Nii palju, mida temas armastan.
Algul arvasin, et seekord on kergem, kui varem. Sest on palju asju, mis mulle ei meeldinud. Sest oli asju, mis mulle ei meeldinud.
Aga seekord on teisiti. Seekord aeg seisab. Mitte ei liigu edasi. Seekord üksindus püsib. Isegi väljas olles. Aeg möödub, aga kõik püsib. Ka viha, ka kurbus. Ka vihkamine, põlgus.
Samamoodi nagu püsib kõik muu. Tugevneb. Vajadus.
Armastus.
Võibolla on tõsi, et kellegita võib olla poolik. Võimetu. Vari. Tegutsemisoskuseta. Tühi.
Vahel, kui keegi minuga räägib, tahaksin karjuda. Vahel, kui kedagi näen, tahaksin ära saada. Vahel, kui mõtlen elu edasiminekust, tahan surra. Kui kujutlen kedagi teist, suudan vaid nutta.
Minu täielik võimetus edasi elada. Temata.
Tema kirjad. Tema sõnad. Tema.
Ja ma olengi tugevam, teatud viisil. Erinevam. Mitte vajades mitte midagi muud. Mitte tahtes mitte midagi muud.
Teda.
Temaga.
Kui keegi sind armastanud on. Siis vist ei saagi teisiti.
Mina ei saa teisiti.

See võiks olla parem. Me võiksime olla õnnelikumad. Kellegi teisega. Teistmoodi elades.
Aga igal päeval ma suren aina uuesti. Igal päeval, uuesti. Iga kord arvates, et seal pole enam midagi rohkemat. Ja ometi, igal õhtul voodisse minnes tundub, et on. Iga päev olla olemas ja surra.
On inimesi, kes muudavad.
Kõige vähem tahan ma olla siin ja praegu.
Aga mis siis, kui seal mind enam ei taheta. Kuhu peaksin minema? Kuidas? Kui ma ei taha. Kui ma üldse ei taha enam.