Täna oli teistsugune päev.
Sest täna ma sain kirja. Mis pani mu õnnest nutma. Isegi, kui seal ei olnud midagi, peaaegu midagi. Oli seal lootus. Oli seal võimalus.
Ning hoolimata hilisemast kurnavast jutuajamisest, mis kuskile ei viinud. Olen ma õnnelikum. Eh. Mitte õnnelikum. Ei saa olla õnnelikum, kui enne polnud seal ühtegi õnnelikku hetke. Pigem ma tunnen ennast palju paremini. Palju, palju paremini.
Tunne, et ma ei tahagi üldse nutta. Et ma tahan homme üles ärgata.
Isegi, kui nendest rääkimistest midagi ei saa, midagi ei muutu. On midagi juba muutunud. Ja vähemalt praeguseks hetkeks on sellest palju rohkem kui küllalt. Üheks päevaks, paariks päevaks, tunnen ma ennast teisiti. Teisiti igas võimalikus heas mõttes.
On hea.
Oli teistsugune päev.