Tuli paistab silma, nagu operatsioonilamp. Liiga ere, liiga pimestav, liiga külm. Jahe õhk samas mu ümber, külmetamas käsi ja jalgu. Ning hinge. Sisemust. Kas on võimalik, et keha sees on külm? Kas on võimalik, et keha sees on suured jäätükid, teravate otstega, veristavad, lõikavad, külmuvad ja sulavad üheaegselt? Jah. Samamoodi, nagu on võimalik, et peas on üks tohutusuur mass, mis teatud hetkedel võtab võimust, ähmastab kõik, kannab su mõtted ja taju siit eemale. Võimetu naerma, isegi kätt tõstma, tere ütlema. Mass, mis paneb su seisma nagu soolasamba, vaatama inimesele vastu tuima, apaaatse, loiult tigeda näoga – midagi tundmata, mõtlemata, suutmata. Mass, mis õgib sisemust ja võimekust – võimekust teha ja öelda ja tunda! Mitte haihtuda ja jätta maha see haletsusväärne tomp, kes ei suuda ennast isegi mitte liigutada...
Eile ma kohtusin sinuga uuesti. Pole kaua näinud. Või pole lihtsalt märganud, tähele pannud. Eile olid sa minu sees. Vaatasid mulle otsa minust enesest. Surm. Minu keha, minu nägu, ainult külm, tume, varjutav. Sa olidki vari, vari mis peegeldas mind. Aga nii vist on see igaühega. Et surm on see, mis kasvab meie sees, väljub meie seest. Võtab meie üle võimust, kui on õige aeg. Peites ennast aga koguaeg seal, kust keegi otsidagi ei oska. Meie veres, nahas, silmades. Ja kuigi eile ma sinu silmi ei näinud, jälgisid nad mind. Jälgisid mu reaktsiooni. Mis tunne on vaadata otsa Mulle? Mis tunne on näha seda, mida sa varem pole märganud? Mis tunne on...?
Ja Sa ilmselt tead, mis tunne mul oli. Ükskõikne. Ma vaatasin sind, ja see ei pannud mind midagi tundma. Sa oleksid võinud olla hirmutav või üllatav, aga Sa polnud kumbki. Sa olid, lihtsalt olid. Seisid mu ees ja ma ei reageerinud. Kas oli see Sulle üllatav? Kas oled Sa seisnud tihti inimese ees, näidates talle enda olemust ja tõelisust, ning kohanud vastusena ükskõiksust? Kas see tekitas viha, jälestust, põlgust? Kas oli see üllatav? Ahjaa, Sul ju pole tundeid. Sul on samamoodi ükskõik, nagu minulgi oli. Sinu jaoks tähendab see sama vähe.
Kas tead, mu sõber, et viimastel kuudel (kui kajakad on olnud minu Inglid, kaptenid laternate otsas), olen ma tihti mööduvaid autosid vaadates mõelnud teha see samm. Aste. Just siis, kui valgusfooris on punane tuli, mis hakkab autode jaoks muutuma. Sest just siis kiirustavad nad kõige rohkem. Lisavad kiirust, et jõuda. Ja milline kiusatus see mulle on. Milline võimalus. Ainus, mis mind tagasi hoiab, on hirm neile viga tegemise eest. Sest olgu mis nad on, seda pole nad ära teeninud.