See ei kao. See kohutav reaalsus. See ei kao.
Ükskõik, kuidas ma ei väldiks seda. Ei vajuks apaatsusesse. Ei langeks taeva lummusesse. Ei keskenduks pisiasjadele. Ei uputaks ennast alkoholi. Ei otsiks lohutust verisest valust. See ei kao.
Sina ei kao. Kõik need mõtted. Viha ja raev, kurbus ja masendus, arusaamatus, ükskõiksus, mõistmatus, valu, süüdistus. Eelkõige küsimus miks. Miks nii läks. Kuidas me nii kaugele jõudsime. Ma ei saa aru.
Ma ei suuda hoomata. Ei suuda isegi mitte aduda. Ma ei suuda sind mõista. Ei suuda mõista, miks sa võtsid ära minu elu. Miks viskasid sa eemale. Miks viskasid sa minu puruks.
Sest ma olin ju klaasist ingel. Nikerdatud väike kuju. Seest küll tühi, aga pisike ja habras. Õrn. Kergesti purunev. Kergesti sulav ja hävinev.
Sa sooritasid kuriteo. Ma kinkisin sulle kuju ja sa pillasid selle maha. Ja kõik killud lendlesid laiali. Ning sa isegi ei proovinud neid kokku korjata, kokku panna. Vaid sa jätsid kõik selle, jäid tuimalt hävitatud vaatlema. Kuni tulid teised, ja selle sinu eest kokku korjasid. Ära viisid.