Üks kallis inimene kirjutas: "My defintion of hell is: Being somewhere that doesn't feel like home, missing stuff and people and feeling powerless."
Mõned päevad on lihtsamad. Mõned päevad tunduvad olevat täiesti head. Üsna lihtne on juba naeratada. Raske on aga tunda seda endas, enda südames.
Öeldakse, et naeratamine ja naermine teeb su enese ka õnnelikuks. Seda ma ei mõista. Tühi tunne on ikka. Nagu midagi oleks kadunud, puudu. Nagu ma oleksin kadunud kuskile udusse. Kadunud. Nagu mind edasi ärgitav jõud on uinunud. Muutunud emotsioonituks.
Vahel on see tõesti nagu põrgu. See kadunud tunne. Jõuetuse tunne. Igatsus selle osa järgi, mis puudu on. See tundub olevat nii suur.
Vahel on mul tunne, nagu oleksin külmunud. Et pidev nutmine oleks ehk isegi lihtsam. Tunda midagi. Ja siis, kui see valu tuleb, enamasti õhtuti enne uinumist, siis ta tuleb ja lööb. Nii kõvasti. Nii kõvasti... Kuni lõpuks hääbub jõuetuseks ning uueks külmumiseks. Järgmise õhtuni.
Ja siiski veel ma olen optimist. Ma tean, et läheb paremaks. Peab minema. Ja ma saan hakkama. Selles ma ei kahtlegi tegelikult. Ma olen tugev, alati olen olnud. Ning see on olukord, kus ma pean leppima. Reaalsusega. Ma ei saa midagi muuta, midagi kontrollida, midagi mõjutada. Ma saan selle ainult üle elada, läbi elada.
Ning ma tean, et kui ma valiksin uuesti, kas minna või mitte - ma läheksin alati. See oli suur risk. Aga see oli parim minu elus. Ning ma mäletan kuidas tahtsin minna. Üsna lihtne oli edasi minna. Raske oli tagasi tulla. Raske on tagasi olla.
Aga ma olen õppinud palju. Muutunud palju. Ning siit samast pean uuesti edasi liikuma.

At night I trip without you, and hope I don't wake up
'Cause waking up without you is like drinking from an empty cup

Pole suhelnud rohkem kui nädal nüüd. Ma ei teagi, on see halvem või parem. Ma ei tea, kas midagi on teisiti. Lihtsam on. Aga jõuetus on sama, sama...

Homset veidi kardan... Pole tükk aega korraldanud ühtegi üritust. Suutnud lõbus ja hoolitsev olla. Suutnud iseendagagi hakkama saada. Aga shokolaadikook sai valmis. Ja rasketel hetkedel saan alati kassiga minna kööki istuma. Talle saab see ka raske olema, nüüd siis tean, mida tema tunneb kui liiga palju inimesi külas on. Ilmselt seda sama. Aga kindlasti läheb kõik hästi.
Ja Damien Rice. On väga hea. Hea.