Tüdruk oli surnud. Maha maetud, üksi jäetud. Ära põlenud, nagu küünal. Heleda, väreleva leegiga, mis lõpuks kustus. Keegi ei käinud tema haual, sest kedagi polnud. Keegi ei toonud lilli. Keegi ei tahtnud talle rääkida muinasjutte ilusamast elust. Keegi ei mäletanud seda leeki. Keegi ei mäletanud seda elu.
Inimesed olid möödunud temast kui tuul. Edasi kiirustades. Aja kannul joostes. Tema oli seisnud. Terve elu ühe koha peal paigal. Nad ei märganud, et teda enam ei olnud seal. Nad ei märganud teda ka siis, kui ta veel oli seal. Kes sai neile ette heita. Nad vaid üritasid ise oma eludega hakkama saada.
Keegi isegi ei teadnud kus oli tema haud. Kuidas see kõik juhtunud oli. Ühel hetkel oli tüdruk lihtsalt läinud. Kadunud. Olematu. Justkui polekski teda kunagi olnud.
Armastus sureb. Viha hääbub. Tunded kaovad. Mälestused ununevad. Reaalsus oli see, mis jäi. Tühi tuba. Kasutatud raamatud. Kirjutatud read. Kuulatud muusika. Justkui keegi oleks seal kunagi olnud. Võibolla.
Midagi ei muutunud, et teda enam ei olnud. Vaid üksikud uitmõtted, mida oleks saanud teha. Mida oleks pidanud tegema. Oleks.
Tema suurim soov oli olla kui täht. Särada, näidada valgust pimedal ööl. Kuid tähtki kustub. Ja valgus temast jõuab teisteni palju aega hiljem. Kui üldse jõuab. Kellegini.
Ta oli koguaeg mõelnud mis tunne on surra. Kuidas see oleks. Mis nägu on surmal. Mis lõhn. Kuidas see oleks. See ei olnud nii nagu tema ootas. See ei olnud ootamatu. Valus. Kurnav.
See oli lihtne. Ainus võimalus. Loogiline jätk.
Kõigepealt surid silmad. Nad ei näinud enam, neid varjutas külm hallus. Järgmisena nahk. Ta polnud võimeline midagi tundma. Kellegi puudutused ei pääsenud enam temani. Siis kadus kuulmine. Ta ei saanud aru mida nad räägivad. Kas räägivad. Milleks. Siis keha. Ta ei suutnud ennast liigutada. Sundida ennast olema. Tunda naudingut olemisest. Viimane oli süda. Hing. Kõik jäi seisma. Ja valgus jõudis temani. Lõputu, kõike siduv valgus.
Ta oli seda oodanud. Vahepeal tema pärast. Sest tema oli surnud. Sest ta ei pääsenud temani. Ta oli oma võimaluse mööda lasknud. Kunagi, kunagi ammu. Oli ka teisi põhjuseid. Üksindus. Üksindus on surm. Pimedus, mis imeb vaakumina hinge endasse. Jätab järele vaid tühjuse, mis saabub pärast naudingut. Lõpmatu suure tühjuse. Teiseks valu. Rõhub raske koormana igal uuel päeval. Muutub aina raskemaks. Võimatuks kanda.
Tal olid olnud kõik võimalused. Ta oli need kõik ära kasutanud. Ta ei olnud millestki ilma jäänud. Ta vaid liikus edasi.
Ta ei tahtnud olla enam üksi. Uppuda valumerre. Rääkida iseendaga. Rõõmustada iseenda üle. Kurvastada iseendaga. Ta pidi loobuma teistest, nagu nemad temast loobunud olid. Alla andma. Ära minema. Surema.
Kui teadmine on olemas, tuleb kõik muu iseenesest. Isegi surm. Ainuke sõber, kes kutsumise peale alati kohale ilmub. Su kaasa võtab ja ära viib.
Ta võttis tüdruku õrnalt sülle. Hingas temasse oma jäise õhu. See oligi kõik. Kogu suremine.
Nad lendasid üle järve. Üle linna. Ta nägi ülevalt poolt linna vilkuvaid tulukesi. Nägi sipelgaid seal ringi sagimas. Nägi puude latvu, katsus kätega pilvi. Embas kuud. Surm viis ta oma koju. Hoidis tema kätt. Silitas tema pead. Suudles teda otsaette. Kuniks tüdruk saab aru. Kes ta oli, kes ta on, kelleks ta saama peab. Viimane, kes teda mäletab. Kes tema huulile naeratuse toob. Kes temani pääseb. See oli surm.

Ta ärkas selle peale, et keegi kohendas tema tekki. Võttis kõvasti ümbert kinni. Tal oli hea olla. Ta puges ainult sügavamale kaissu, justkui sooviks teise kehaga üheks saada. Sinna kaduda, peitu pugeda. Tal oli tunne, et nii ongi olnud koguaeg, nii peabki olema. See ongi õige. See ongi õnn.
Kui ta uuesti ärkas, oli ta üksi. Ta ei mõistnud miks. Kuhu sai see teine inimene? Alles oli seal keegi. Kuhu ta kadus? Kes seal üldse oli?
Ta tegi silmad lahti. Ja nägi vaid külma pimedust. Tähti enda kohal säramas. Tühjust. Toast õhkus talle vastu nii palju külma. Nii palju valu. Petetud lootuseid. Nutetud pisaraid. Oigeid. Karjeid. Viha, süüdistusi. Seda hoidis kinni vaid närvilisuse ja hullumeelsuse habrast piiri lahutav enesekontroll. Ninna tungis lämmatav hangunud vere lõhn. Nahka kraabitud ja lõigatud armid. Välja elatud valu. Välja elamata valu. See tungis temani kui uut saaki haistev koer. Seal on elusolend, lähme võtame tema. Ründame teda. Tapame tema.
Ta tahtis karjuda, kuid sai aru, et tal ei ole häält. Ta üritas rabeleda, kuid mõistis, et tema käed ja jalad on kinni seotud. Ta üritas võidelda, kuid mõistis kui mõttetu see on. Ta lasi neil endasse tungida.
Pildid vajusid temasse kui muda. Ta uppus neisse kui soosse. Märga, aeglaselt kõike endasse imevasse sohu. Tal ei olnud mingit pääsu. Ainult üks vajumine. Kuni tuli selgus. Kuni ta ühendas puuduva olemasolevaga. See oli tema valu. Need olid tema petetud lootused, pisarad, viha, süüdistused, veri, armid. See kõik oli tema minevik.
Aga millest? Miks see kõik? Miks tuli see nüüd uuesti temani, nüüd kui see enam midagi ei tähendanud. Kus olid kõik teised, kes alati elude juurde kuuluvad? Kus olid tema elu “kõik teised”? Miks ta midagi ei mäletanud? Mis oli tõeline?
Eemalt hakkas valgus paistma. Ta kuulis mingit heli. Keegi mängis klaverit. Keegi mängis ühte ilusat ja vana meloodiat. Tema lugu. Tema elu lugu. Ja ta kuulas ja kuulas ja vajus sellesse. Vabanes valust, mis talle välguna kaela oli vajunud. Kandus helidega kaasa kuskile poole, kus keegi midagi rääkis. Neid rääkijaid oli rohkem kui üks.
“Kuidas temaga on?”
“Tema jaoks ei saa enam midagi teha.”
“Et siis kõik?”
“Arvatavasti küll. Mul on kahju.”

Ta kõndis üle silla. Silla alt sõitsid läbi autod. Aina edasi, kaugustesse. Sild oli umbes 50 meetrit pikk. Ta oli vihane. Ta oli õnnelik. Ta ei mõelnud sellele, mis ta oli. Silla lõpus tuli trepp. Trepp viis alla tee kõrvale bussipeatusesse. Trepp oli libe, sest esimene lumi ja jää olid juba kohal. Oli sügise lõpp. Oli talve algus.
Pidevalt nägi ta ennast üle selle silla kõndimas. Tulnud kuskilt, minemas kuhugile. Inimesed tulid vastu, vaatasid temast läbi kui õhust. Kaks vanaprouat kurjade nägudega rääkimas keelt, mida ta ei mõistnud. Üks nooruk käed taskus, kes ülbelt nätsu suust välja sülitas. Inimesed aina tulid ja tulid, läksid kõik kuskile.
Ta keeras ringi, et tagasi vaadata. Mõista, kust ta tulnud oli. Seal oli nii palju maju, nii palju aknaid. Osade taga põlesid tuled. Elasid inimesed. Tegid mingeid asju. Keegi valmistas süüa. Keegi vaatas telekat. Keegi õppis. Kuskil naerdi. Kuskil karjuti ja tülitseti. Kuskil vaikiti. Kuskil keegi nuttis. Kuskil keegi suri. Kuskil sai alguse uus elu. Kust tema pärit oli? Millise akna taga oli tema kodu?
Koguaeg oli ta läinud. Küll ühe ukse taha, küll teise taha. Et leida endale kohta. Silla lähedal oli üks kõrge maja. Paar korrust trepist üles oli uks, mis talle lahti tehti. Sisse minnes jõudis ta koridori. Koridoris seisis kellegi jalgratas. Otse ees oli kellegi tuba voodi, laua ja kapiga. Toa nurgas oli puur, mille sees oli palju vatti ja ringi käiv ratas. Vati seest pistis pea välja hamster. Vahel jooksis ta ennast unustavalt rattas. Kuni ta suureks ja vanaks jäi ja joosta enam ei jõudnud.
Teises toas vaatasid kaks inimest telekat. Mängisid telekamänge. Rääkisid juttu. Köögist tulid ninna imehead toidulõhnad. Mängis muusika. Keegi luges süvenenult raamatut.
Selline oligi elu. Olnud. Enne praegust momenti.
Mis siis oli praegu? Kes ta oli, kus ta oli? Miks nägi ta vaid mälestusi ja varje enda silme ees kordumas? Miks ei suutnud ta siduda hääli nägudega? Miks eksles ta üksinda valguse ja pimeduse vahel? Oli ta veel elus või juba surnud? Miks eksles ta kaotatud elude vahel, suutmata liikuda edasi või tagasi?

Udu ümbritses teda rõhuva massiga. Ta tundis, et pole õhku, et pole ruumi. Igalpool aina hall ja külm-niiske udu. Hämarus.
Ta eksles seal. Justkui metsas. Otsides teed kuhugi. Kui ta oleks teadnud mis on kodu, siis koju. Kui ta oleks teadnud, kes kodus on. Kus kodu on. Kelle kodu ta otsima peab. Aga ta otsis mingit muutust. Valguskiirt. Teed. Kaljut. Midagi uut selles lämmatavas hallis massis.
Ta oli kadunud. Ei teadnud kelle järgi hüüda. Keda otsida. Kuhu minna. Mida teha. Et vaid see ükskord otsa saaks. Et udu hajuks. Või et tema kaoks.
Kuidas ta kõndis. Jooksis. Halas. Nuttis. Karjus. Trampis. Peksis. Vehkles. Kõik jäi samaks.
“Päikesejänku...”
Tüdruk võpatas üles. Keegi siiski oli kuskil seal. Koos temaga. Udus ekslemas. Keegi ehk rääkis temaga. Sest see oli tuttav. See sõna meenutas midagi. Midagi kaotatut. Ehk oligi see miski, mis kunagi oli teda sidunud.
Ta ei julgenud vastata. Istus vaikselt ja ootas. Kartis. Ta ei teadnud miks. Ehk imestas, miks kellegi võõra üksikud sõnad nii palju tähendasid. Ehk kartis kaotada seda sidet, mis tal veel oli selle häälega. Ehk tahtis pigem jääda sinna udusse ja ükskõiksusesse, kui minna selle jääle juurde. Ehk oleks nii parem.
“Ma ei tahtnud sulle haiget teha... Aga sa tead, ma poleks sulle kunagi “ei” öelnud... ”
Millest ta rääkis? Mida ta rääkis? Kes ta oli? Milleks?
Udu hakkas vaikselt hajuma. Ning ühel hetkel nägi ta enda jalge ees vett. Järve. Tema selja taga olid puud. Oli juba hämar. Keegi hoidis temalt selja tagant ümbert kinni. Samal ajal vajus päike järve ja metsa vahele tuttu.
Milline tunne!
Pimedus hakkas ta ümber virvendama ning sulas erksaks valguseks. Millest kasvasid välja kellegi silmad. Nii heledad. Nii kallid. Nii õnnetud. Ta uppus neisse...

Keegi ütles, et temasse on peidetud pomm. Nad läksid kõik endast välja. Hakkasid rabelema ja sagima kui hullumeelsed. Jooksid minema, eemale. Võimalikult kaugele. Et ennast päästa. Ta ei suutnud mõista miks. Mis vahet seal oli. Keda see huvitas. Ta vaatas neid ja imestas. Mida see põgenemine päästaks. Ükskord tuleb surm nagunii. Parem varem kui hiljem. Ta ei mõistnud nende tormlemist.
Ta jäi paigale. Keegi ei öelnud mida ta tegema peaks. Kuhu minema. Et nemad pääseksid. Ta ei osanud midagi peale hakata oma pommiga. Sellega, et temas see peidus oli. Sellega, et äkki võis keegi peale tema veel viga saada. Ta vaid imestas kui kiiresti nad minema tormasid.
Siis tuli tal meelde. Seal on ju veel teisigi. Alati on veel teisigi. Peale tema. Lähedased, perekond, sugulased. Nemad. Nende valu. Sellest oli kahju. Ta ei tahtnud neile haiget teha. Tal oli kahju, et nad siiski pidid haiget saama. Ta peatas ühe armsa vanapaari. Et nemad räägiksid teistele. Ütleksid, et ta on alati armastanud. Vanemaid, tädisid, onusid, vanavanemaid. See oli vist kõik. Nad lubasid seda teha.
Hetkeemotsioon pani ta neid kallistama. Et viimast korda teada, mis tunne see on. Siis tulid ka pisarad. Kahju oli teistest. Aga õnneks ei olnud seekord tema süüdi. Mittemilleski. Õnnetu juhuste kokkulangemine. See peaks neid lohutama.
Nad jooksid eemale. Ta jäi üksi. Ja mõtles. Äkki oli veel keegi, kes nüüd solvub, et nimekirjast välja jäi. Äkki oli veel keegi. Aga ta ei teadnud seda. Ehk nad annavad siis andeks. Ta ootas. Luges minuteid. Luges sekundeid. Ja siis läks kõik erkvalgeks. Lõpuks sai ka tema üheks murdosasekundiks olla ingel.

Pilved ujusid laisalt mööda taevast. Kollaselt läbikumavad pilved. Kajakad tiirlesid allpool pilvi, justkui polekski neil sihti. Puud olid lehed langetanud ning ootasid lume õrna puudutust. Oli järjekordne sügise päev.
Tüdruk jalutas surnud hingede keskel. Vaatas nende tühjadesse silmadesse ning otsis vastuseid. Otsis midagi, ükskõik mida. Nad üritasid teda enda sekka meelitada. Tule, jää meiega siia. Meil oleks koos hea. Sest meile ei tähenda miski enam midagi.
Nad paistsid välja tavalised. Kehad, silmad, näod, kõik oli sama. Nad olid osavad teesklejad. Me hingame, me naerame, me nutame. Aga kui neile sügavale silma vaadata, siis ei olnud seal enam midagi. Nende hinged olid surnud. Mõrvatud, ise tapetud, kärbunud. Nad olid tühjad, tundetud kehad. Vampiirid, kes otsisid teistest elu, et seda endasse imeda. Aina rohkem ja rohkem. Ja inimesed andsid seda neile. Lootes tagasi saada midagi erilist, osta endale unistusi. Või siis saada lahti piinavast koormast tunda. Saada ka lõpuks oma hingest lahti.
Alati öösiti. Öösiti nad ärkasid. Pimedus pani nad tegutsema. Ajas meeleheitele. Tunda verelõhna. Nuusutada õnne. Saada osa lõbust. Teha ükskõik mida. Ja hommikul unustada. Naerda ja minema kõndida.
Tüdruk teadis teda. Oli teda pikka aega salaja imetlenud. Kalliks pidanud. Nüüd oli ka tema nende hulgas. Surnud. Kuidas oleks ta tahtnud kinkida talle elu. Hingata oma elu tema sisse. Panna oma veri tema soontesse voolama. Võtta ta kaasa ja minna minema. Aga nende vahel oli klaas. Ja lõpmatu hulk tühjust.
There is something in your eyes, telling me a thousand times, that i’m not alone...
Tüdruk ei leidnud teed temani, sest tema tahtis aina kaugeneda. Suurema tühjuse poole. Veel tühjemate silmade poole. Need meelitasid teda kui lubadus. Tule, ole, naudi. Osta ära ilus unistus. Fantaasia. Ma müün selle sulle tühjuse hinnaga. Mis see siis ära ei ole. Ta läks.
Pisarad veeresid kui klaaskuulid tüdruku põski mööda alla. Kui ta vaatas teda minemas. Jõuetult. Jälle jäi ta alla. Jälle ei suutnud ta midagi muuta.
Pilved hakkasid talle kaela vajuma. Kiiresti ja ohtlikult. Ta jäi pilvede vahele, udusse. Klaas kadus tema eest ning äkki märkas ta, et on teiselpool klaasi. Surnud hingede keskel. Tühjade silmade keskel. Et ta on ise samasugune. Et ta on ise ka surnud. Unistuste müüja. Sõnade pakkuja. Et saada vastu elu. Et saada vastu midagigi.
Ta ei näinud enam midagi ning tundis, et lämbub. Mis ta oli, kes ta oli, mida ta tahtis? Mida ta tegi, teinud oli?
Ta oli keset kõrgusi. Ja hüppas. Hüppas pilvedesse. Hõljus, lendas. Vajus. Ja tuul vihises ta kõrvus. Talle tuli meelde: tema oli tüdruk, kes oli kunagi unistanud teada saada, mis tunne oleks hüpata läbi pilve. Mis tunne oleks see olnud, kui ta oleks elus olnud. Äkki hirm teadmatuse ees, äkki nauding riskimisest. Praegu oli tal ükskõik. Ta lihtsalt kukkus ja kukkus. Siis kadus jälle pilt tema silme-eest.

Ta ärkas ja ei saanud aru kus ta oli. Oli see unenägu? Oli see reaalne elu?
Pildid ujusid ta silme ees ringi ning lõpuks hajusid tühjuseks. Näod, kehad, liigutused. Keegi justkui ütles midagi. Keegi justkui oli seal.
Oli see valge või sinine koht? Olid seal tuttavad või võõrad? Kus ta oli?
Ta oleks pidanud olema segaduses, hirmul. Aga ta ei olnud kumbagi neist. Tal oli täiesti ükskõik. Tal ei olnud enam tundeid. Ta ei hoolinud kes nad olid, mida nad seal tegid. Mida tema seal tegi. Ta ei jõudnud mõelda ning ei osanud tunda. Ta tahtis ainult sulgeda silmad ja uuesti unustada.
Äkki keegi sosistas talle kõrva.
“See olen mina.”
Justkui elektrilöök. Ta võpatas. Kes pääses ligi tema apaatsusele. Kelle hääl jõudis temani, nii lähedale, et tungis kehast läbi kui välk. Miks ei jätnud nad teda rahule ja piinasid teda. Miks oli Tema seal?
Ta üritas meenutada, üritas midagi näha, kuid ei suutnud. Näod ujusid ikka tema silme ees ringi. Mälestused olid kadunud. Ta ei teadnud kes ta on. Kus ta on. Kes seal veel on. Ta teadis ainult seda häält. Ja ta ei tahtnud olla selle häälega ühes kohas. Ta tahtis ainult sulgeda silmad ja vajuda musta päästvasse auku. Sinna, kus ei pea mõtlema, tundma, olema. Sinna, kus ei ole enam midagi.
“Jää minuga.”
Milleks, miks rääkis ta seda. Miks hoidis ta tüdrukut enda hääle küljes kinni. Kui tüdruk isegi ei teadnud kes ta on. Miks see hääl läks talle nii sügavale? Miks see jõudis temani? Miks oli ta seotud selle häälega?
Ta oli veniva iirise sees. Miski aina vajus ja tuli lähemale. Ja kaugenes. See meenutas talle...
Merd. Kuidas ta oli pikali laiskade lainete keskel. Päike säras keset taevast ja helkis lainetest vastu. Liiv oli nii säravkuldne. Ja taevas tema kohal nii helesinine. Ta võiski jääda sinna lainetesse. Üritada haarata vett oma peopesadesse ja vaadata kuidas see sealt ikka välja niriseb. Ja uued lained aina tulid ja läksid. Viskusid üle tema keha justkui sooviksid teda emmata. Võtta ta endasse. Viia ta endaga kaasa. Ta pani silmad kinni ja kujutas ette kuhu salapaikadesse ta oleks sattunud. Aina tulnud ja läinud...
Järsku oli tema ümber kõrvulukustav lärm. Muusika ja sajad erinevad näod. Ja vilkuvad tuled pimeduses. Kõik keerles ja pöörles ja läks mööda. Tivoli oma uimastava minnalaskmisega. Silmi lahti tehes nägi ta kaugelt eemalt sadama tulesid. Ja karusell aina pöörles ning tiirles. Ja ta soovis, et see ei jääks kunagi seisma. Sest nii oli hea.
“Tule palun tagasi...”
Jälle see hääl. Mida ta tahtis? Miks ta ei jätnud teda rahule. Tüdruk tundis midagi. See oli viha. Kao ära, mida sa passid siin. Ma ei tea sind ja ei tahagi teada. Jäta mind. Mine ära. Järsku tundis ta põletavat valu oma käes. Miski oli sinna vastu läinud. Ta kuulis, et keegi karjus. Siis vajus ta uuesti musta auku.

Vajun, langen, vajun... olen õnnetu, vihane, raevutsen, veri keeb, veri sööb. Hing istub tühjas toas ja tahab piinavalt Sind. Silmad ja nägu on tühjad, tühjad valust, rõõmust, pisaraist, naerust. Pole midagi muud peale halli tühjuse. Ja uppumise. Kui oleksin vaba, siis lõhuksin kõik sidemed, kõik asjad, kõik mis mind ümbritseb. Karjuksin nagu segane. Teeksin haiget mitte millegi nimel. Ehk isegi tapaksin.
Uuel hetkel laulan tähetolmus armastusest. Õnnest, mida tunnen olles sinuga. Sinu naerust, sinu armsaks saanud silmadest. Sinu käte puudutusest, sinu hoolitsusest ja kirest. Kui oled minuga.
Aga süda on selle keskel vait. Samuti mõistus. Nad ei ütle mulle midagi. Küsivad ainult vahel miks. Kuni nad jälle vaikima sunnin. Pole vaja tarbetuid küsimusi, sest need teevad haiget. Räägivad tõtt. Sunnivad tajuma reaalsust. Sunnivad otsustama asju, mida saab edasi lükata. Mingi ajani vähemalt.
Keegi ei otsusta minu eest. Keegi ei ela minu eest. Ja alati võib uppuda. Vahel on see vaba valik. Et nautida hetke laineharjal, olla osake merest, näha veepiisku säramas, vahuseid laineid kividele pritsimas, tunda vihmapiisku endale langemas, näha imepärast veealust elu. Kas selle nimel võib uppuda? Sest torm tuleb alati ootamatult. Vahel torm panebki tundma, et elad, ja aru saama, et mõte on ka kuskil mujal. Paneb nägema elu kui midagi kauget, mõistetamatut, olematut. Soovimatut.
Aga uppuda, see tähendab igavikulist hetke piinlemist. Vesi tungib kopsudesse, kuid ei tapa, veel mitte. Ja sa üritad, üritad rabeleda vastu, justkui oleks millegi nimel pingutada. Üritad vee peal püsida, üritad ellu jääda. Lähed paanikasse, tunned vere pekslemist oma meeltes. Ja hakkad tegema valesid liigutusi, aitad ise kaasa enda surmale lähemale jõudmisele. Rabeled, kuni oled jõuetu. Ja ikka ei ole midagi muutunud. Kuni enam ei jaksa. Keegi päästma nagunii ei tule, keegi ei märkagi sind keset kõrgeid laineid. Ühel hetkel pead järgi andma. Ja see hetk on tulvil elu. Mida on kaotada, mida võita – kõik omandab teise tähenduse. Vähemalt oli midagi, vähemalt nägid mere ilu, päikest õrnalt veepiiril vajumas, kuud veest vastu peegeldumas, tundsid hetkeks, et meri sind armastab. Võibolla armastaski. Aga sina armastasid teda üle elu. Sest ehk oli see vaba valik.

Kui igatsus oleks lind siis saadaksin ta sind valvama.
Kui armastus ei teeks valu siis ei tahakski armastada.
Kui suudaksin praegu olla rõõmus siis vihkaks iseennast.
Kui ei armastaks sind enam, siis oleks mu elu tühi.

Et ärkan on ime.
Et käin ringi ja naeran on veel suurem ime.
Et suutsin kõik lõpetada on ainult mu uhkus.
Miski, mis korjas oma riismed kokku ja ütles et mine.
Kuigi pole kuskile minna
Kuigi pole midagi teha
Kuigi alles pole enam midagi.

Tunnen lootusetust
Tunnen kurbust, valu, pisaraid.
Tunnen et armastan ikka veel liiga palju.

Mida tunned sina?
Kas kartsid, kas tundsid end liiga seotult?
Kas tundsid, et tahad põgeneda, ära joosta?
Kas tegelikult kahetsed?
Ei kahetse?

Kõik me põgeneme.
Ja siis unustame.
Üritame edasi elada teades, et ei suudaks taluda seda, mida otsime.

Armastus annab järele.
Andestab.
Laseb minna, kui teda ei soovita
Laseb vabaks.
Sedagi tegin ainult
Sinu pärast
Sinule.

Armastades Sind.

Vaikus klaasistas tühjuse temas ja tema ümber läbipääsmatuks seinaks. Midagi polnud enam järel. Ei võite ega kaotuseid, ei usku ega lootust. Kõik oli purunenud. Ära hävitatud. Otsa saanud. Lõpuks jäi järgi vaid vaikus.
Üks armastus oli otsa saanud. Üks elu oli murdepunktini jõudnud. Üks jutt oli ära lõppenud.
Mis oli lõpp? Üks öeldud sõna, üks naeratus, üks tunne. Lõpp oli peidus ühes aimamatus hetkes, ühes kättejõudnud teos. Tehtud teos.
Kuidas oli ta ette kujutanud seda ühte korda, kui tal oleks veel võimalus. Olla tüdruk, kes ta oli. Kes ta tahtis olla. Armastada ja olla armastatud. Kõige tähtsam – näha poisi silmadest armastust. Mis imeline tunne. Teada, et keegi hoolib sinust rohkem kui millestki muust. Ta soovis üheks korraks veel seda tagasi. Mõtles, kuidas ta seda hetke naudiks. Kuidas see olekski tema elu edasiviiv usk. Selle ühe pilgu nimel oleks ta elanud edasi. Selle pilgu toel oleks ta lasknud elu jõel ennast kanda, ükskõik kas ookeani või merre. Läbida tuhandeid takistusi. Näha tuhandeid tillukesi värvilisi veepiisku enda ümber sätendamas. Näha vikerkaart.
See oli unistus. Ebareaalsus, milles ta kõik see aeg elas. Millest ta kõik see aeg kiivalt kinni hoidis. Kui palju hetki ja tunde kulutas ta selle unistuse idealiseerimiseks. Kuidas kõik oleks, kuidas kõik on. Milline poiss on. Ta ehitas endale möödasaadetud hetkedega üles unelma, ideaali, suurima soovi. Ta ei arvestanud kordagi poisi tegelike tunnetega. Ega enda muutumisega. Tal oli vaid unistus, milles ta elas.
Aga see hetk ei olnud hoopiski selline. See pilk ei olnud hoopiski selline.
“Ma lootsin midagi rohkemat...”
“iga asi omal ajal, küll ükskord tuleb ka midagi rohkemat.”
Tegelikkus oli aga see, et midagi rohkemat oli juba ära olnud. Midagi rohkemat oli ammu möödas. Seda ei olnud võimalik tagasi saada. Neid saatis vaid mineviku vari, meenutus. See oligi lõpp.
Kuidas oli tüdruk armastanud poissi. Kunagi poiss ka tüdrukut. Nüüd olid nad mõlemad tundetud kehad, külmad ja hinges jäätunud. Neid ei sidunud enam miski. Neid ei hoidnud koos enam miski.
Mis tunne on olla koos kellegagi, keda sa armastad. Nii meeletult ja sügavalt. Mis tunne on saada valusaimalt reedetud. Mis tunne on valust lahti lasta ja andeks anda. Ning mis tunne on veel viimast korda midagi loota ja sellest ilma jääda. Mis tunne on viimasel korral.
Ta vaatas poissi kui võõrast. Kas tõesti oled sa koguaeg selline olnud? Kuidas sain ma varem sellest mööda vaadata?
Puudutada veel kord poisi nägu. Suudelda tema huuli. Pugeda talle kaissu. Ärgata tema kõrval. Aga silmades on keegi teine. Sõnad on kellegi teise omad. Puudutused peidavad endas jäist külmust. Ükskõiksust. Mis tunne on mitte enam armastada ja samas armastada ikka veel nii palju. Mis tunne on mõista kui mõttetu see on.
Millal sinust ilma jäin? Kas siis, kui tuul veel mässas kollaste puude vahel? Või siis kui lumi uinutas maa magama? Või siis, kui esimesed lumikellukesed oma ninad mulla seest välja pistsid? Või siis kui lämmatavalt kuum päike rannasolijaid kõrvetas? Millal see oli?
Tüdruk teadis, et elu läheb ikka edasi. Ka pärast lõppu. Ta ei kahetsenud viimast korda. Muidu oleks ta ehk jäänudki kahtlema mis on õige ja mis vale. Ta kahetses ainult seda, et see lõpp oli. Ta kahetses, et pidi sellega edasi elama. Edasi liikuma. Edasi hingama, sööma, magama.
Mis ta üldse oli? Kes ta üldse oli? Ingel, saatan, inimene või pelk vari? Mis oli kõige hind? Tema hind, tema tunnete hind? Mis pidi edasi saama?
Kas üldse pidi midagi edasi saama?
Küsimused jäidki õhku rippuma. Ühe elatud elu kohale. Ühe otsa saanud armastuse kohale. Minevikku.
Iga lõpp on alati millegi uue algus. Küllap see nii oligi. Küllap oli see elu õppetund. Küllap pidigi nii minema. Ta kõndis minema. Jättis mineviku sinna, kus oli selle koht. Pisarad silmis ja näol, keha valust pooleks murdumas. Aga ta kõndis. Pea püsti. Läks otsima uusi alguseid. Läks otsima andestust. Ja vabastust. Igaüks teeb oma valikud ise. See oli tema valik. Algusest lõpuni. Lõpuni.

Raske oli lasta lahti. Köidetest, sidemetest. Tahtmistest, soovidest, ihadest. Elust, armastusest, igatsusest. Raske oli loobuda. Raske oli loobuda unistustest.
Poisi nägemine kellegi teisega oli shokk. Üllatus. Ta küll oli kuulnud jutte ja vihjeid, kuid need alati endast eemale lükanud. See ei ole tõsi, te valetate. Seda ei saanud enam miski ümber lükata. See oli tõestamatu fakt.
Pärast esimest viha ja valu tuli tagasi lootus. Äkki ta veel tuleb tagasi mu juurde. Äkki ta saab aru, et armastab siiski mind. Äkki oli see nali, viga, ükskõik mis. Äkki midagi muutub.
Aga miski ei muutunud. Teda jäi ümbritsema vaid reetmise ja pisarate soolakas maitse. Udu, mis ümbritses teda igal päeval. Sekundite loendamine ja möödasaatmine. Selleks, et midagi muutuks.
Aga see ei olnud lõpp. Alles eile ta ju armastas. Kuidas oleks saanud ta täna mitte armastada. Kuidas oleks ta saanud täna olla täiesti teine inimene. Elada täiesti teistsugust elu. See oli alles lõpu algus.
Uhkus oli see, mis tema ellu jättis. Tahtekindlus maksta kätte. Tõestada, et ma olen siiski parim. Et ma suudan sama. Teha samamoodi haiget. Näidata kui ükskõik tal on. Näidata kui palju ta tegelikult väärt on. Näidata, et poiss jäi siiski suurimast armastusest ilma.
Väikeste sammudega suutis ta liikuda pilkasest pimedusest valguse poole. Mittemillegi nimel. Tuleviku nimel. Kunagi poiss nagunii näeb. Kunagi saab ta aru. Kunagi mõistab. Mis tal oli ja mida ta enam kunagi tagasi ei saa. Kunagi saab ta samapalju haiget.
Ta teadis, et peab lihtsalt edasi elama. Ja kõik läheb ise paika. Temast hoolimata. Aga ta ei teadnud, kas ta on poisist üle saanud. Ta ei teadnud mida tunneb. Teadis ainult mida peaks tundma. Ta pidi saama veel ühe võimaluse. Ükskõik, kas see tooks kaasa valu alla mattumise või õnne. Ükskõik, kas see tapaks tema hinge. Ükskõik mis hinnaga. Tal oli seda vaja, et uuesti nägema hakata. Et murda tee tagasi reaalsusesse.
Kuidas ootas ta seda õhtut. Luges tunde, päevi, kuid. Ootas seda ühte ööd. Et kõik killud asetuksid uuesti omadele kohtadele. Et ta leiaks kontakti oma tunnetega. Et ta saaks lõpuks vabaneda sellest mitmeid kuid kestnud piinast, teadmatusest ja enesehävitusest. Peitmisest, varjamisest, valedest.
See õhtu pidi kõik muutma. Ta eeldas, et endiseks. Et nüüd tõuseb nende armastus lõpuks ometi tähtede juurde. Et kõik on alles. Et tuha alt kasvab välja hele leek. Ta oli selles peaaegu kindel. Ta ei teadnud, et aeg teeb alati oma töö. Et kõik muutub. Ta arvas, et aeg annab arutust. Et möödunud kuud on pannud neid mõlemaid mõistma ja hindama seda, mis kunagi nende vahel oli. Ta ei näinud seda, et aeg on ka teda ennast muutnud. Ta ei mõelnud sellele, et armastus on pime. Ja kui seda enam ei ole, saab inimene jälle nägijaks.

Ära kunagi mõista hukka inimest, vaid tema tegusid. Sest inimene on hea, aga mõned tema teod on halvad. Kui palju õppis ta igal uuel päeval sellest lausest. Leidis lohutust. Leidis lootust. Leidis andestust.
Keegi ei taha kunagi teha meelega haiget. Tihti juhtuvad asjad iseenesest. Ootamatult. Pisiasjad, mis muudavad kogu elu. Pisiasjad, mis kujundavad kogu elu.
Kogu suhe saab alguse nägemusest. Ja minevikust. Läbielatud kogemustest. Keskkonnast. Perekonnast. Sarnasusest.
Sõltuvus on see, mis elab alati troonil. Nagu kuningas. Otsustab. Hävitab. Lubab. Karistab. Kuningat ei saa tagandada. Teda ei saa minema ajada. Teda ei saa vältida. Sest ring jääb igal juhul korduma. Erinevate kuningatega. Sõltuvus teada alati kõike. Sõltuvus olla aus. Sõltuvus uputada mured välise heaolu allikatesse. Sõltuvus süüa, juua. Teadmine, et ma teen seda ja see on vale. Suutmatus loobuda. Kui raske on sõltuvusest vabaneda. Ja kui kiiresti see uuesti tagasi tuleb. Ühe väikese möödalaskmisega on kõik endine. Ja sõltuvus istub troonil nagu jumal.
Tüdruk oli tark. Ta teadis mis see on, kuidas see toimib. Mida oleks vaja, et olukorda muuta. Rebida ennast lahti. Keskenduda iseendale. Mitte enam tähtsustada teisi rohkem kui ennast. Mitte enam korraldada kõik teiste jaoks ära. Mitte enam anda järgi. Mitte enam anda andeks. Mitte enam lasta endale haiget teha. Mitte elada teiste eest nende elu. Mitte enam tunda valu teiste valede tegude pärast.
Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma saan muuta ja tarkust nende vahel vahet teha...
Aga seegi oli sõltuvus. Langeda veel ja veel tagasi ringi. Ja tunda ennast nii halvasti, nii pingul ja nii murdumise äärel. See valu oli sõltuvus. Tahtmine vabaneda oli sõltuvus. Püüd lõpuks ikka saavutada kättesaamatut oli suurim sõltuvus.
Ilusaim lause oli kirjutatud V. Woolfi poolt: “ Kogu oma õnne võlgnen ma ainult Sulle... Ma ei usu, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui meie olime.” Ta ei uskunud, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui nemad olid olnud. Ta ei uskunud, et olemas võiks olla suuremat armastust, kui neil oli olnud. Ja ta teadis, et ei vabane sellest iialgi.