Oo kui hea on olla võimeline naeratama. Mitte sundida ennast mingisuguseks grimmassiks, vaid tundagi südames väikest naeratuse alget. Olla võimeline laskma rumalusel ja ebaõiglusel kõrvust mööda libiseda, ebaõnnel ning raskusel selja taha jääda ning olla olemas. Olla elus.

Võibolla see saabki ainult siis võimalik olla, kui oled kõik kaotanud. Kui oled muutunud kõrbeks, tühjaks oaasiks, kus ühtki veetilka pole. Kui oled olnud sadutuhandeid aastaid janune kõrbeliiv, mida ümbritseb vaid kuumus ja piiritu lõpmatus. Kui oled olnud püramiid kõrbes, mis sadu aastaid ümmardamise põhjuseks oli ning siis, ühel hetkel unustusse vajus. Tolmuks, liivatormiks muutus. Ning kadus, hävines. Meelest pühitud hiilgus, mis iga üksiku liivatera sees veel hääletult tuksub. Aga enne ei saagi ta leida uut teed, kui ei aktsepteeri oma kaotust, hävingut. Seda, et ta tõesti kunagi oli püramiid, aga nüüd ongi vaid liivatera. Ja et ka liivatera on väärtuslik olla. Et vahel võib ja suudab üks pisike osa palju rohkemat... Ja ka üks liivatera võib oma olemasoluga olla rohkem rahul, kui see hiidvana lagunev püramiid...

Aga täna ma tahaksin kirjutada hoopis tumepunastest roosidest. Mis on nii sametiselt tumedad, et kauguses kiirgavad endast nii punast kui musta. Värv ja kuju, millega nii mitu erinevat emotsiooni seotud on, mitu erinevat tunnet... sügav ilu. Värvilises maailmas peaaegu must-valge olemus, esiletorkav väljapaistvus, meelesolev mõte. Ja sellest piisabki. Sellest piisab täielikult.