Ma ei tea enam, mis on minu võitlus. Ühel päeval üks inimene ütles, et sa veel kirjutad... Et järelikult võitled...
Täna ma tunnen ennast tõesti vanana. Ma ei võitle, pole enam ammu võidelnud mittemillegi eest. Ma ei usu paljudesse vahenditesse, millesse kunagi uskusin. Ma ei võitle enam ühegi suhte pärast. Ühegi tegevuse pärast.
Iga päevaga meeldib mulle rohkem eraklikkus. Inimestega koos olemine on väsitav mulle ja veel rohkem neile. See, milline ma olen. Ja jutud. Jutud väsitavad. Vaidlused. Sõnad. Õnnelikkus võib isegi väsitada. Ma ei pea selles vastu. Ma tunnen, et lähen siis veel rohkem katki. Ma tunnen, et pean põgenema. Kui olen kuskil, kellegagi. Tunnen, et pean ära jooksma. Jooksma kuskile, kus saan olla õnnetu.

Ma ei tea, kas suudan enam ühtegi võitlust võidelda. Nii lihtne ongi astuda eemale. Nii lihtne ongi anda alla. Ja viimasel ajal ma olengi luuser. Ei suudagi rohkemat olla. Näen oma unistusi kadumas. Ma näen paljusid asju kadumas.
Mälu veab alt. Kõik asjad, mida olen lubanud teha. Ja need kaovad. Ja mul on kahju. Et koguaeg pettumust valmistan kõigile. Tahaksin teha asju, et kõik oleksid rahul. Veidigi. Aga ma ei jaksa. Ei jaksa teha asju endalegi. Omada kasvõi ühte mõtet, mis teeks mind õnnelikuks. Ühte plaani, ühte asja mida ootaksin. Oma elus.

Ja ma ei tea, ma ei tea, kas ma üldse enam midagi teha jaksan. Mõnel hetkel, mõnel päeval on nii raske olla. Nii raske. Ja ma ei tea kuidas, kuidas hakkaks kergem. Öelda välja, kellelegi, et ma ei suuda. Et ma ei taha enam hommikuti tõusta. Et ma ei taha kedagi näha. Et ma olen nii õnnetu. Ja ometi, tuleb ju kuidagi olla. Kuidagi peab olema hoolimata nendest sõnadest.

Ja nii ma olengi. Olen.
Võitlen oma võitlust, sest veel kirjutan.