Udu ümbritses teda rõhuva massiga. Ta tundis, et pole õhku, et pole ruumi. Igalpool aina hall ja külm-niiske udu. Hämarus.
Ta eksles seal. Justkui metsas. Otsides teed kuhugi. Kui ta oleks teadnud mis on kodu, siis koju. Kui ta oleks teadnud, kes kodus on. Kus kodu on. Kelle kodu ta otsima peab. Aga ta otsis mingit muutust. Valguskiirt. Teed. Kaljut. Midagi uut selles lämmatavas hallis massis.
Ta oli kadunud. Ei teadnud kelle järgi hüüda. Keda otsida. Kuhu minna. Mida teha. Et vaid see ükskord otsa saaks. Et udu hajuks. Või et tema kaoks.
Kuidas ta kõndis. Jooksis. Halas. Nuttis. Karjus. Trampis. Peksis. Vehkles. Kõik jäi samaks.
“Päikesejänku...”
Tüdruk võpatas üles. Keegi siiski oli kuskil seal. Koos temaga. Udus ekslemas. Keegi ehk rääkis temaga. Sest see oli tuttav. See sõna meenutas midagi. Midagi kaotatut. Ehk oligi see miski, mis kunagi oli teda sidunud.
Ta ei julgenud vastata. Istus vaikselt ja ootas. Kartis. Ta ei teadnud miks. Ehk imestas, miks kellegi võõra üksikud sõnad nii palju tähendasid. Ehk kartis kaotada seda sidet, mis tal veel oli selle häälega. Ehk tahtis pigem jääda sinna udusse ja ükskõiksusesse, kui minna selle jääle juurde. Ehk oleks nii parem.
“Ma ei tahtnud sulle haiget teha... Aga sa tead, ma poleks sulle kunagi “ei” öelnud... ”
Millest ta rääkis? Mida ta rääkis? Kes ta oli? Milleks?
Udu hakkas vaikselt hajuma. Ning ühel hetkel nägi ta enda jalge ees vett. Järve. Tema selja taga olid puud. Oli juba hämar. Keegi hoidis temalt selja tagant ümbert kinni. Samal ajal vajus päike järve ja metsa vahele tuttu.
Milline tunne!
Pimedus hakkas ta ümber virvendama ning sulas erksaks valguseks. Millest kasvasid välja kellegi silmad. Nii heledad. Nii kallid. Nii õnnetud. Ta uppus neisse...