seisev. Sa ei lennutanud mind, vaid jalutasid mu kõrval. Sa ei omanud mu südant, aga hoidsid mu kätt. Sa olid osa minu elust, me jagasime ühte ja sama minemist tükk aega. Me proovisime kõndida ühte rada. Aga meie saatus ei ole üks, meid ei ole heaks kiidetud, lubatud. Kes seda otsustas? Kes meie elu määras? Kes meid mõjutas? Ainult meie endi hirm ja õnne puudumine. Õnneliku juhuse puudumine. Juhuse, mis oleks pakkunud võimalust.
Sa oled alati mu südames.

Oo kui hea on olla võimeline naeratama. Mitte sundida ennast mingisuguseks grimmassiks, vaid tundagi südames väikest naeratuse alget. Olla võimeline laskma rumalusel ja ebaõiglusel kõrvust mööda libiseda, ebaõnnel ning raskusel selja taha jääda ning olla olemas. Olla elus.

Võibolla see saabki ainult siis võimalik olla, kui oled kõik kaotanud. Kui oled muutunud kõrbeks, tühjaks oaasiks, kus ühtki veetilka pole. Kui oled olnud sadutuhandeid aastaid janune kõrbeliiv, mida ümbritseb vaid kuumus ja piiritu lõpmatus. Kui oled olnud püramiid kõrbes, mis sadu aastaid ümmardamise põhjuseks oli ning siis, ühel hetkel unustusse vajus. Tolmuks, liivatormiks muutus. Ning kadus, hävines. Meelest pühitud hiilgus, mis iga üksiku liivatera sees veel hääletult tuksub. Aga enne ei saagi ta leida uut teed, kui ei aktsepteeri oma kaotust, hävingut. Seda, et ta tõesti kunagi oli püramiid, aga nüüd ongi vaid liivatera. Ja et ka liivatera on väärtuslik olla. Et vahel võib ja suudab üks pisike osa palju rohkemat... Ja ka üks liivatera võib oma olemasoluga olla rohkem rahul, kui see hiidvana lagunev püramiid...

Aga täna ma tahaksin kirjutada hoopis tumepunastest roosidest. Mis on nii sametiselt tumedad, et kauguses kiirgavad endast nii punast kui musta. Värv ja kuju, millega nii mitu erinevat emotsiooni seotud on, mitu erinevat tunnet... sügav ilu. Värvilises maailmas peaaegu must-valge olemus, esiletorkav väljapaistvus, meelesolev mõte. Ja sellest piisabki. Sellest piisab täielikult.

See on vist hea, et veidi valu on tagasi tulnud. Parem, kui see kohutav paha tunne ilma mingisuguste kirjeldatavate emotsioonidega. Sest valu on võimalik läbi elada. Seda ebareaalsust, talumatust aga mitte.
Sest valu peab tulema. Peab tulema.

Siruta käsi, väike tüdruk.

Lumekrudin saabaste all. Niiskus ja külmus tungimas riiete alla, kontidesse.

Erinevaid värvivarjundeid täis taevas. Kutsuvalt ilus. Laternatuled peegeldumas bussiakendelt. Mööduvad majad ja akendest paistvad elud. Valgustäpid pimeduse taustal. Kirju kauge maailm. Elud, mida elatakse, tunded mida tuntakse. Surm ja valu vaheldumas rõõmuga. Elu, mis on peale kasvanud vastamata küsimustele, mõtetele. Elu, mis on võtnud oma reaalsusega võimu ning lükanud tahaplaanile kõik muu. Seniajani, kuni tuleb kohustus sellest mõelda, sellega tegeleda. Hävimisega, suremisega.

Kajakad istuvad kõrgetel laternapostidel nagu laevakaptenid. Vaatlemas hommikuvalguses oma valduseid, vaatlemas kas meri on täna rahulik või tormine, hingamas sisse sõõmukest Elust. Järjekorras sõitvad tuhanded ja tuhanded autod, igas ühes paar putukat. Bussitäite kaupa putukaid, minemas edasi-tagasi, edasi-tagasi. Päev päevalt, aasta aastalt. Tuled süttimas majades varahommikust alates ning kustumas õhtuti. Söögid valmimas, söödud ning välja tulnud. Ring ringilt. Kõik on nii, nagu alati.

Kurbust ei saa käega katsuda. Talle ei saa põhjuseid leida, süüdistusi esitada. Teda ei saa välja visata. Ta on osake inimesest, iseloomust, elamisest.

Aga võibolla nemad armastavad elu kõige rohkem, kes sellest loobuvad. Või loobuda soovivad. Sest armastada elu on midagi hoopis teistsugust, teistsugust sellega toime tulemisest, selle elamisest. Armastada elu tähendab armastada udu autoklaasidel ning sinna joonistada, jäämustreid imetleda, mustavat taevast vaadata ning tähti otsida, või siis pilvetest olulist otsida, värvilisi lehti nautida, sügisest päikest, tuules vaikselt oksi liigutavaid poolalasti puid, inimeste kurbi väsinud silmi, imeilusaid naeratusi näha ja nautida. Nagu seesama poolalasti puu, olla selle kõige imelise keskel ja lihtsalt olla. Vaadata päikest tulemas ja minemas, tulemas ja minemas. Ümbrust, inimesi, kõike muutumas, ka iseennast.
Ja ma tahaksin seista seal teiste puude keskel, poolalasti, langetada oma lehed ning nautida külmemat õhku, tuult, vaikuse ootust. Ja kui keegi tulebki mind maha raiuma, siis on ju seegi inimeste tehtud, inimeste ellujäämisevajadus. Nagu kõik, mida inimesed teevad. Iseendale, enda püsimiseks. Ja selleks on olemas riigid, massiivsed tohutud tornid, kus tuhanded inimesed elavad oma boksis, hommikul söövad ja siis lähevad tööle. Pärast seda koju tagasi ning magamine oma boksis, oma asjade keskel. Tehnilised vidinad, mis üritavad kompenseerida. Ning võtta ära mõtlemist, teadmist, tunnet. Ning ongi võtnud. Ja kui sa ei sobi, siis sa lihtsalt ei sobi. Sest sellised reeglid lubavad elada. Muudmoodi, muudmoodi võib kõigest surra.
Ja unustus, mõni ka unustab. Mõnel polegi, mida unustada.
Aga mul ei tekita see mingeid tundeid. Ei midagi. Tühjus. Ma ei hooli, ma ei hooli. Pole õnnelikkust. Pole midagi üle olemise. Olemise millekski, surma ootuse.
Õnnetu. Õnnetult elada põhjuseta.

See, mida ma tunnen... Hulluks minemise hirm ning soov mitte olla. Leida rahu ja vabastus. Jääda lõplikult magama ja mitte ärgata. Lihtsalt tahaks nii väga mitte ärgata.
Eile ma ei suutnud eksisteerida. Istusime koos sünnipäeval ja see muutus iga hetkega aina talumatumaks. Aga ära ka ei suutnud minna, et oleks justkui ebaviisakas. Püüd naeratada või vähemalt mingitki emotsiooni oma näos väljendada. Kuni sai ära, oma tuppa. Ja seal – vaadata minuteid või tund järjest ekraani, jõllitada tühjust ja soovida mitte olla. Ei mingeid suuri emotsioone nagu valu või kurbus, ei mingeid emotsioone üldse. Ainult võimatus ennast liigutada, kättki tõsta, lugeda, mõelda. Olla olemas. Samm sammu järel, et saada oma üleriided. Minna bussipeatusesse. Täielik ebareaalsustunne, arusaamatus kes või kus või miks ma olen. Alles ainult ülim teadmine sellest, kus on kodu ja kuidas sinna saada. Bussipeatuses vajus hetkedeks reaalsus külma dushiga peale. Need värvid ja helid, autod sõitmas nii lähedalt mööda, valgus. Ja tohutu palju müra. Inimesed räägivad, naeravad. Kuidas ma siia olen sattunud? Täielik mõistmatus, arusaamatus sellest hetkest kui reaalsusest. Keha hakkas värisema. Suutmatus olla, mõelda. Bussis. Istun ja hingan ümisedes. See on kuidagi, turvaline, kergem. Nii on kergem hingata. Inimeste pilke tuli vältida, silmad on ju kui hinge peegel. Ma ei oleks suutnud kellegi silmi sel hetkel näha, välja kannatada. Kodus. Voodi. Kui hea, kui tekikott on pehmest, fliisisest materjalist. Kui soe ja hea. Kui soe ja hea tunda kaisukaru oma põse vastas. Kui rahustav.
2 päeva varem. Dushi all. Ühel hetkel tekkis tohutu, massiivne reaalsustunne. Olemine selles hetkes. Vanni kollane pind, võimatult vali veesolin, pikk alasti keha, vesi vastu keha. Nii halb, ebaturvaline, ebameeldiv. Keha hakkas värisema, reaalsus reaalsus ja võimetus. Et üle saada istusin ja vaatasin paar tundi tühjusesse. Parem hakkas pilvi vaadates. Loodus alati rahustab. Ilu. Selline suur ilu.
Olen täiesti ära kulunud. Nagu alasti süda, kui pean väljas käima. Mille vastu iga öeldud sõna hõõrdub, tuhmistab. Mitte isegi ei tee haiget. Valu pole tükk aega olnud. On vaid massiivne halb, võimetus, talumatus.

Mina olen see, kes on siin keha sees kinni. Mina olen see, kes on pandud siia kehasse elama vastu tema tahtmist. Nagu üleküpsenud vili, mille mädanema minemine on paratamatus.
Ma ei kuulu siia. Ma ei tunne ennast siin hästi. Mitte vaid siin kehas, vaid ka siin maailmas. See on ilus maailm. Pilvede liikumine tuules, kajakate lend mere ääres, puude kohin – see on suur ilu. Aga see pole minu maailm, minu kodu. Ma tunnen ennast siin väga halvasti. Mõnel hetkel suudan leppida selle paratamatusega, aga enamusel mitte. Ma ei suuda sundida ennast siin olema. Ma tean, et see paistab ainuõige kõigile teistele, aga see on piin. See on vale.
Sõnadega ei ole võimalik kirjeldada seda, mida ma pean läbi elama. See ei ole ainult negatiivsed mõtted või kurbus või valu. See on lämmatav raskus rõhumas tervet mu olemust. Läbipääsmatu lõks, millesse ma olen sulgetud. Kest, kust ei pääse välja, kust ei pääse minema. Karistus, ärgata igal hommikul aina uuesti ja loota igal õhtul aina uuesti, et homne hommik toob kergenduse, hävimise. Sest kas ei peaks see juhtuma, kui ma nii kindlalt ja teadlikult lihtsalt ei taha olla? Kas ei peaks keha seda ometi mõistma, ning järele andma?
Ma tunnen nii selgelt, et surm on vabastus. Ta vabastab mind selle keha kaasas kandmisest, eksisteerimisest, ärkamisest, tegemistest. Siis mu olemus saab lennelda koos kajakatega, olla osa tuulest ja veest, õhust. Siis ma olen vaba.
Ja talumatu reaalsus. See on talumatu. Vee solin. Asjade hääled. Aja liikumine. Sund. Lõppevused. Inimesed. See on talumatu.
Ma ei tea, kas suudan kunagi leppida.

See ei kao. See kohutav reaalsus. See ei kao.
Ükskõik, kuidas ma ei väldiks seda. Ei vajuks apaatsusesse. Ei langeks taeva lummusesse. Ei keskenduks pisiasjadele. Ei uputaks ennast alkoholi. Ei otsiks lohutust verisest valust. See ei kao.
Sina ei kao. Kõik need mõtted. Viha ja raev, kurbus ja masendus, arusaamatus, ükskõiksus, mõistmatus, valu, süüdistus. Eelkõige küsimus miks. Miks nii läks. Kuidas me nii kaugele jõudsime. Ma ei saa aru.
Ma ei suuda hoomata. Ei suuda isegi mitte aduda. Ma ei suuda sind mõista. Ei suuda mõista, miks sa võtsid ära minu elu. Miks viskasid sa eemale. Miks viskasid sa minu puruks.
Sest ma olin ju klaasist ingel. Nikerdatud väike kuju. Seest küll tühi, aga pisike ja habras. Õrn. Kergesti purunev. Kergesti sulav ja hävinev.
Sa sooritasid kuriteo. Ma kinkisin sulle kuju ja sa pillasid selle maha. Ja kõik killud lendlesid laiali. Ning sa isegi ei proovinud neid kokku korjata, kokku panna. Vaid sa jätsid kõik selle, jäid tuimalt hävitatud vaatlema. Kuni tulid teised, ja selle sinu eest kokku korjasid. Ära viisid.

Ennast hävitav kihk. Iha. Iha teha haiget. Sest see füüsiline valu ei teegi tegelikult haiget. Haiget teeb hoopis miski muu. Tunnete äärmus. Ülepaisumine. Üleajamine. See teeb haiget. See sööb. See, et sa seisad kuristiku äärel ja ei tea, kas hüpata või joosta paremale või vasakule. Sest ühel pool ootavad sind valusad teravad kivid ja teisel pool tume soo. Igal pool oma raskus. Ja kuhu minna? Kuhu minna... Ja siis see hüpe näibki ainuvõimalik. Hüpe, tera, veri.
Ja seda on võimatu kirjeldada. Seda hetke, neid hetki. Sest need on kõikvõimsad. See tunne, et uus hetk ei saa tulla selle hetke järgi. Tunne, et sa pead karjuma, hüppama alla, midagi tegema. Et sa pead selle hetke kuidagi endast välja saama. Saama välja selle enesesüüdistuse, et miks kõik nii kaugele üldse jõudis. Saama välja selle teiste süüdistuse, et miks nad lasid kõigel nii kaugele minna. Saama välja selle tüli, viha, ebaõiglustunde, vääriti mõistmistunde, tegelikult mõistmatuse tunde, üksioleku tunde.
Üksildus. Ja ükskõiksus. Kui suurt ükskõiksust on võimalik endas tunda. Kui kaua. Ja kui kaua seda endas kanda? Päevast päeva, üksi olles. Sest üritades seda kellelegi veidigi seletada, kohtad mõistmatust ja arusaamatust. Rumalaid soovitusi. Teha seda või teist. Mõelda seda või teist. Mätsida kinni, suruda alla. Liikuda edasi, kõigest hoolimata. Hoolimata apaatiast, tundetusest, hoolimatusest.
Ükskõiksus kõikide inimeste suhtes. Mul on kahju, et mu parimal sõbrannal läheb praegu halvasti, aga ma ei suuda. Ma ei suuda kujutleda isegi ette, et ma saan temaga kokku. Et ma kuulan tema muresid. Et ma vaatan talle otsa. Et ma annan talle sellega siduva lubaduse olla olemas. Olla olemas ja kuulata ja proovida mõista. Sest ma võitlen päevast päeva enda soovidega mitte olla või mitte hoolida. Ja võibolla olen ma sellega ka kaotanud oskuse olla olemas. Olla olemas teistele, olla vajalik. Olla reaalne.
well, maybe there's a god above
but all i've ever learned from love
was how to shoot somebody who outdrew you
it's not a cry that you hear at night
it's not somebody who's seen the light
it's a cold and it's a broken hallelujah

Tuli paistab silma, nagu operatsioonilamp. Liiga ere, liiga pimestav, liiga külm. Jahe õhk samas mu ümber, külmetamas käsi ja jalgu. Ning hinge. Sisemust. Kas on võimalik, et keha sees on külm? Kas on võimalik, et keha sees on suured jäätükid, teravate otstega, veristavad, lõikavad, külmuvad ja sulavad üheaegselt? Jah. Samamoodi, nagu on võimalik, et peas on üks tohutusuur mass, mis teatud hetkedel võtab võimust, ähmastab kõik, kannab su mõtted ja taju siit eemale. Võimetu naerma, isegi kätt tõstma, tere ütlema. Mass, mis paneb su seisma nagu soolasamba, vaatama inimesele vastu tuima, apaaatse, loiult tigeda näoga – midagi tundmata, mõtlemata, suutmata. Mass, mis õgib sisemust ja võimekust – võimekust teha ja öelda ja tunda! Mitte haihtuda ja jätta maha see haletsusväärne tomp, kes ei suuda ennast isegi mitte liigutada...
Eile ma kohtusin sinuga uuesti. Pole kaua näinud. Või pole lihtsalt märganud, tähele pannud. Eile olid sa minu sees. Vaatasid mulle otsa minust enesest. Surm. Minu keha, minu nägu, ainult külm, tume, varjutav. Sa olidki vari, vari mis peegeldas mind. Aga nii vist on see igaühega. Et surm on see, mis kasvab meie sees, väljub meie seest. Võtab meie üle võimust, kui on õige aeg. Peites ennast aga koguaeg seal, kust keegi otsidagi ei oska. Meie veres, nahas, silmades. Ja kuigi eile ma sinu silmi ei näinud, jälgisid nad mind. Jälgisid mu reaktsiooni. Mis tunne on vaadata otsa Mulle? Mis tunne on näha seda, mida sa varem pole märganud? Mis tunne on...?
Ja Sa ilmselt tead, mis tunne mul oli. Ükskõikne. Ma vaatasin sind, ja see ei pannud mind midagi tundma. Sa oleksid võinud olla hirmutav või üllatav, aga Sa polnud kumbki. Sa olid, lihtsalt olid. Seisid mu ees ja ma ei reageerinud. Kas oli see Sulle üllatav? Kas oled Sa seisnud tihti inimese ees, näidates talle enda olemust ja tõelisust, ning kohanud vastusena ükskõiksust? Kas see tekitas viha, jälestust, põlgust? Kas oli see üllatav? Ahjaa, Sul ju pole tundeid. Sul on samamoodi ükskõik, nagu minulgi oli. Sinu jaoks tähendab see sama vähe.
Kas tead, mu sõber, et viimastel kuudel (kui kajakad on olnud minu Inglid, kaptenid laternate otsas), olen ma tihti mööduvaid autosid vaadates mõelnud teha see samm. Aste. Just siis, kui valgusfooris on punane tuli, mis hakkab autode jaoks muutuma. Sest just siis kiirustavad nad kõige rohkem. Lisavad kiirust, et jõuda. Ja milline kiusatus see mulle on. Milline võimalus. Ainus, mis mind tagasi hoiab, on hirm neile viga tegemise eest. Sest olgu mis nad on, seda pole nad ära teeninud.

Magada on parem, kui ärkvel olla. Ärkvel olles asjad tulevad ja puudutavad sind. Ärkvel olles sa tunned ja tajud ja oled. Puudutad ja oled puudutatud. Väsinud ja väsitav. Kurnatud. Ühekülgsest hoolimatusest ja teisekülgsest üleküllastatusest. On võimalik olla täiesti ükskõikne kõige suhtes. Mitte mäletada midagi, mida teha tahtsid, lubasid. Ning nutta põhjuse ja põhjuseta.
Palavik.
Ning isegi siis, kui sa magad ja näed luupainajaid või õudusunenägusid, on üles ärkamine veel hullem. Esimesed kolm sekundit on veel head. Kuni sa ei ole täielikult naasnud. Unedest. Pärast seda, pärast seda tuleb kõik meelde. Ning asjad, mis ei meenu, püsivad kuskil sinu sees. Eemale lükatud mõtted, mälestused, hirmud või armid.
You are burning yourself.
You were burning me.
If you want to stay alive, you cannot let yourself burn. You cannot burn me anymore. I will not continue to be in this rollercoaster with you. Will you?
Aga kunagi, 13 aastasena ma tegin valiku. Kui sul oleks küünal, kas sa jätaksid ta riiulile seisma või sa põletaksid ta ära? Kui see küünal oleks väga ilus ja väga eriline?
Tema tahtis seisma jätta. Mina tahtsin ära põletada. Põleda, põleda, põleda. Ereda leegiga. Tähtedesse lennata.
Nüüd on viimne võimalus. Viimne valik. Sest rohkem ei ole antud. Otsusta. Kuigi otsus on juba tehtud. Enam nii ei saa. Nüüd tuleb teisiti. Aga kui surm on kellegi silmades, kas teda saab veel päästa? Kui küünal on peaaegu kustunud, kas tema säilitamisel on mõtet? Kui särast ja valgusest on järgi vaid kustuv leek.
Inimlikkus, kaastunne ja vastutustunne.
Tujukus ja meeleolukõikumised võivad tappa. Tõsi. Aga nad võivad ka eriliseks teha. Nii õnnelik ja aktiivne tüdruk, positiivne, kaasahaarav, imetlusväärne, tark, väljakutsuv. Valitud hetkedel väga eriline. Ja järgmisel apaatne või meeleheitlik depressiivne enesevigastaja.
Aga eriline. Kui eriline.
Mis jääb järgi, kui erilisus muutub keskpärasuseks? Kas on võimalik midagi tunda? Panna käsi vastu külma puitu ja midagi tunda? Ei eriliselt õnnelikke hetki, ei eriliselt kurbi. Ei väljakutsuvat naeru ega ka üksildast nuttu. Meeleolu keskpäraselt null või pluss üks. Maailm täis võimalusi. Küünal, mis on peaaegu põlenud, aga seisab riiulil. Ootab mida – surma, elu?
Ma ei kuulu siia ja ma ei kuulu sinna.

Mina ei võitle mingit võitlust. Mul on elu ja iga päev mõtlen ma sellest, kas ma tahan seda või mitte. Iga päev minu elus on täis meeleolukaid ilusaid hetki. Kõik see, mis mul on. Millest paljud unistavad. Olla ja omada ja mitte olla õnnelik.
Väga egoistlik. Nagu keegi peaks käratama kohe, et võta ennast kokku! Ära hala vaid võta ennast kokku. Tee midagi. Nagu ma ise tavaliselt ütlen. Kui sulle miski ei meeldi, siis muuda seda. Kui ei taha, siis ära ela!
Ja ometi on just mulle antud elu. Võimalused, teod, sündmused. Mitte kellelegi teisele, vaid mulle. Ebaõiglane. Naeruväärne. Ning sarkastiline.

Mul ei ole kodu. Pole kohta, kus ma tunneks ennast turvaliselt ja hästi. Pole kohta, kus ma oleksin õnnelik. Sest ma ei ole kunagi õnnelik. Pole inimest, kes suudaks mind panna ennast turvaliselt tundma.

Varem võis see olla ähvardus. Viis midagi saavutada. Viis oma segaseid tundeid välja elada. Isegi kui sellel puudus mõte, või seda ei saanud puudutada, oli ta siiski olemas. Ma tapan ennast ära. Lühike lause. Mõttetu lause. Sest milleks seda öelda, kui sa juba ennast tappa tahad. Kui sa seda TAHAD, siis sa ju ei lähe sellest rääkima. Vestlema. Siis sa võtad noa ja tapadki ennast. Milleks seda kellelegi mainida. Milleks sõnu raisata?
Ja mida oskakski öelda sellise lause peale. Palun väga? Või ära tee seda? Või ole tugevam? Mis vastus saaks rahuldada tapjat? Mitte ükski. See, et kuskil on abi? Milline abi? Ükski abi ei võta ära tundeid sinu seest, mõtteid sinu peast. Valu.
Aga tegelikult on võimalik, et enesetapp muutub üheks ratsionaalsemaks mõtteks päevas. Mitte isegi, et ma tapan ennast sest ma olen nii õnnetu selle ja teise pärast. Vaid pigem, et kas ma peaksin ennast täna ära tapma või võiksin selle päeva veel üritada? Ratsionaalne kaalutlus. Mis ma sellest saan, kui ma ennast ei tapa ära? Ma tean küll, mida teised saavad, aga mida MINA saan? Niisiis, kui väärtuslik on üldse üritada edasi elada?
Et kõik need tunded ja meeleolud lähevad mööda? Et kõik läheb paremaks? Et palju ilusaid hetki on ees?
Võibolla.

Sina oled vist ainus, kes näeb täie selgusega. Näeb, kus parajasti seisab iga üksik inimene oma üksinduses. Kes on jooksnud peitu paksu metsa, kes karjub kuristiku serval, kes istub apaatiliselt ja vaatab laineid, kes joob ennast õhtuti pooloimetuks linnakäras, kes rabab tööd teha varahommikust öötundideni. Sina näed, kuidas iga inimene üritab olla. Kui raske see paljudele on. Kui vähe rõõme ja naudinguid, kui palju kohustusi ja vastutust. Kui palju ringi jooksmist, rabelemist, tühja kargamist. Ja kui palju unustuse otsimist. Unustust nendest mõtetest, kohustustest, valikutest, otsustest. Üksildusest.
Mida Sa mõtled, kui sa meid jälgid? On sul mingeid tarku, kõikenäinud soovitusi? Tarkuseid, mida jagada? Ja kui Sul neid on, siis miks ometi hoiad sa kõik selle endale? Miks te kõik, ülevamad, surematud, peate olemas meile olemas kui lootuse andjad – lootus, et kunagi sa sured, lootus, et kunagi sa satud paradiisi... Aga selles elus, selles karistuses, selles ootuses olete te kui kasvatajad või õpetajad, kes samas ühtegi sõna ei jaga, kunagi tagasisidet ei anna. Kes võibolla ilmetute silmadega kuskilt eemalt meid huvitult jälgivad, aga see on ka kõik.
Ja kas tõesti oled need Teie, kes Te olete maailma saatnud need ilusad käibefraasid, nagu et kõigel on oma põhjus, küll millalgi saab kõik jälle paremaks, püüa elada hetkes...? Need nn leppimisfraasid, kus meie enam küsimusi ei esitaks ja vaikiksime. Nagu orjad, nagu maha surutud filosoofid. Kes peavad hommikust õhtuni tööd tegema, et oma pere ära toita ning lihtsalt ei jaksa mõelda. Mis sel juhul eristab Hitlerit või Stalinit Jumalast? Sina, Surm, käskjalg, mida on sul öelda? Millega saad Sa ennast kaitsta? Mida saaksid sa öelda, kui sind miski vähegi huvitaks, kui sa millestki vähegi hooliksid? Sul ei oleks mitte midagi. Ei ühtegi põhjust, ei ühtegi sõna, mis midagigi selgitaks, lihtsustaks. Sul ei oleks mitte midagi, Sul ei ole mitte midagi.
Ja nii olete teie, surematud, kõikvõimsad, loonud meid siia mädanema. Ootama mingisuguseid imesid, lootma mingisuguseid lootuseid. Et inimesed ei jääks haigeks, ei sureks ära, ei kannataks. Et inimesed ei tapaks, ei vägistaks, ei hävitaks. Et maailmas oleks armastus, mida iga üks saaks tunda. Et iga inimene tunneks, et tal on väärtus, et tal on mõte, et ta on vajalik. Et ta ei ole üksi.
Ja andnud meile need suurepärased võimalused, nagu töö, söök, trenn, telekas ja internet – elu mõte. Elada oma elu oodates surma. Oodates pidevalt millegi juhtumist – puhkust, kojuminekut, söögiaega, lapse sündi, lasteaeda minekut, sünnipäeva... Elades, nagu kõik miljonid seda teevad – ühe ja sama reegli järgi, ühte ja sama viisi järgides. Kes mõtleb nii, et see toetaks sellisel viisil elamist. Kelle põhjuseks ongi väide, et asjad juhtuvad alati teatud põhjusega ja me ei pruugi seda mõista.
Mida ma tahaks, et Sa ütleks? On seal üldse midagi, mida Sa saaksid öelda? Mis midagi muudaks? Mis annaks mõtte sellele lõputa olemisele. Raiskamisele. Valule. Sinu jaoks on valu kõigest sõna. Sõna, mida nii tihti kasutatakse. Mõttetu väljend. Minu jaoks on valu see suur lämmatav mass, mis istub mu peas. Paljuneb seal, elab minu kudedest, joob minu verd ja nõuab lohutust. Lohutust alkoholist, rämpstoidust. Aga sinu jaoks ei tähenda see midagi. Sinu jaoks on kõik üks suur mula, seebimull. Sõnad, teod, tunded. Üks tühine silmapilgutus.
Las ma vihkan Sind täna. Võibolla põhjuseta. Aga võibolla pole ka minul enam vaja põhjuseid. Nagu Sinulgi. Võibolla hakkavad ka minu maailmas eksisteerima lihtsalt reeglid, nagu Sinul on. Kus ei ole vaja õigustusi, kus ei ole vaja süüdistusi. Kus kõik on tühisus ja miski ei suuda meid ükskõiksusest välja rebida. Ükski karje, ükski hirm, ükski viha ega valu. Ning ükski rõõm ei suuda meid köita, liigutada. See on Sinu maailm. Miks mitte siis ka minu? Võibolla Sinu eluviis annab ka minule teadmise, mõtte? Võibolla kasvan seeläbi targemaks, kui lihtsalt neid ettenähtud elumustreid järgides?

Sa loodad, et ma olen Su unustanud. Unustanud, nagu varem olen unustanud nii mõnedki küsimused, mida olen küsida mõtelnud. Ei. Isegi, kui igal päeval sa ei ole mu meeltes... Mitte, et ma siis naudiksin suurt õnnelikkust või lepiksin eluga, mitte isegi seda. Jaa, ma olen olnud väga õnnelik. Ning, ma olen olnud väga õnnetu. Vahel on nii, et kõik on nii täiuslik. Et see tundub olevat kui maskeraad. Paraad, kus kõik kannavad erinevaid naeruväärseid maske. Mitte, et ma kahtlustaks kõiki pettustes. Vaid lihtsalt see roosa ideaalsus. Ma vaatan ringi ja tunnen ennast und nägevat. Mis, mis on valesti selles etenduses? Mis on valesti tervel pildil? Võibolla otsingi vigu. Pilve sinises taevas. Irvitust soojas naeratuses. Pealetükkivust sõbralikkuses. Ja siis, see kõik kokku, moodustab sellise vaakumi. Ma ei saa hingata. Ei saa. Ma tunnen end uppuvat. Ja tahaksingi uppuda. Mitte hulpida vetel. Tunnen, et ma järsku enam ei jaksa ega suuda olla selles täiuslikkuses. Vastata sellele. Naeratada vastu. Tõusta ja liikuda. Tõsta enda pead. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Ja istun seal nagu narts, lösakil diivanil, ja mõtlen kui palju lihtsam oleks, kui mind ei olekski. Üldse mitte. Kui ma ei peaks vaatama oma koledasse sisemusse, esitama liigpalju tähtsusetuid küsimusi, olema kantud äärmusest äärmusesse. Vahel olen ma tõesti üleolev. Nagu olekski maailm minu oma või mina tema naba või mina kõige täiuslikum. Ning seejärel, seda märgates, liigun madalaimasse. Põlates ennast ja enda mõtteid. Kui väga palju vihates iseennast. Lõpmatuseni. Hävitades.
Sul oli eelmine kord õigus. Lihtne elu on parem kui vastusteta piinlemine. Unustada, olla, nautida olemasolevat. Liikuda edasi. Positiivne konstruktivism. Ma tunnistan Sulle, täna ja ausalt, et olen depressiivik. Korduva depressiooniga. Ning tahan sellest lahti saada. Tahan. Mitte elada, nagu tüdruk, kes kunagi mantlit seljast võtta ei saa. Ka päikesepaistes. Oodates alati vihma. Olles valmis jooksma vihma kätte. Sõnudes vihma välja. Draakon minu peas. Mõtlemisvead. Kes kontrollib mind? Sa võiksid praegu lausa naerda. Isegi mina ei kontrolli ennast, kuidas siis veel keegi teine. Miski muu. Aga seal on, on see miski muu, mille pärast ma nii tihti loobuksin oma kehast. Et saada lahti ka sellest miskist muust. Sest ma ei oska teisiti.
Ma tean, et Sul on täiesti ükskõik. Kuulda neid madalaid, sügavuseta analüüsiridu. Sul on ükskõik. Ja ma ei tahagi, et need sulle midagi tähendaksid. Ma tahan ainult, et kui sind sügaval sügavikus, meeleheite ja joobumuse vahel kutsun, siis aegajalt Sa tuleksid. Tuleksid ja vaataksid mulle otsa. Oma tohutusügavate silmadega. Millel hämaruses ei ole otsa ega algust. Vaid üks vari. Vari minu peas, unenäos ja elus. Vari, milles aegajalt näen nii palju enamat. Sind.