Pilved ujusid laisalt mööda taevast. Kollaselt läbikumavad pilved. Kajakad tiirlesid allpool pilvi, justkui polekski neil sihti. Puud olid lehed langetanud ning ootasid lume õrna puudutust. Oli järjekordne sügise päev.
Tüdruk jalutas surnud hingede keskel. Vaatas nende tühjadesse silmadesse ning otsis vastuseid. Otsis midagi, ükskõik mida. Nad üritasid teda enda sekka meelitada. Tule, jää meiega siia. Meil oleks koos hea. Sest meile ei tähenda miski enam midagi.
Nad paistsid välja tavalised. Kehad, silmad, näod, kõik oli sama. Nad olid osavad teesklejad. Me hingame, me naerame, me nutame. Aga kui neile sügavale silma vaadata, siis ei olnud seal enam midagi. Nende hinged olid surnud. Mõrvatud, ise tapetud, kärbunud. Nad olid tühjad, tundetud kehad. Vampiirid, kes otsisid teistest elu, et seda endasse imeda. Aina rohkem ja rohkem. Ja inimesed andsid seda neile. Lootes tagasi saada midagi erilist, osta endale unistusi. Või siis saada lahti piinavast koormast tunda. Saada ka lõpuks oma hingest lahti.
Alati öösiti. Öösiti nad ärkasid. Pimedus pani nad tegutsema. Ajas meeleheitele. Tunda verelõhna. Nuusutada õnne. Saada osa lõbust. Teha ükskõik mida. Ja hommikul unustada. Naerda ja minema kõndida.
Tüdruk teadis teda. Oli teda pikka aega salaja imetlenud. Kalliks pidanud. Nüüd oli ka tema nende hulgas. Surnud. Kuidas oleks ta tahtnud kinkida talle elu. Hingata oma elu tema sisse. Panna oma veri tema soontesse voolama. Võtta ta kaasa ja minna minema. Aga nende vahel oli klaas. Ja lõpmatu hulk tühjust.
There is something in your eyes, telling me a thousand times, that i’m not alone...
Tüdruk ei leidnud teed temani, sest tema tahtis aina kaugeneda. Suurema tühjuse poole. Veel tühjemate silmade poole. Need meelitasid teda kui lubadus. Tule, ole, naudi. Osta ära ilus unistus. Fantaasia. Ma müün selle sulle tühjuse hinnaga. Mis see siis ära ei ole. Ta läks.
Pisarad veeresid kui klaaskuulid tüdruku põski mööda alla. Kui ta vaatas teda minemas. Jõuetult. Jälle jäi ta alla. Jälle ei suutnud ta midagi muuta.
Pilved hakkasid talle kaela vajuma. Kiiresti ja ohtlikult. Ta jäi pilvede vahele, udusse. Klaas kadus tema eest ning äkki märkas ta, et on teiselpool klaasi. Surnud hingede keskel. Tühjade silmade keskel. Et ta on ise samasugune. Et ta on ise ka surnud. Unistuste müüja. Sõnade pakkuja. Et saada vastu elu. Et saada vastu midagigi.
Ta ei näinud enam midagi ning tundis, et lämbub. Mis ta oli, kes ta oli, mida ta tahtis? Mida ta tegi, teinud oli?
Ta oli keset kõrgusi. Ja hüppas. Hüppas pilvedesse. Hõljus, lendas. Vajus. Ja tuul vihises ta kõrvus. Talle tuli meelde: tema oli tüdruk, kes oli kunagi unistanud teada saada, mis tunne oleks hüpata läbi pilve. Mis tunne oleks see olnud, kui ta oleks elus olnud. Äkki hirm teadmatuse ees, äkki nauding riskimisest. Praegu oli tal ükskõik. Ta lihtsalt kukkus ja kukkus. Siis kadus jälle pilt tema silme-eest.