Ta ärkas selle peale, et keegi kohendas tema tekki. Võttis kõvasti ümbert kinni. Tal oli hea olla. Ta puges ainult sügavamale kaissu, justkui sooviks teise kehaga üheks saada. Sinna kaduda, peitu pugeda. Tal oli tunne, et nii ongi olnud koguaeg, nii peabki olema. See ongi õige. See ongi õnn.
Kui ta uuesti ärkas, oli ta üksi. Ta ei mõistnud miks. Kuhu sai see teine inimene? Alles oli seal keegi. Kuhu ta kadus? Kes seal üldse oli?
Ta tegi silmad lahti. Ja nägi vaid külma pimedust. Tähti enda kohal säramas. Tühjust. Toast õhkus talle vastu nii palju külma. Nii palju valu. Petetud lootuseid. Nutetud pisaraid. Oigeid. Karjeid. Viha, süüdistusi. Seda hoidis kinni vaid närvilisuse ja hullumeelsuse habrast piiri lahutav enesekontroll. Ninna tungis lämmatav hangunud vere lõhn. Nahka kraabitud ja lõigatud armid. Välja elatud valu. Välja elamata valu. See tungis temani kui uut saaki haistev koer. Seal on elusolend, lähme võtame tema. Ründame teda. Tapame tema.
Ta tahtis karjuda, kuid sai aru, et tal ei ole häält. Ta üritas rabeleda, kuid mõistis, et tema käed ja jalad on kinni seotud. Ta üritas võidelda, kuid mõistis kui mõttetu see on. Ta lasi neil endasse tungida.
Pildid vajusid temasse kui muda. Ta uppus neisse kui soosse. Märga, aeglaselt kõike endasse imevasse sohu. Tal ei olnud mingit pääsu. Ainult üks vajumine. Kuni tuli selgus. Kuni ta ühendas puuduva olemasolevaga. See oli tema valu. Need olid tema petetud lootused, pisarad, viha, süüdistused, veri, armid. See kõik oli tema minevik.
Aga millest? Miks see kõik? Miks tuli see nüüd uuesti temani, nüüd kui see enam midagi ei tähendanud. Kus olid kõik teised, kes alati elude juurde kuuluvad? Kus olid tema elu “kõik teised”? Miks ta midagi ei mäletanud? Mis oli tõeline?
Eemalt hakkas valgus paistma. Ta kuulis mingit heli. Keegi mängis klaverit. Keegi mängis ühte ilusat ja vana meloodiat. Tema lugu. Tema elu lugu. Ja ta kuulas ja kuulas ja vajus sellesse. Vabanes valust, mis talle välguna kaela oli vajunud. Kandus helidega kaasa kuskile poole, kus keegi midagi rääkis. Neid rääkijaid oli rohkem kui üks.
“Kuidas temaga on?”
“Tema jaoks ei saa enam midagi teha.”
“Et siis kõik?”
“Arvatavasti küll. Mul on kahju.”