Vajun, langen, vajun... olen õnnetu, vihane, raevutsen, veri keeb, veri sööb. Hing istub tühjas toas ja tahab piinavalt Sind. Silmad ja nägu on tühjad, tühjad valust, rõõmust, pisaraist, naerust. Pole midagi muud peale halli tühjuse. Ja uppumise. Kui oleksin vaba, siis lõhuksin kõik sidemed, kõik asjad, kõik mis mind ümbritseb. Karjuksin nagu segane. Teeksin haiget mitte millegi nimel. Ehk isegi tapaksin.
Uuel hetkel laulan tähetolmus armastusest. Õnnest, mida tunnen olles sinuga. Sinu naerust, sinu armsaks saanud silmadest. Sinu käte puudutusest, sinu hoolitsusest ja kirest. Kui oled minuga.
Aga süda on selle keskel vait. Samuti mõistus. Nad ei ütle mulle midagi. Küsivad ainult vahel miks. Kuni nad jälle vaikima sunnin. Pole vaja tarbetuid küsimusi, sest need teevad haiget. Räägivad tõtt. Sunnivad tajuma reaalsust. Sunnivad otsustama asju, mida saab edasi lükata. Mingi ajani vähemalt.
Keegi ei otsusta minu eest. Keegi ei ela minu eest. Ja alati võib uppuda. Vahel on see vaba valik. Et nautida hetke laineharjal, olla osake merest, näha veepiisku säramas, vahuseid laineid kividele pritsimas, tunda vihmapiisku endale langemas, näha imepärast veealust elu. Kas selle nimel võib uppuda? Sest torm tuleb alati ootamatult. Vahel torm panebki tundma, et elad, ja aru saama, et mõte on ka kuskil mujal. Paneb nägema elu kui midagi kauget, mõistetamatut, olematut. Soovimatut.
Aga uppuda, see tähendab igavikulist hetke piinlemist. Vesi tungib kopsudesse, kuid ei tapa, veel mitte. Ja sa üritad, üritad rabeleda vastu, justkui oleks millegi nimel pingutada. Üritad vee peal püsida, üritad ellu jääda. Lähed paanikasse, tunned vere pekslemist oma meeltes. Ja hakkad tegema valesid liigutusi, aitad ise kaasa enda surmale lähemale jõudmisele. Rabeled, kuni oled jõuetu. Ja ikka ei ole midagi muutunud. Kuni enam ei jaksa. Keegi päästma nagunii ei tule, keegi ei märkagi sind keset kõrgeid laineid. Ühel hetkel pead järgi andma. Ja see hetk on tulvil elu. Mida on kaotada, mida võita – kõik omandab teise tähenduse. Vähemalt oli midagi, vähemalt nägid mere ilu, päikest õrnalt veepiiril vajumas, kuud veest vastu peegeldumas, tundsid hetkeks, et meri sind armastab. Võibolla armastaski. Aga sina armastasid teda üle elu. Sest ehk oli see vaba valik.