Vahel ongi järel tühjus.

Viimasel ajal olen ma suurema osa ajast olnud kadunud. Kadunud oma kehast. See on võimatu, uskumatu – ma tean. Aga see pole mina, ma pole enam siin. See on harjumus ja kohustus, mis käib selle keha sees ringi, sööb, teeb tööd, käib loomulikke vajadusi rahuldamas, magab. Räägib, jälgib inimesi, teeskleb, nagu ta oleks ka inimene. Nagu miski teda huvitaks, ajaks naerma, nagu miski läheks korda. Nagu tal oleks mälu ja mälestused ning plaanid ja ootused.

Ebareaalsus on iga mööduva hetkega muutunud aina suuremaks. Ja ma lihtsalt ei ole kohal, ei ole siin. Aina tihemini ja kauem olen ma kuskil eemal, väljaspool keha, väljaspool teadaolevat maailma, väljaspool kõike. Ning aina harvemini on see tõesti Mina selle keha sees, ennast kuskil mingil viisil väljendamas, midagi tahtmas või tundmas. Aina harvem. Ning iga taoline kord saabub kui jääkülm dush, tagasisaabumine kuskilt lihtsast ja loomulikust olemisest. Tagasi tulemine siia kehasse, täitmaks mingeid kohustusi, olemaks mingit moodi keegi, tegemaks mingeid asju. Aga ma taban ennast kohal olemas aina harvem. See on vaid mu keha, kes on ajaga õppinud teesklema olemist, tegemist ja huvi. Aga see on vaid keha. Ja see pole isegi, nagu ma tunneks midagi negatiivset või positiivset – ma ei tunnegi. Ma olen justkui mingis teises varjumaailmas, kus miski siin elus olev pole oluline, kus miski isegi ei riiva, ei jõua kohale. Kuskil, kus pole mõtteid, tegemisi, vajadusi.

Nii palju asju olen ma elu jooksul püüdnud. Muuta seda, teha teist, käia kolmandas. Leida, anda, olla olemas. Jääda ellu. Aga nüüd püüdlust enam pole. Ongi ellu jäämine läbi lihtsaima – hingamise. Ehk siis kuniks hingan, seni olen ka elus. Kas ja mis elu see on – seda ma väldin isegi küsimast. Ja vahel ongi hingamine parim, mida teha saab.

Ma ei ole kurb või õnnetu. Ma polegi vist midagi. Pole isegi mitte siin maailmas, reaalselt toimetav või midagi vajav. Sooviv, tahtev, tegev. Pigem vegeteeriv olend päevast päeva, kes mõnel üksikul hetkel on täie teadvuse juures, näeb, ehmatab, tunneb, mäletab. Ning siis kaob jälle uuesti oma maailma, jättes maha vegeteeriva keha, kes oma kohustused täidab, nagu olekski see mina ise.

Täna oli mu päevas üks reaalne asi, miski, mis tõi mu hetkeks siia maailma, tundma. See oli bussis üks vanem mees, kellel olid väsinud kurvad silmad. Nii väsinud ja nii kurvad. Ta oli õnnetu. Ja seda nähes olin ma plaksti siin. Tundsin. Tundsin iga rakuga seda hetke. Ning pärast seda jälle kadusin, hajusin minema. Ühe olulise mälestusega. Tema.

Ja kajakad. Alati kajakad. Kui uhked ja kui ilusad kaptenid, inglid. Ma tunnen ennast alati kõige turvalisemalt, kui nad on oma tavapärases kohas, laternapostidel valvet pidamas. Kui väärikad. Ning samas lapselikud, võitlevad, mänglevad. Ja nad valvavad meie üle, selle pideva liikumise üle, tulekute ja minekute, õnne ja ebaõnne. Võibolla proovides meelde tuletada, et meil ei ole ju ometi kiire, et meil on just see hetk vaadata ja olla. Tulla korraks tagasi sellesse reaalsesse maailma, tagasi oma mõtetest, oma maailmast, oma hajumistest, ning olla osake ühest hetkest elus. Kajakate lennust, vaikselt liikuvatest puulatvadest, piiluvast päikesekettast.

Täna tahan ära. Tahan lihtsalt ära.