Ära kunagi mõista hukka inimest, vaid tema tegusid. Sest inimene on hea, aga mõned tema teod on halvad. Kui palju õppis ta igal uuel päeval sellest lausest. Leidis lohutust. Leidis lootust. Leidis andestust.
Keegi ei taha kunagi teha meelega haiget. Tihti juhtuvad asjad iseenesest. Ootamatult. Pisiasjad, mis muudavad kogu elu. Pisiasjad, mis kujundavad kogu elu.
Kogu suhe saab alguse nägemusest. Ja minevikust. Läbielatud kogemustest. Keskkonnast. Perekonnast. Sarnasusest.
Sõltuvus on see, mis elab alati troonil. Nagu kuningas. Otsustab. Hävitab. Lubab. Karistab. Kuningat ei saa tagandada. Teda ei saa minema ajada. Teda ei saa vältida. Sest ring jääb igal juhul korduma. Erinevate kuningatega. Sõltuvus teada alati kõike. Sõltuvus olla aus. Sõltuvus uputada mured välise heaolu allikatesse. Sõltuvus süüa, juua. Teadmine, et ma teen seda ja see on vale. Suutmatus loobuda. Kui raske on sõltuvusest vabaneda. Ja kui kiiresti see uuesti tagasi tuleb. Ühe väikese möödalaskmisega on kõik endine. Ja sõltuvus istub troonil nagu jumal.
Tüdruk oli tark. Ta teadis mis see on, kuidas see toimib. Mida oleks vaja, et olukorda muuta. Rebida ennast lahti. Keskenduda iseendale. Mitte enam tähtsustada teisi rohkem kui ennast. Mitte enam korraldada kõik teiste jaoks ära. Mitte enam anda järgi. Mitte enam anda andeks. Mitte enam lasta endale haiget teha. Mitte elada teiste eest nende elu. Mitte enam tunda valu teiste valede tegude pärast.
Jumal, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma saan muuta ja tarkust nende vahel vahet teha...
Aga seegi oli sõltuvus. Langeda veel ja veel tagasi ringi. Ja tunda ennast nii halvasti, nii pingul ja nii murdumise äärel. See valu oli sõltuvus. Tahtmine vabaneda oli sõltuvus. Püüd lõpuks ikka saavutada kättesaamatut oli suurim sõltuvus.
Ilusaim lause oli kirjutatud V. Woolfi poolt: “ Kogu oma õnne võlgnen ma ainult Sulle... Ma ei usu, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui meie olime.” Ta ei uskunud, et kaks inimest võiksid olla õnnelikumad, kui nemad olid olnud. Ta ei uskunud, et olemas võiks olla suuremat armastust, kui neil oli olnud. Ja ta teadis, et ei vabane sellest iialgi.