Ma tean. Aga see teadmine on teistsugune, kui ma tahan, ma tunnen või ma vajan. Üks on kohustus, vastutus. Teine on kõik muu – unistus, lootus, armastus.
Ainult Jumal saabki meid siit edasi aidata. Ainult see kõrgem võim, mis on loonud päikese ja taeva ja maa. Ainult miski ülim, mille peale loota, mida paluda. Kust jõudu soovida. Valgusest meie sügavaimast südamesopist, taeva sügavaimast avarusest.
Sa ei olnud lõikav. Sa olid pehme. Sa ei olnud mõjuv, vaid ajaga sügavduv, juurduv. Sa ei olnud murdev, vaid kõrval seisev. Sa ei lennutanud mind, vaid jalutasid mu kõrval. Sa ei omanud mu südant, aga hoidsid mu kätt. Sa olid osa minu elust, me jagasime ühte ja sama minemist tükk aega. Me proovisime kõndida ühte rada. Aga meie saatus ei ole üks, meid ei ole heaks kiidetud, lubatud. Kes seda otsustas? Kes meie elu määras? Kes meid mõjutas? Ainult meie endi hirm ja õnne puudumine. Õnneliku juhuse puudumine. Juhuse, mis oleks pakkunud võimalust.
Sa oled alati mu südames.