Selle asja lõpetasin ära. Kirjutada, Talle. Lugeda Tema kirju. Tema sõnumeid. Vaadata Tema pilte. Lõpetatud.
Nüüd, muidugi tahaks kirjutada. Oma mõtetest, tunnetest. Samas, nii tark juba olen. Tean, et sellel pole mõtet. Väljendada oma tühiseid emotsioone. Ajutine kergendus. Tunda, et ta vähemalt Teab. Aga milleks. Ma ei taha enam, et ta teaks. Ta ei pea uskuma, et mul on Tegelikult valus. Et ma Tegelikult olen õnnetu. Kui ta ei taha, siis Ta ei pea. Ja mina ei pea talle tõestama. Ennast, oma tundeid. Ma ei pea näitama.
Ta võib uskuda, mida iganes soovib. Ilmselt arvab, et mulle ongi see lihtne, tühine. Et ma juba olengi edasi liikunud. Ja las talle jääda tema usud.
Mina olen mina. Siin samas. Kui midagi muutuks... Kui ma saaksin midagi muuta... Teha teisiti... Muuta minevikku... Näidata talle, et mu tunded ei ole vaid sõnad. Et ma olen olemas. Et kõik on tõeline. Aga tema veendumusi ei saa ma mõjutada. Ja eile ma loobusin. Nüüd ongi, nii lõplik. Nüüd olengi üksinda. Ja ei tea isegi, on see parem või halvem. Ilmselt pole sellel enam mingit erinevust. Ilmselt.

Kõige raskem on õhtuti. Hetk, millal tunnen, et peaksin arvuti sulgema. Jääma vaikusesse oma tuppa. Kustutama tule ära, muusika ära. Olema voodis pikali. Tühjas toas. Ükskõik kui palju karusid ma oma voodisse ei tõstaks. Pimeduses on nad vaid kujud. Ükskõik kui palju kassi ei paitaks. Ükskõik kuidas ei üritaks mäletada, et see on Minu tuba, Minu kodu. Jääb see pimeduses tühjaks. Kaob ära.
Muidu on lihtne mitte mäletada. Muidugi, ma mõtlen asjadest päevad otsa. Aga ma ei mäleta tegelikkust. Aga õhtul, öösel, polegi muud. Ma olen jälle Inglismaal. Inglismaa on jälle minu ümber. Naeratused, laused, inimesed. Tema. Tema tuba, voodi. Lõhnad. Tunded. Naerud. Rõõmud. Plaanid. Lubadused.
Ja ma soovin, et ma ei mäletaks. Ma soovin kõige kirglikumalt, et ma ei mäletaks. Et kui ma olen pikali selles voodis, oleks siin see sama tüdruk, kes kõnnib päeval ringi Tallinna tänavatel. Aga ma ei suuda, ei suuda olla.
Ja siis olen ma kõige nõrgem. Kõige õnnetum. Suutmata isegi ette kujutada, et keegi mind puudutaks. Või hoiaks. Et mul oleks vajadus üldse kunagi midagi teha. Sest ma ei suuda praegu midagi muud peale vältimise. Ei suuda tahta. Sundida ennast. Ma ei suuda koos olla. Seltskonnas. Ei suuda vaadata teisi, ei suuda olla koos enamusega. Vaid mõnega. Vaid mõndade, väga vähestega. Ja sedagi ainult, sest tean, et sealt ei tule mulle kunagi, ühtegi valu. Kellega saan olla nii nõrk, õnnetu või tavaline, kui olen. Kes on nii lähedased, et tegelikult valu tundubki väiksem. Olemises.
Ja ma mõtlen. Kui ma oleksin olnud parem. Kui ma oleksin teistsuguse iseloomuga.

If I built a wall
A hundred feet tall
Would that keep you in?