Ta kõndis üle silla. Silla alt sõitsid läbi autod. Aina edasi, kaugustesse. Sild oli umbes 50 meetrit pikk. Ta oli vihane. Ta oli õnnelik. Ta ei mõelnud sellele, mis ta oli. Silla lõpus tuli trepp. Trepp viis alla tee kõrvale bussipeatusesse. Trepp oli libe, sest esimene lumi ja jää olid juba kohal. Oli sügise lõpp. Oli talve algus.
Pidevalt nägi ta ennast üle selle silla kõndimas. Tulnud kuskilt, minemas kuhugile. Inimesed tulid vastu, vaatasid temast läbi kui õhust. Kaks vanaprouat kurjade nägudega rääkimas keelt, mida ta ei mõistnud. Üks nooruk käed taskus, kes ülbelt nätsu suust välja sülitas. Inimesed aina tulid ja tulid, läksid kõik kuskile.
Ta keeras ringi, et tagasi vaadata. Mõista, kust ta tulnud oli. Seal oli nii palju maju, nii palju aknaid. Osade taga põlesid tuled. Elasid inimesed. Tegid mingeid asju. Keegi valmistas süüa. Keegi vaatas telekat. Keegi õppis. Kuskil naerdi. Kuskil karjuti ja tülitseti. Kuskil vaikiti. Kuskil keegi nuttis. Kuskil keegi suri. Kuskil sai alguse uus elu. Kust tema pärit oli? Millise akna taga oli tema kodu?
Koguaeg oli ta läinud. Küll ühe ukse taha, küll teise taha. Et leida endale kohta. Silla lähedal oli üks kõrge maja. Paar korrust trepist üles oli uks, mis talle lahti tehti. Sisse minnes jõudis ta koridori. Koridoris seisis kellegi jalgratas. Otse ees oli kellegi tuba voodi, laua ja kapiga. Toa nurgas oli puur, mille sees oli palju vatti ja ringi käiv ratas. Vati seest pistis pea välja hamster. Vahel jooksis ta ennast unustavalt rattas. Kuni ta suureks ja vanaks jäi ja joosta enam ei jõudnud.
Teises toas vaatasid kaks inimest telekat. Mängisid telekamänge. Rääkisid juttu. Köögist tulid ninna imehead toidulõhnad. Mängis muusika. Keegi luges süvenenult raamatut.
Selline oligi elu. Olnud. Enne praegust momenti.
Mis siis oli praegu? Kes ta oli, kus ta oli? Miks nägi ta vaid mälestusi ja varje enda silme ees kordumas? Miks ei suutnud ta siduda hääli nägudega? Miks eksles ta üksinda valguse ja pimeduse vahel? Oli ta veel elus või juba surnud? Miks eksles ta kaotatud elude vahel, suutmata liikuda edasi või tagasi?