See, mida ma tunnen... Hulluks minemise hirm ning soov mitte olla. Leida rahu ja vabastus. Jääda lõplikult magama ja mitte ärgata. Lihtsalt tahaks nii väga mitte ärgata.
Eile ma ei suutnud eksisteerida. Istusime koos sünnipäeval ja see muutus iga hetkega aina talumatumaks. Aga ära ka ei suutnud minna, et oleks justkui ebaviisakas. Püüd naeratada või vähemalt mingitki emotsiooni oma näos väljendada. Kuni sai ära, oma tuppa. Ja seal – vaadata minuteid või tund järjest ekraani, jõllitada tühjust ja soovida mitte olla. Ei mingeid suuri emotsioone nagu valu või kurbus, ei mingeid emotsioone üldse. Ainult võimatus ennast liigutada, kättki tõsta, lugeda, mõelda. Olla olemas. Samm sammu järel, et saada oma üleriided. Minna bussipeatusesse. Täielik ebareaalsustunne, arusaamatus kes või kus või miks ma olen. Alles ainult ülim teadmine sellest, kus on kodu ja kuidas sinna saada. Bussipeatuses vajus hetkedeks reaalsus külma dushiga peale. Need värvid ja helid, autod sõitmas nii lähedalt mööda, valgus. Ja tohutu palju müra. Inimesed räägivad, naeravad. Kuidas ma siia olen sattunud? Täielik mõistmatus, arusaamatus sellest hetkest kui reaalsusest. Keha hakkas värisema. Suutmatus olla, mõelda. Bussis. Istun ja hingan ümisedes. See on kuidagi, turvaline, kergem. Nii on kergem hingata. Inimeste pilke tuli vältida, silmad on ju kui hinge peegel. Ma ei oleks suutnud kellegi silmi sel hetkel näha, välja kannatada. Kodus. Voodi. Kui hea, kui tekikott on pehmest, fliisisest materjalist. Kui soe ja hea. Kui soe ja hea tunda kaisukaru oma põse vastas. Kui rahustav.
2 päeva varem. Dushi all. Ühel hetkel tekkis tohutu, massiivne reaalsustunne. Olemine selles hetkes. Vanni kollane pind, võimatult vali veesolin, pikk alasti keha, vesi vastu keha. Nii halb, ebaturvaline, ebameeldiv. Keha hakkas värisema, reaalsus reaalsus ja võimetus. Et üle saada istusin ja vaatasin paar tundi tühjusesse. Parem hakkas pilvi vaadates. Loodus alati rahustab. Ilu. Selline suur ilu.
Olen täiesti ära kulunud. Nagu alasti süda, kui pean väljas käima. Mille vastu iga öeldud sõna hõõrdub, tuhmistab. Mitte isegi ei tee haiget. Valu pole tükk aega olnud. On vaid massiivne halb, võimetus, talumatus.