Ma ei olegi enam see, kes olin.
Vaatan ennast kõrvalt ja enda rumalaid, tühje rabelemisi. Minevikus. Vahel tulemust kandvaid, vahel mitte. Asjade koos hoidmist. Pingutusi.
Ma ei ole enam see inimene, kes olin enne lahkumist. Ma ei taha enam neid samu asju. Ma ei tunne vajadust sõnade 'kohusetunne' ja 'vastutus' järgi. Mul ei ole neid enam. Need ei tähenda mulle enam midagi. 'Korraldamine' ei ole enam minu olemus. Mind ei huvita enam väljaspoole rabelemine. Hea, kui iseendaga hakkama saan.
Ma ei ole ka see, kes olin vahetult pärast naasmist.

Palju, palju sõnu on öeldud. Suures koguses valu, murdumist. Üks tark inimene ütles, et parem on hoida valu enda sees, siis ta kaob kiiremini. Proovin järgi.
Ainult seda ma ei tea, kuidas ta kaob. Kas leppimine, kohanemine, kas see ongi valust üle saamine. Teada, et sa olidki õnnelik ühes kohas, ühtede inimeste keskel, ühes keskkonnas, ühtede võimaluste juures. Et sa olid õnnelik. Ning naastes kohaneda asjadega, mida sul ei ole, mis on katki. Kohaneda tühjusega, valuga. Jah, seda ma pean tegema. Rohkem võimalusi ei olegi.
Ma ei ole veel valmis tühja naeratama. Poolvõõrastele mingit rolli mängima. Ei taha, enam. Ei tunne vajadust. Teesklema rõõmu, kuulama jutte. Pigem olen iseendaga. Vahel olen ka ise ennast vihanud. Aga praegu, praegu pole selliste rumaluste jaoks aega. Hing peab paranema. Aga enne seda, ta peab suutma olla. Olemas.
Katki ja murdunud on sõnad. Samamoodi nagu nutmine ja valu. Üksindus. Tühjus. Ja need on osad minu päevadest. Samuti aga ka lihtne olemine. Mõnel hetkel ma suudan olla. Vaadata küünlaid põlemas, juua teed ja kuulata muusikat. Mõnel hetkel suudan ma olla. Ja see on suur samm.
Erinevus selle lahkumineku juures on, et Tema ei tahtnud mind mitte ainult jätta. Nagu teised seda teinud on. Tema tahtis mind ka murda, täielikult. Võibolla olin talle nii palju valu põhjustanud, et see tundus parim.
Ma ei ole kunagi enam see, kes olen olnud.
Aga võibolla, kunagi, mitme aasta pärast olen ma keegi parem.