Kui palju võib kõneleda armastusest. Kui palju võib sõnade järgi armastada. Justkui muud ei olekski. Kõik inimesed, armastamas kedagi. Ometi läheb enamasti armastus valesti. Ning isegi pärast lõppu, räägitakse ikka armastusest. Armastusest, millest ei piisa.
Ma ei tea, mis minuga valesti on. Et ma võitleksin ikka ja uuesti seda võitlust, mille kaotan. Ma alustaksin aina uuesti, riismetest, tuhast, mittemillestki. Korjaksin kokku oma killud, tükid iseenesest ja alustaksin uuesti. Ühe sõna, ühe pilgu, ühe naeratuse pärast.
Miks ei võiks ma olla lootusetu. Lausuda pidevalt, et ma ei tea. Sest isegi kui ma ei tea, ma pean seda tegema. Ma pean võitlema. Pean andma võimaluse. Pean võimaluse vastu võtma.
Kõige rohkem tahan ma teada, miks tema ei võiks sama teha. Miks, miks ei võiks see olla nii lihtne, nagu see mulle on. Miks ei võiks ta sama tunda?
Rääkida armastusest. Seda vastu võtmata. Rääkida kadunud olemisest. Midagi muutmata. Rääkida üksindusest. Jäädes üksi.
Koguaeg rääkida. Ning seista ikka samas punktis. Samas, neetud punktis.

Miks ma pean teadma, et ma olin õnnelik? Milleks ma pean seda teadma, et minu jaoks ei oleks see kuidagi saanudki parem olla. Miks ma pean seda teadma? Kui tema sama ei tunne.
Kui kaua võib võidelda võitlust, mis ehk ei viigi kuskile. Kui tema ei lase minna ja mina ei suuda eemale astuda.

Kui ma tahan ainult ühte, ühte võimalust, ühte sõna, ühte kutset. Ühte.