Üheks rumalaks hetkeks tundus, et see kõik polegi nii raske.
Aga on. On, nii raske.
Mõnel päeval enesesüüdistused. Lõpuks sain ma aru, mida Ta mõtles. Miks ta mind süüdistas. Kuidas ma käitusin. See valu, kui sa saad aru, et oledki HALB inimene. Kõik need hetked, millal ma olin hoolimatu, ükskõikne, enesekeskne. Kõik need väikesed asjad, mida ma oleksin saanud teisiti teha, paremini teha. Aga ma ei teinud. Oleksin saanud.
See valu, mis tuleb. Kui sa näed, mõistad, et keegi usaldas sind. Lubas sul kontrollida oma elu, oma õnne. Andis oma südame sinule. Ja mida sa tegid. Jätsid selle hooletusse. Hoolisid sellest, mida sa ise tahtsid, vajasid. Mis sulle oluline oli.
Muidugi, mõnel harval hetkel ka Temast. Mõnel harval hetkel ma isegi nägin. Kui hea kõik on. Muidu aga enesestmõistetav. See oli mulle. Seepärast oligi shokk, kui ma kõigest äkki ilma jäin. Ja veel olin rumal, et teda süüdlaseks pidasin.
Mul oli kogu võim, kogu vastutus. Mul oli vastutus hoolida ja hoolitseda. Ja ma ei saanud sellega hakkama.
Ja kui isekas. Rääkides koguaeg kohusetundest. Tahtes näidata ennast hea inimesena. Mis ma tegelikult olen. Mitte midagi.

Teisel päeval on lihtsalt valu. Elu põrgus. Vihkan nii paljusid asju. Koridori tuli ei põle, külmavee kraan jookseb pidevalt, lörts on, jalad on märjad, külm on. Majad on külmad ja masendavad. Võtta midagi ette? Koguaeg, koguaeg ongi üks ette võtmine. Et asjad saaksid veidi paremaks. Nii raskelt, nii keeruliselt. Ma olen väsinud. Parandamisest katkiseid asju, katkiseid suhteid, oma katkist olemist. Kui kõik näibki mõttetu. Kui vähemalt oleks tunne, et kõik on ok. Mitte hästi, mõtte õnnelik. Aga mitte ainult halvasti. Kui sa ei suuda sundida ennast välja minema. Kui sa ei suuda ennast kokku võtta et peatada see nutmine. Millal oli üldse viimane päev ilma pisarateta. Või siis võttagi ennast kokku ja minnagi kuskile. Ja tunda tühjust. Ei mingit vajadust suhelda inimestega, kontakteeruda. Vaid saada tagasi, kuhu iganes. Kui astun kodust välja, hakkan nutma, sest ei taha siin olla. Väljast tahan tagasi, sisse. Jumal teab kuhu.
Magamine peaks olema kergendus. Aga kui unedes on ainult surm. Keegi tapmas kedagi. Keegi lihtsalt suremas.
Võibolla. Sest mõnel harval hetkel surm tundubki olevat kergem kui see haledus. Inimeste tühjad või kaastundlikud pilgud, kui nutad tänaval või bussis. Võõraste ees on ikka lihtsam.
Tühjus.
Tülid, vaidlused ja süüdistused Temaga, mis kuskile ei vii. Mingisuguse vihaseguse tunde välja elamine. Mõlemapoolselt. Pole kunagi veel nii kaugele jõudnud. Ja nüüd, iga päevaga aina kaugemale.
Aga selles tühjuses ei muuda see enam midagi. See, mis me koosolles olime, on nagunii vaid mälestus. Ja nüüd on vaid teravad killud, millega teineteist torgime. Kumb rohkem suudab haiget teha. Kumb nõrgem on ja aegajalt midagi uskuma jääb. Kumb suudab ennast nõrgemana näidata.
Lõpuks ja samuti alguses teades, et see ei muuda midagi.

Kolmandal päeval teades, et see oligi Tema viga, tema nõrkus. Mind minna lasta, niimodi. Argusega selg keerata siis, kui see lihtsam on. Siis, kui pole silmi, mis sulle otsa vaatavad. Siis, kui ongi lihtsam olla üksinda.
Ja ta hoidis minu südant. Tal oli minu hing, minu usaldus. Ja ta viskas selle ära. Kuidas, kuidas ta sai seda teha. Ja kuidas, kuidas peaksin ma edasi olema. Hulpima selles lõpmatus meres, tormis. Karju välja, et kaotasid oma südame. Mida see muudab, mida see karjumine muudab. Kõik jääb ikka samaks. Kõik ongi sama. Kadunud olen. Üsnagi kadunud.
Üksindus tundub nii lõikav.

Paha on olla. Tahtmatus üldse hakatagi kuskile poole minema. Tahangi istuda siin, paigal. Teha mitte midagi. Mitte magada. Nutta. Olla tige, kuri, pahane, kurb, õnnetu. Vihata. Ning süüdistada. Vaheldumisi mõlemat.
Paha on olla. Igas võimalikus mõttes.