Negatiivset ja positiivset tänases.
Negatiivne: kass äratas 5.45 üles (ilmselt igavusest), tahtmatus üles tõusta kui aeg oli (laiskus vs mittemillegi teha tahtmine), emotsionaalselt raske hommik (pisarad pluss õnnetu olemine), pidev õnnetu olemise tunne (aga mis kunagi, ilmselt, läheb ikkagi üle. omal ajal.), igatsus (läheb üle. vähemalt jääb vaiksemaks. omal ajal.), tahtmatus (peaasi et midagigi praegu teen, hakkama sellega saan ja lihtsalt olen. küll tuleb ka tahtmine), poes asjade unustamine (kindad ja nii mõnedki asjad asjad, mis ostmata jäid) ja postkontoris asjade unustamine (näiteks kirjutada saatja aadress ümbrikule), südametega bussid ja trollid (milleks???), lumi ja külm (tahan õitsevaid nartsisse ja päikesepaistelisi jalutuskäike, mida inglased praegu naudivad), tohutu ebakindlus (tuleviku, iseenda, enamvähem kõige osas), kontrollimatus (ma ei plaani üldse olla õnnetu siis kui olen, nutta siis kui nutan või tunda ennast nõrgana siis kui tunnen).

Positiivne: kallite inimeste hoolimine (mõned ikka veel küsivad kuidas mul läheb:) või kuidas ma ennast tunnen:)), nk artikkel jälle lehes (epl), pesud pestud, pesud triigitud, poes käidud, magistrit tehtud, süüa tehtud (kusjuures üsna korralikku), Soile ja Jolijniga kokkusaamisplaanid! (Eesti vs Holland vs Inglismaa), sünnipäevaplaanid reede õhtuks (mõnusate inimestega), ootamatute inimeste toetus ja lähedus viimastel nädalatel (aitäh), üks saabuv õhtu tee ja küünalde ja ammuse sõbraga (kordus eelmisest nädalast tegelikult juba), sünnipäev peetud (lõpuks) ja palju armsaid, toredaid ja ilusaid kinke saadud (suur aitäh), tänaöine unenägu (üks inimene selles, kes seekord ei olnudki see, keda enam näha seal ei taha ega ka Sayid:P), lost, grey's anatomy, prison break ja friends (mida alati arvutist vaadata saab ja mis väga nauditavad on), vana kiindumus, mis vaikselt, väga vaikselt on ja mille olemasolu üle ma vaikides õnnelik olen (teadmine, et ma tunnen kiindumust... tunnen midagi head), õiged sõnad õigel hetkel õigete inimeste poolt(ole sina ise vs sina tead ainult kuidas olla... seda oli mul väga, väga vaja kuulda), lähedased hetked nädalavahetusel (damien rice, viirukid, mis tegelikult ka niisama väga head on, aga selles hetkes olid veel paremad). Ja kindlasti palju muud ka.

On positiivset. Ma ei ole optimist, ei ole särav, ei ole naeratav ega seltskondlik. Aga ma olen, ja naudin pisipisikesi asju ja elamusi oma elus. Mingis imelikus mõttes. Ja kui mul on nii hea, kui ma niigi suudan olla. Ja tunda ennast normaalselt.

Igatsen teda kohutavalt. Kaotasin nii suure osa endast. Ei oska olla, mitte kuidagi.
I was killing him. Kui lihtne tõde. Ja kui armastada tõeliselt, tuleb suuta kõndida eemale. Mis näoga, mis tunnetega. Aga on asju, mida tuleb teha. Asju, millest tuleb lahti lasta. Ma ei tea ainult kuidas. Ma ei tea kuidas lasta minna.
Ja ma ei taha tunda, enam kunagi. Ei midagi. Ei taha hoolida, tahta või oodata. Kõik asjad, mida ma enam ei tunnegi. Peaksin, aga ei tunne. Kas suuremat ükskõiksust saaks olla olemas. Kuidas, või isegi miks peaksin või saaksin. Kui ma ei taha ega tunne.
Liikuda edasi. Seda ma teen. Sest see otsus on minu sees, jääda ellu. Olla elus. Iseasi, mis väärtus sellel otsusel on. Minu jaoks.
Ja ma ei taha olla koormaks. Ollagi kõigile liiga depressiivne. Et keegi peaks tundma kohusetunnet või haletsust. Ma ei oota mitte midagi. Veel vähem suudan pakkuda midagi. Olen tänulik, kui midagi saan. Kui inimesed on olemas, kuidagi. Aga ma ei tunne isegi, et vajan seda. Et üldse midagi vajan. Ja enamus mis ma teen, on tühi ja tähtsusetu. Minule.

I've been too sad to speak and too tired to eat
Been too lonely to sing the devil cut off my wings
I've been hurt by my past but I feel the future
In my dreams and it lasts I wake up I'm not sure

My depression keeps building like a cup overfilling
My heart so rigid I keep it in the fridge
It hurts so bad that I can't dry my eyes
Cuz they keep on refillin' with the tears that I cry...

Well the dogs were barking at a new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon
And the sun was wondering if it should stay away for a day til the feeling went away
And the sky was falling on the clouds were dropping and
the rain forgot how to bring salvation
the dogs were barking at the new moon
Whistling a new tune
Hoping it would come soon so that they could die.

Üks kallis inimene kirjutas: "My defintion of hell is: Being somewhere that doesn't feel like home, missing stuff and people and feeling powerless."
Mõned päevad on lihtsamad. Mõned päevad tunduvad olevat täiesti head. Üsna lihtne on juba naeratada. Raske on aga tunda seda endas, enda südames.
Öeldakse, et naeratamine ja naermine teeb su enese ka õnnelikuks. Seda ma ei mõista. Tühi tunne on ikka. Nagu midagi oleks kadunud, puudu. Nagu ma oleksin kadunud kuskile udusse. Kadunud. Nagu mind edasi ärgitav jõud on uinunud. Muutunud emotsioonituks.
Vahel on see tõesti nagu põrgu. See kadunud tunne. Jõuetuse tunne. Igatsus selle osa järgi, mis puudu on. See tundub olevat nii suur.
Vahel on mul tunne, nagu oleksin külmunud. Et pidev nutmine oleks ehk isegi lihtsam. Tunda midagi. Ja siis, kui see valu tuleb, enamasti õhtuti enne uinumist, siis ta tuleb ja lööb. Nii kõvasti. Nii kõvasti... Kuni lõpuks hääbub jõuetuseks ning uueks külmumiseks. Järgmise õhtuni.
Ja siiski veel ma olen optimist. Ma tean, et läheb paremaks. Peab minema. Ja ma saan hakkama. Selles ma ei kahtlegi tegelikult. Ma olen tugev, alati olen olnud. Ning see on olukord, kus ma pean leppima. Reaalsusega. Ma ei saa midagi muuta, midagi kontrollida, midagi mõjutada. Ma saan selle ainult üle elada, läbi elada.
Ning ma tean, et kui ma valiksin uuesti, kas minna või mitte - ma läheksin alati. See oli suur risk. Aga see oli parim minu elus. Ning ma mäletan kuidas tahtsin minna. Üsna lihtne oli edasi minna. Raske oli tagasi tulla. Raske on tagasi olla.
Aga ma olen õppinud palju. Muutunud palju. Ning siit samast pean uuesti edasi liikuma.

At night I trip without you, and hope I don't wake up
'Cause waking up without you is like drinking from an empty cup

Pole suhelnud rohkem kui nädal nüüd. Ma ei teagi, on see halvem või parem. Ma ei tea, kas midagi on teisiti. Lihtsam on. Aga jõuetus on sama, sama...

Homset veidi kardan... Pole tükk aega korraldanud ühtegi üritust. Suutnud lõbus ja hoolitsev olla. Suutnud iseendagagi hakkama saada. Aga shokolaadikook sai valmis. Ja rasketel hetkedel saan alati kassiga minna kööki istuma. Talle saab see ka raske olema, nüüd siis tean, mida tema tunneb kui liiga palju inimesi külas on. Ilmselt seda sama. Aga kindlasti läheb kõik hästi.
Ja Damien Rice. On väga hea. Hea.

One night I had a dream.

I dreamed that I was walking along the beach with God when across the sky flashed scenes from my life. For each scene I noticed two sets of footprints in the sand, one belonging to me and the other to God.

When the last scene was over, I looked back and noticed that at times along the path of life there was only one set of footprints. I also noticed that this happened at the lowest and saddest times of my life.

This really concerned me and I questioned God about it.

"God, You said that once I decided to follow You, You would walk with me all the way, but I notice that during the most troubled times in my life there is only one set of footprints. I don't understand why, when I need You most, You leave me."

God replied. "My precious child, I love you and would never leave you during your times of trials and suffering. When you see only one set of footprints, it was then I carried you. "

Eile ma ei nutnud. Vist.
Aga midagi ma veel tunnen. Vähemalt nk suhtes. Vist. Iseasi, kas piisavalt. Pigem loobun kui võitlen. Võitlused kurnavad. Ja mul pole millegi najal isegi alustada seda võitlust.
Muidu, muidu on sitt. Nii ongi. Midagi ei tunne. Midagi ei taha. Isegi mitte seda sünnipäeva. Ma ei teagi, kellele seda nüüd korraldan. Teistele. Ise, ise oleks hea meelega üksinda. Üksinda on hea.
Ainult vahel on tunne, et vajan kedagi. Kellelegi vahel öelda midagi. Kellele vahel öelda, et nüüd ja praegu on nii hull, et hullem enam ei saakski. Kes võiks olla vaikuses, olemas. Vahel, harva, tunnen, et vajan kedagi.
Aga ma ei tee seda. Ja ma ei hakka enam sõltuma. Ega vajama. Ega ennast jagama.
Polegi midagi jagada. Vist.

Enamustel hetkedel ei tunne ma kohe mittemidagi. Ja ei taha mittemidagi.
Aga mõnel hetkel, mõne inimesega msn-is rääkides on hea. Ja see on hea.

Ma ei tea enam, mis on minu võitlus. Ühel päeval üks inimene ütles, et sa veel kirjutad... Et järelikult võitled...
Täna ma tunnen ennast tõesti vanana. Ma ei võitle, pole enam ammu võidelnud mittemillegi eest. Ma ei usu paljudesse vahenditesse, millesse kunagi uskusin. Ma ei võitle enam ühegi suhte pärast. Ühegi tegevuse pärast.
Iga päevaga meeldib mulle rohkem eraklikkus. Inimestega koos olemine on väsitav mulle ja veel rohkem neile. See, milline ma olen. Ja jutud. Jutud väsitavad. Vaidlused. Sõnad. Õnnelikkus võib isegi väsitada. Ma ei pea selles vastu. Ma tunnen, et lähen siis veel rohkem katki. Ma tunnen, et pean põgenema. Kui olen kuskil, kellegagi. Tunnen, et pean ära jooksma. Jooksma kuskile, kus saan olla õnnetu.

Ma ei tea, kas suudan enam ühtegi võitlust võidelda. Nii lihtne ongi astuda eemale. Nii lihtne ongi anda alla. Ja viimasel ajal ma olengi luuser. Ei suudagi rohkemat olla. Näen oma unistusi kadumas. Ma näen paljusid asju kadumas.
Mälu veab alt. Kõik asjad, mida olen lubanud teha. Ja need kaovad. Ja mul on kahju. Et koguaeg pettumust valmistan kõigile. Tahaksin teha asju, et kõik oleksid rahul. Veidigi. Aga ma ei jaksa. Ei jaksa teha asju endalegi. Omada kasvõi ühte mõtet, mis teeks mind õnnelikuks. Ühte plaani, ühte asja mida ootaksin. Oma elus.

Ja ma ei tea, ma ei tea, kas ma üldse enam midagi teha jaksan. Mõnel hetkel, mõnel päeval on nii raske olla. Nii raske. Ja ma ei tea kuidas, kuidas hakkaks kergem. Öelda välja, kellelegi, et ma ei suuda. Et ma ei taha enam hommikuti tõusta. Et ma ei taha kedagi näha. Et ma olen nii õnnetu. Ja ometi, tuleb ju kuidagi olla. Kuidagi peab olema hoolimata nendest sõnadest.

Ja nii ma olengi. Olen.
Võitlen oma võitlust, sest veel kirjutan.

Täna oli nii halb, et lõpuks hakkas isegi hea. Sest halvemaks ei saanudki enam minna. Nii madalalgi nüüdseks käidud.
Polegi midagi üllatavat enam oodata. Kui ei olegi enam midagi halvemat. Tükk aega on veel kindlasti halb. Aga halvemaks enam tõesti minna ei saa. Mis iseenesest on hea. Vist.

Vihata oleks tükk maad lihtsam, kui see misiganes tunne.
Täna elasin tund korraga. Päeva alguses minut korraga. Oma mõtete, mõistuse vang.

Kui ühel hetkel saan siia kirjutada, et oli hea päev. Et olin õnnelik. Et kasvõi mõte millestki tegi mind õnnelikuks. Et ma ootan midagi. Et millelgi on suurem väärtus. See on mu elu eesmärk tänaseks.

If you go, as I know you will, you must tell the world to stop turning
Till you return again, if you ever do, for what good is love without loving you,
Can I tell you now, as you turn to go, I'll be dying slowly till the next hello...

But if you stay, I'll make you a night Like no night has been, or will be again.
I'll sail on your smile, I'll ride on your touch, I'll talk to your eyes that I love so much.
But if you go, go, I won't cry, Though the good is gone from the word goodbye...

If you go away, as I know you must, There'll be nothing left in the world to trust,
Just an empty room, full of empty space, Like the empty look I see on your face.
I'd have been the shadow of your shadow If I thought it might have kept me by your side.
If you go away, if you go away, if you go away.

Kui palju võib kõneleda armastusest. Kui palju võib sõnade järgi armastada. Justkui muud ei olekski. Kõik inimesed, armastamas kedagi. Ometi läheb enamasti armastus valesti. Ning isegi pärast lõppu, räägitakse ikka armastusest. Armastusest, millest ei piisa.
Ma ei tea, mis minuga valesti on. Et ma võitleksin ikka ja uuesti seda võitlust, mille kaotan. Ma alustaksin aina uuesti, riismetest, tuhast, mittemillestki. Korjaksin kokku oma killud, tükid iseenesest ja alustaksin uuesti. Ühe sõna, ühe pilgu, ühe naeratuse pärast.
Miks ei võiks ma olla lootusetu. Lausuda pidevalt, et ma ei tea. Sest isegi kui ma ei tea, ma pean seda tegema. Ma pean võitlema. Pean andma võimaluse. Pean võimaluse vastu võtma.
Kõige rohkem tahan ma teada, miks tema ei võiks sama teha. Miks, miks ei võiks see olla nii lihtne, nagu see mulle on. Miks ei võiks ta sama tunda?
Rääkida armastusest. Seda vastu võtmata. Rääkida kadunud olemisest. Midagi muutmata. Rääkida üksindusest. Jäädes üksi.
Koguaeg rääkida. Ning seista ikka samas punktis. Samas, neetud punktis.

Miks ma pean teadma, et ma olin õnnelik? Milleks ma pean seda teadma, et minu jaoks ei oleks see kuidagi saanudki parem olla. Miks ma pean seda teadma? Kui tema sama ei tunne.
Kui kaua võib võidelda võitlust, mis ehk ei viigi kuskile. Kui tema ei lase minna ja mina ei suuda eemale astuda.

Kui ma tahan ainult ühte, ühte võimalust, ühte sõna, ühte kutset. Ühte.

Täna oli teistsugune päev.
Sest täna ma sain kirja. Mis pani mu õnnest nutma. Isegi, kui seal ei olnud midagi, peaaegu midagi. Oli seal lootus. Oli seal võimalus.
Ning hoolimata hilisemast kurnavast jutuajamisest, mis kuskile ei viinud. Olen ma õnnelikum. Eh. Mitte õnnelikum. Ei saa olla õnnelikum, kui enne polnud seal ühtegi õnnelikku hetke. Pigem ma tunnen ennast palju paremini. Palju, palju paremini.
Tunne, et ma ei tahagi üldse nutta. Et ma tahan homme üles ärgata.
Isegi, kui nendest rääkimistest midagi ei saa, midagi ei muutu. On midagi juba muutunud. Ja vähemalt praeguseks hetkeks on sellest palju rohkem kui küllalt. Üheks päevaks, paariks päevaks, tunnen ma ennast teisiti. Teisiti igas võimalikus heas mõttes.
On hea.
Oli teistsugune päev.

Nii palju, mida temas armastan.
Algul arvasin, et seekord on kergem, kui varem. Sest on palju asju, mis mulle ei meeldinud. Sest oli asju, mis mulle ei meeldinud.
Aga seekord on teisiti. Seekord aeg seisab. Mitte ei liigu edasi. Seekord üksindus püsib. Isegi väljas olles. Aeg möödub, aga kõik püsib. Ka viha, ka kurbus. Ka vihkamine, põlgus.
Samamoodi nagu püsib kõik muu. Tugevneb. Vajadus.
Armastus.
Võibolla on tõsi, et kellegita võib olla poolik. Võimetu. Vari. Tegutsemisoskuseta. Tühi.
Vahel, kui keegi minuga räägib, tahaksin karjuda. Vahel, kui kedagi näen, tahaksin ära saada. Vahel, kui mõtlen elu edasiminekust, tahan surra. Kui kujutlen kedagi teist, suudan vaid nutta.
Minu täielik võimetus edasi elada. Temata.
Tema kirjad. Tema sõnad. Tema.
Ja ma olengi tugevam, teatud viisil. Erinevam. Mitte vajades mitte midagi muud. Mitte tahtes mitte midagi muud.
Teda.
Temaga.
Kui keegi sind armastanud on. Siis vist ei saagi teisiti.
Mina ei saa teisiti.

See võiks olla parem. Me võiksime olla õnnelikumad. Kellegi teisega. Teistmoodi elades.
Aga igal päeval ma suren aina uuesti. Igal päeval, uuesti. Iga kord arvates, et seal pole enam midagi rohkemat. Ja ometi, igal õhtul voodisse minnes tundub, et on. Iga päev olla olemas ja surra.
On inimesi, kes muudavad.
Kõige vähem tahan ma olla siin ja praegu.
Aga mis siis, kui seal mind enam ei taheta. Kuhu peaksin minema? Kuidas? Kui ma ei taha. Kui ma üldse ei taha enam.

Selle asja lõpetasin ära. Kirjutada, Talle. Lugeda Tema kirju. Tema sõnumeid. Vaadata Tema pilte. Lõpetatud.
Nüüd, muidugi tahaks kirjutada. Oma mõtetest, tunnetest. Samas, nii tark juba olen. Tean, et sellel pole mõtet. Väljendada oma tühiseid emotsioone. Ajutine kergendus. Tunda, et ta vähemalt Teab. Aga milleks. Ma ei taha enam, et ta teaks. Ta ei pea uskuma, et mul on Tegelikult valus. Et ma Tegelikult olen õnnetu. Kui ta ei taha, siis Ta ei pea. Ja mina ei pea talle tõestama. Ennast, oma tundeid. Ma ei pea näitama.
Ta võib uskuda, mida iganes soovib. Ilmselt arvab, et mulle ongi see lihtne, tühine. Et ma juba olengi edasi liikunud. Ja las talle jääda tema usud.
Mina olen mina. Siin samas. Kui midagi muutuks... Kui ma saaksin midagi muuta... Teha teisiti... Muuta minevikku... Näidata talle, et mu tunded ei ole vaid sõnad. Et ma olen olemas. Et kõik on tõeline. Aga tema veendumusi ei saa ma mõjutada. Ja eile ma loobusin. Nüüd ongi, nii lõplik. Nüüd olengi üksinda. Ja ei tea isegi, on see parem või halvem. Ilmselt pole sellel enam mingit erinevust. Ilmselt.

Kõige raskem on õhtuti. Hetk, millal tunnen, et peaksin arvuti sulgema. Jääma vaikusesse oma tuppa. Kustutama tule ära, muusika ära. Olema voodis pikali. Tühjas toas. Ükskõik kui palju karusid ma oma voodisse ei tõstaks. Pimeduses on nad vaid kujud. Ükskõik kui palju kassi ei paitaks. Ükskõik kuidas ei üritaks mäletada, et see on Minu tuba, Minu kodu. Jääb see pimeduses tühjaks. Kaob ära.
Muidu on lihtne mitte mäletada. Muidugi, ma mõtlen asjadest päevad otsa. Aga ma ei mäleta tegelikkust. Aga õhtul, öösel, polegi muud. Ma olen jälle Inglismaal. Inglismaa on jälle minu ümber. Naeratused, laused, inimesed. Tema. Tema tuba, voodi. Lõhnad. Tunded. Naerud. Rõõmud. Plaanid. Lubadused.
Ja ma soovin, et ma ei mäletaks. Ma soovin kõige kirglikumalt, et ma ei mäletaks. Et kui ma olen pikali selles voodis, oleks siin see sama tüdruk, kes kõnnib päeval ringi Tallinna tänavatel. Aga ma ei suuda, ei suuda olla.
Ja siis olen ma kõige nõrgem. Kõige õnnetum. Suutmata isegi ette kujutada, et keegi mind puudutaks. Või hoiaks. Et mul oleks vajadus üldse kunagi midagi teha. Sest ma ei suuda praegu midagi muud peale vältimise. Ei suuda tahta. Sundida ennast. Ma ei suuda koos olla. Seltskonnas. Ei suuda vaadata teisi, ei suuda olla koos enamusega. Vaid mõnega. Vaid mõndade, väga vähestega. Ja sedagi ainult, sest tean, et sealt ei tule mulle kunagi, ühtegi valu. Kellega saan olla nii nõrk, õnnetu või tavaline, kui olen. Kes on nii lähedased, et tegelikult valu tundubki väiksem. Olemises.
Ja ma mõtlen. Kui ma oleksin olnud parem. Kui ma oleksin teistsuguse iseloomuga.

If I built a wall
A hundred feet tall
Would that keep you in?

Ma ei olegi enam see, kes olin.
Vaatan ennast kõrvalt ja enda rumalaid, tühje rabelemisi. Minevikus. Vahel tulemust kandvaid, vahel mitte. Asjade koos hoidmist. Pingutusi.
Ma ei ole enam see inimene, kes olin enne lahkumist. Ma ei taha enam neid samu asju. Ma ei tunne vajadust sõnade 'kohusetunne' ja 'vastutus' järgi. Mul ei ole neid enam. Need ei tähenda mulle enam midagi. 'Korraldamine' ei ole enam minu olemus. Mind ei huvita enam väljaspoole rabelemine. Hea, kui iseendaga hakkama saan.
Ma ei ole ka see, kes olin vahetult pärast naasmist.

Palju, palju sõnu on öeldud. Suures koguses valu, murdumist. Üks tark inimene ütles, et parem on hoida valu enda sees, siis ta kaob kiiremini. Proovin järgi.
Ainult seda ma ei tea, kuidas ta kaob. Kas leppimine, kohanemine, kas see ongi valust üle saamine. Teada, et sa olidki õnnelik ühes kohas, ühtede inimeste keskel, ühes keskkonnas, ühtede võimaluste juures. Et sa olid õnnelik. Ning naastes kohaneda asjadega, mida sul ei ole, mis on katki. Kohaneda tühjusega, valuga. Jah, seda ma pean tegema. Rohkem võimalusi ei olegi.
Ma ei ole veel valmis tühja naeratama. Poolvõõrastele mingit rolli mängima. Ei taha, enam. Ei tunne vajadust. Teesklema rõõmu, kuulama jutte. Pigem olen iseendaga. Vahel olen ka ise ennast vihanud. Aga praegu, praegu pole selliste rumaluste jaoks aega. Hing peab paranema. Aga enne seda, ta peab suutma olla. Olemas.
Katki ja murdunud on sõnad. Samamoodi nagu nutmine ja valu. Üksindus. Tühjus. Ja need on osad minu päevadest. Samuti aga ka lihtne olemine. Mõnel hetkel ma suudan olla. Vaadata küünlaid põlemas, juua teed ja kuulata muusikat. Mõnel hetkel suudan ma olla. Ja see on suur samm.
Erinevus selle lahkumineku juures on, et Tema ei tahtnud mind mitte ainult jätta. Nagu teised seda teinud on. Tema tahtis mind ka murda, täielikult. Võibolla olin talle nii palju valu põhjustanud, et see tundus parim.
Ma ei ole kunagi enam see, kes olen olnud.
Aga võibolla, kunagi, mitme aasta pärast olen ma keegi parem.

Täna oli armas õhtu armsate inimestega. Hea, et on neid, kellega ongi hea olla.

Üheks rumalaks hetkeks tundus, et see kõik polegi nii raske.
Aga on. On, nii raske.
Mõnel päeval enesesüüdistused. Lõpuks sain ma aru, mida Ta mõtles. Miks ta mind süüdistas. Kuidas ma käitusin. See valu, kui sa saad aru, et oledki HALB inimene. Kõik need hetked, millal ma olin hoolimatu, ükskõikne, enesekeskne. Kõik need väikesed asjad, mida ma oleksin saanud teisiti teha, paremini teha. Aga ma ei teinud. Oleksin saanud.
See valu, mis tuleb. Kui sa näed, mõistad, et keegi usaldas sind. Lubas sul kontrollida oma elu, oma õnne. Andis oma südame sinule. Ja mida sa tegid. Jätsid selle hooletusse. Hoolisid sellest, mida sa ise tahtsid, vajasid. Mis sulle oluline oli.
Muidugi, mõnel harval hetkel ka Temast. Mõnel harval hetkel ma isegi nägin. Kui hea kõik on. Muidu aga enesestmõistetav. See oli mulle. Seepärast oligi shokk, kui ma kõigest äkki ilma jäin. Ja veel olin rumal, et teda süüdlaseks pidasin.
Mul oli kogu võim, kogu vastutus. Mul oli vastutus hoolida ja hoolitseda. Ja ma ei saanud sellega hakkama.
Ja kui isekas. Rääkides koguaeg kohusetundest. Tahtes näidata ennast hea inimesena. Mis ma tegelikult olen. Mitte midagi.

Teisel päeval on lihtsalt valu. Elu põrgus. Vihkan nii paljusid asju. Koridori tuli ei põle, külmavee kraan jookseb pidevalt, lörts on, jalad on märjad, külm on. Majad on külmad ja masendavad. Võtta midagi ette? Koguaeg, koguaeg ongi üks ette võtmine. Et asjad saaksid veidi paremaks. Nii raskelt, nii keeruliselt. Ma olen väsinud. Parandamisest katkiseid asju, katkiseid suhteid, oma katkist olemist. Kui kõik näibki mõttetu. Kui vähemalt oleks tunne, et kõik on ok. Mitte hästi, mõtte õnnelik. Aga mitte ainult halvasti. Kui sa ei suuda sundida ennast välja minema. Kui sa ei suuda ennast kokku võtta et peatada see nutmine. Millal oli üldse viimane päev ilma pisarateta. Või siis võttagi ennast kokku ja minnagi kuskile. Ja tunda tühjust. Ei mingit vajadust suhelda inimestega, kontakteeruda. Vaid saada tagasi, kuhu iganes. Kui astun kodust välja, hakkan nutma, sest ei taha siin olla. Väljast tahan tagasi, sisse. Jumal teab kuhu.
Magamine peaks olema kergendus. Aga kui unedes on ainult surm. Keegi tapmas kedagi. Keegi lihtsalt suremas.
Võibolla. Sest mõnel harval hetkel surm tundubki olevat kergem kui see haledus. Inimeste tühjad või kaastundlikud pilgud, kui nutad tänaval või bussis. Võõraste ees on ikka lihtsam.
Tühjus.
Tülid, vaidlused ja süüdistused Temaga, mis kuskile ei vii. Mingisuguse vihaseguse tunde välja elamine. Mõlemapoolselt. Pole kunagi veel nii kaugele jõudnud. Ja nüüd, iga päevaga aina kaugemale.
Aga selles tühjuses ei muuda see enam midagi. See, mis me koosolles olime, on nagunii vaid mälestus. Ja nüüd on vaid teravad killud, millega teineteist torgime. Kumb rohkem suudab haiget teha. Kumb nõrgem on ja aegajalt midagi uskuma jääb. Kumb suudab ennast nõrgemana näidata.
Lõpuks ja samuti alguses teades, et see ei muuda midagi.

Kolmandal päeval teades, et see oligi Tema viga, tema nõrkus. Mind minna lasta, niimodi. Argusega selg keerata siis, kui see lihtsam on. Siis, kui pole silmi, mis sulle otsa vaatavad. Siis, kui ongi lihtsam olla üksinda.
Ja ta hoidis minu südant. Tal oli minu hing, minu usaldus. Ja ta viskas selle ära. Kuidas, kuidas ta sai seda teha. Ja kuidas, kuidas peaksin ma edasi olema. Hulpima selles lõpmatus meres, tormis. Karju välja, et kaotasid oma südame. Mida see muudab, mida see karjumine muudab. Kõik jääb ikka samaks. Kõik ongi sama. Kadunud olen. Üsnagi kadunud.
Üksindus tundub nii lõikav.

Paha on olla. Tahtmatus üldse hakatagi kuskile poole minema. Tahangi istuda siin, paigal. Teha mitte midagi. Mitte magada. Nutta. Olla tige, kuri, pahane, kurb, õnnetu. Vihata. Ning süüdistada. Vaheldumisi mõlemat.
Paha on olla. Igas võimalikus mõttes.

I find the map and draw a straight line
Over rivers, farms, and state lines
The distance from here to where you'd be
It's only finger-lengths that I see
I touch the place where I'd find your face
My finger in creases of distant dark places
I hang my coat up in the first bar
There is no peace that I've found so far
The laughter penetrates my silence
As drunken men find flaws in science
Their words mostly noises
Ghosts with just voices
Your words in my memory
Are like music to me
I'm miles from where you are,
I lay down on the cold ground
I, I pray that something picks me up
And sets me down in your warm arms
After I have travelled so far
We'd set the fire to the third bar
We'd share each other like an island
Until exhausted, close our eyelids
And dreaming, pick up from
The last place we left off
Your soft skin is weeping
A joy you can't keep in
I'm miles from where you are,
I lay down on the cold ground
And I, I pray that something picks me up
and sets me down in your warm arms

tagasi kodus

Esimene loeng TLÜ-s.
Kõigepealt selgub, et vist ikka ei saagi magistriseminari ainet kuulata, sest magistritööde kaitsmised on juba ära olnud. Huvitav et magistiõppe koordinaator varem seda küll ei teadnud ning mainida ei suvatsenud. Kelle mure - minu.
Hiljem räägin õppejõuga. Üsna üsna ebameeldiv ja vastik. "Mida sa üldse tegid seal Inglismaal... Mis aineid kuulasid... Ah, et keskendusid ainult keeltele jah... Ja tõesti usud et saad oma magistritöö üldse tehtud... "
Uskumatu. Mis see tema asi on, mida ma tegin. Mida ma kuulasin. Kuidas ma oma asjad tehtud saan. Küsisin materjale, juhendeid. Vastus oli stiilis otsi ise. Teised juba said kätte, 2 nädalat tagasi. Oma mure, et kohal ei olnud.
Aitäh, kallis koduülikool. Sõbralikkuse ja toetuse eest.
Tore on olla tagasi.