Raske oli lasta lahti. Köidetest, sidemetest. Tahtmistest, soovidest, ihadest. Elust, armastusest, igatsusest. Raske oli loobuda. Raske oli loobuda unistustest.
Poisi nägemine kellegi teisega oli shokk. Üllatus. Ta küll oli kuulnud jutte ja vihjeid, kuid need alati endast eemale lükanud. See ei ole tõsi, te valetate. Seda ei saanud enam miski ümber lükata. See oli tõestamatu fakt.
Pärast esimest viha ja valu tuli tagasi lootus. Äkki ta veel tuleb tagasi mu juurde. Äkki ta saab aru, et armastab siiski mind. Äkki oli see nali, viga, ükskõik mis. Äkki midagi muutub.
Aga miski ei muutunud. Teda jäi ümbritsema vaid reetmise ja pisarate soolakas maitse. Udu, mis ümbritses teda igal päeval. Sekundite loendamine ja möödasaatmine. Selleks, et midagi muutuks.
Aga see ei olnud lõpp. Alles eile ta ju armastas. Kuidas oleks saanud ta täna mitte armastada. Kuidas oleks ta saanud täna olla täiesti teine inimene. Elada täiesti teistsugust elu. See oli alles lõpu algus.
Uhkus oli see, mis tema ellu jättis. Tahtekindlus maksta kätte. Tõestada, et ma olen siiski parim. Et ma suudan sama. Teha samamoodi haiget. Näidata kui ükskõik tal on. Näidata kui palju ta tegelikult väärt on. Näidata, et poiss jäi siiski suurimast armastusest ilma.
Väikeste sammudega suutis ta liikuda pilkasest pimedusest valguse poole. Mittemillegi nimel. Tuleviku nimel. Kunagi poiss nagunii näeb. Kunagi saab ta aru. Kunagi mõistab. Mis tal oli ja mida ta enam kunagi tagasi ei saa. Kunagi saab ta samapalju haiget.
Ta teadis, et peab lihtsalt edasi elama. Ja kõik läheb ise paika. Temast hoolimata. Aga ta ei teadnud, kas ta on poisist üle saanud. Ta ei teadnud mida tunneb. Teadis ainult mida peaks tundma. Ta pidi saama veel ühe võimaluse. Ükskõik, kas see tooks kaasa valu alla mattumise või õnne. Ükskõik, kas see tapaks tema hinge. Ükskõik mis hinnaga. Tal oli seda vaja, et uuesti nägema hakata. Et murda tee tagasi reaalsusesse.
Kuidas ootas ta seda õhtut. Luges tunde, päevi, kuid. Ootas seda ühte ööd. Et kõik killud asetuksid uuesti omadele kohtadele. Et ta leiaks kontakti oma tunnetega. Et ta saaks lõpuks vabaneda sellest mitmeid kuid kestnud piinast, teadmatusest ja enesehävitusest. Peitmisest, varjamisest, valedest.
See õhtu pidi kõik muutma. Ta eeldas, et endiseks. Et nüüd tõuseb nende armastus lõpuks ometi tähtede juurde. Et kõik on alles. Et tuha alt kasvab välja hele leek. Ta oli selles peaaegu kindel. Ta ei teadnud, et aeg teeb alati oma töö. Et kõik muutub. Ta arvas, et aeg annab arutust. Et möödunud kuud on pannud neid mõlemaid mõistma ja hindama seda, mis kunagi nende vahel oli. Ta ei näinud seda, et aeg on ka teda ennast muutnud. Ta ei mõelnud sellele, et armastus on pime. Ja kui seda enam ei ole, saab inimene jälle nägijaks.