Varem võis see olla ähvardus. Viis midagi saavutada. Viis oma segaseid tundeid välja elada. Isegi kui sellel puudus mõte, või seda ei saanud puudutada, oli ta siiski olemas. Ma tapan ennast ära. Lühike lause. Mõttetu lause. Sest milleks seda öelda, kui sa juba ennast tappa tahad. Kui sa seda TAHAD, siis sa ju ei lähe sellest rääkima. Vestlema. Siis sa võtad noa ja tapadki ennast. Milleks seda kellelegi mainida. Milleks sõnu raisata?
Ja mida oskakski öelda sellise lause peale. Palun väga? Või ära tee seda? Või ole tugevam? Mis vastus saaks rahuldada tapjat? Mitte ükski. See, et kuskil on abi? Milline abi? Ükski abi ei võta ära tundeid sinu seest, mõtteid sinu peast. Valu.
Aga tegelikult on võimalik, et enesetapp muutub üheks ratsionaalsemaks mõtteks päevas. Mitte isegi, et ma tapan ennast sest ma olen nii õnnetu selle ja teise pärast. Vaid pigem, et kas ma peaksin ennast täna ära tapma või võiksin selle päeva veel üritada? Ratsionaalne kaalutlus. Mis ma sellest saan, kui ma ennast ei tapa ära? Ma tean küll, mida teised saavad, aga mida MINA saan? Niisiis, kui väärtuslik on üldse üritada edasi elada?
Et kõik need tunded ja meeleolud lähevad mööda? Et kõik läheb paremaks? Et palju ilusaid hetki on ees?
Võibolla.