Vaikus klaasistas tühjuse temas ja tema ümber läbipääsmatuks seinaks. Midagi polnud enam järel. Ei võite ega kaotuseid, ei usku ega lootust. Kõik oli purunenud. Ära hävitatud. Otsa saanud. Lõpuks jäi järgi vaid vaikus.
Üks armastus oli otsa saanud. Üks elu oli murdepunktini jõudnud. Üks jutt oli ära lõppenud.
Mis oli lõpp? Üks öeldud sõna, üks naeratus, üks tunne. Lõpp oli peidus ühes aimamatus hetkes, ühes kättejõudnud teos. Tehtud teos.
Kuidas oli ta ette kujutanud seda ühte korda, kui tal oleks veel võimalus. Olla tüdruk, kes ta oli. Kes ta tahtis olla. Armastada ja olla armastatud. Kõige tähtsam – näha poisi silmadest armastust. Mis imeline tunne. Teada, et keegi hoolib sinust rohkem kui millestki muust. Ta soovis üheks korraks veel seda tagasi. Mõtles, kuidas ta seda hetke naudiks. Kuidas see olekski tema elu edasiviiv usk. Selle ühe pilgu nimel oleks ta elanud edasi. Selle pilgu toel oleks ta lasknud elu jõel ennast kanda, ükskõik kas ookeani või merre. Läbida tuhandeid takistusi. Näha tuhandeid tillukesi värvilisi veepiisku enda ümber sätendamas. Näha vikerkaart.
See oli unistus. Ebareaalsus, milles ta kõik see aeg elas. Millest ta kõik see aeg kiivalt kinni hoidis. Kui palju hetki ja tunde kulutas ta selle unistuse idealiseerimiseks. Kuidas kõik oleks, kuidas kõik on. Milline poiss on. Ta ehitas endale möödasaadetud hetkedega üles unelma, ideaali, suurima soovi. Ta ei arvestanud kordagi poisi tegelike tunnetega. Ega enda muutumisega. Tal oli vaid unistus, milles ta elas.
Aga see hetk ei olnud hoopiski selline. See pilk ei olnud hoopiski selline.
“Ma lootsin midagi rohkemat...”
“iga asi omal ajal, küll ükskord tuleb ka midagi rohkemat.”
Tegelikkus oli aga see, et midagi rohkemat oli juba ära olnud. Midagi rohkemat oli ammu möödas. Seda ei olnud võimalik tagasi saada. Neid saatis vaid mineviku vari, meenutus. See oligi lõpp.
Kuidas oli tüdruk armastanud poissi. Kunagi poiss ka tüdrukut. Nüüd olid nad mõlemad tundetud kehad, külmad ja hinges jäätunud. Neid ei sidunud enam miski. Neid ei hoidnud koos enam miski.
Mis tunne on olla koos kellegagi, keda sa armastad. Nii meeletult ja sügavalt. Mis tunne on saada valusaimalt reedetud. Mis tunne on valust lahti lasta ja andeks anda. Ning mis tunne on veel viimast korda midagi loota ja sellest ilma jääda. Mis tunne on viimasel korral.
Ta vaatas poissi kui võõrast. Kas tõesti oled sa koguaeg selline olnud? Kuidas sain ma varem sellest mööda vaadata?
Puudutada veel kord poisi nägu. Suudelda tema huuli. Pugeda talle kaissu. Ärgata tema kõrval. Aga silmades on keegi teine. Sõnad on kellegi teise omad. Puudutused peidavad endas jäist külmust. Ükskõiksust. Mis tunne on mitte enam armastada ja samas armastada ikka veel nii palju. Mis tunne on mõista kui mõttetu see on.
Millal sinust ilma jäin? Kas siis, kui tuul veel mässas kollaste puude vahel? Või siis kui lumi uinutas maa magama? Või siis, kui esimesed lumikellukesed oma ninad mulla seest välja pistsid? Või siis kui lämmatavalt kuum päike rannasolijaid kõrvetas? Millal see oli?
Tüdruk teadis, et elu läheb ikka edasi. Ka pärast lõppu. Ta ei kahetsenud viimast korda. Muidu oleks ta ehk jäänudki kahtlema mis on õige ja mis vale. Ta kahetses ainult seda, et see lõpp oli. Ta kahetses, et pidi sellega edasi elama. Edasi liikuma. Edasi hingama, sööma, magama.
Mis ta üldse oli? Kes ta üldse oli? Ingel, saatan, inimene või pelk vari? Mis oli kõige hind? Tema hind, tema tunnete hind? Mis pidi edasi saama?
Kas üldse pidi midagi edasi saama?
Küsimused jäidki õhku rippuma. Ühe elatud elu kohale. Ühe otsa saanud armastuse kohale. Minevikku.
Iga lõpp on alati millegi uue algus. Küllap see nii oligi. Küllap oli see elu õppetund. Küllap pidigi nii minema. Ta kõndis minema. Jättis mineviku sinna, kus oli selle koht. Pisarad silmis ja näol, keha valust pooleks murdumas. Aga ta kõndis. Pea püsti. Läks otsima uusi alguseid. Läks otsima andestust. Ja vabastust. Igaüks teeb oma valikud ise. See oli tema valik. Algusest lõpuni. Lõpuni.