Mina olen see, kes on siin keha sees kinni. Mina olen see, kes on pandud siia kehasse elama vastu tema tahtmist. Nagu üleküpsenud vili, mille mädanema minemine on paratamatus.
Ma ei kuulu siia. Ma ei tunne ennast siin hästi. Mitte vaid siin kehas, vaid ka siin maailmas. See on ilus maailm. Pilvede liikumine tuules, kajakate lend mere ääres, puude kohin – see on suur ilu. Aga see pole minu maailm, minu kodu. Ma tunnen ennast siin väga halvasti. Mõnel hetkel suudan leppida selle paratamatusega, aga enamusel mitte. Ma ei suuda sundida ennast siin olema. Ma tean, et see paistab ainuõige kõigile teistele, aga see on piin. See on vale.
Sõnadega ei ole võimalik kirjeldada seda, mida ma pean läbi elama. See ei ole ainult negatiivsed mõtted või kurbus või valu. See on lämmatav raskus rõhumas tervet mu olemust. Läbipääsmatu lõks, millesse ma olen sulgetud. Kest, kust ei pääse välja, kust ei pääse minema. Karistus, ärgata igal hommikul aina uuesti ja loota igal õhtul aina uuesti, et homne hommik toob kergenduse, hävimise. Sest kas ei peaks see juhtuma, kui ma nii kindlalt ja teadlikult lihtsalt ei taha olla? Kas ei peaks keha seda ometi mõistma, ning järele andma?
Ma tunnen nii selgelt, et surm on vabastus. Ta vabastab mind selle keha kaasas kandmisest, eksisteerimisest, ärkamisest, tegemistest. Siis mu olemus saab lennelda koos kajakatega, olla osa tuulest ja veest, õhust. Siis ma olen vaba.
Ja talumatu reaalsus. See on talumatu. Vee solin. Asjade hääled. Aja liikumine. Sund. Lõppevused. Inimesed. See on talumatu.
Ma ei tea, kas suudan kunagi leppida.