Siruta käsi, väike tüdruk.

Lumekrudin saabaste all. Niiskus ja külmus tungimas riiete alla, kontidesse.

Erinevaid värvivarjundeid täis taevas. Kutsuvalt ilus. Laternatuled peegeldumas bussiakendelt. Mööduvad majad ja akendest paistvad elud. Valgustäpid pimeduse taustal. Kirju kauge maailm. Elud, mida elatakse, tunded mida tuntakse. Surm ja valu vaheldumas rõõmuga. Elu, mis on peale kasvanud vastamata küsimustele, mõtetele. Elu, mis on võtnud oma reaalsusega võimu ning lükanud tahaplaanile kõik muu. Seniajani, kuni tuleb kohustus sellest mõelda, sellega tegeleda. Hävimisega, suremisega.

Kajakad istuvad kõrgetel laternapostidel nagu laevakaptenid. Vaatlemas hommikuvalguses oma valduseid, vaatlemas kas meri on täna rahulik või tormine, hingamas sisse sõõmukest Elust. Järjekorras sõitvad tuhanded ja tuhanded autod, igas ühes paar putukat. Bussitäite kaupa putukaid, minemas edasi-tagasi, edasi-tagasi. Päev päevalt, aasta aastalt. Tuled süttimas majades varahommikust alates ning kustumas õhtuti. Söögid valmimas, söödud ning välja tulnud. Ring ringilt. Kõik on nii, nagu alati.

Kurbust ei saa käega katsuda. Talle ei saa põhjuseid leida, süüdistusi esitada. Teda ei saa välja visata. Ta on osake inimesest, iseloomust, elamisest.