Keegi ütles, et temasse on peidetud pomm. Nad läksid kõik endast välja. Hakkasid rabelema ja sagima kui hullumeelsed. Jooksid minema, eemale. Võimalikult kaugele. Et ennast päästa. Ta ei suutnud mõista miks. Mis vahet seal oli. Keda see huvitas. Ta vaatas neid ja imestas. Mida see põgenemine päästaks. Ükskord tuleb surm nagunii. Parem varem kui hiljem. Ta ei mõistnud nende tormlemist.
Ta jäi paigale. Keegi ei öelnud mida ta tegema peaks. Kuhu minema. Et nemad pääseksid. Ta ei osanud midagi peale hakata oma pommiga. Sellega, et temas see peidus oli. Sellega, et äkki võis keegi peale tema veel viga saada. Ta vaid imestas kui kiiresti nad minema tormasid.
Siis tuli tal meelde. Seal on ju veel teisigi. Alati on veel teisigi. Peale tema. Lähedased, perekond, sugulased. Nemad. Nende valu. Sellest oli kahju. Ta ei tahtnud neile haiget teha. Tal oli kahju, et nad siiski pidid haiget saama. Ta peatas ühe armsa vanapaari. Et nemad räägiksid teistele. Ütleksid, et ta on alati armastanud. Vanemaid, tädisid, onusid, vanavanemaid. See oli vist kõik. Nad lubasid seda teha.
Hetkeemotsioon pani ta neid kallistama. Et viimast korda teada, mis tunne see on. Siis tulid ka pisarad. Kahju oli teistest. Aga õnneks ei olnud seekord tema süüdi. Mittemilleski. Õnnetu juhuste kokkulangemine. See peaks neid lohutama.
Nad jooksid eemale. Ta jäi üksi. Ja mõtles. Äkki oli veel keegi, kes nüüd solvub, et nimekirjast välja jäi. Äkki oli veel keegi. Aga ta ei teadnud seda. Ehk nad annavad siis andeks. Ta ootas. Luges minuteid. Luges sekundeid. Ja siis läks kõik erkvalgeks. Lõpuks sai ka tema üheks murdosasekundiks olla ingel.