Ootus ja hirm olid tema jaoks peaaegu üks. Ootus, et midagi muutub ja hirm, et midagi ei muutu. Või vastupidi, hirm, et midagi muutub ja ootus et midagi ei muutuks. Ühest küljest lootis ta pidevalt, et seekord on viimane, et pärast seda läheb kõik hoopis teisiti. Et nüüd muutub tema ideaal reaalsuseks. Ja kuidas ta kartis, et kõik siiski jääb endiseks. Ta pidi pidevalt olema valvel, alati valmis uuteks ja hullemateks olukordadeks. Millal jälle keegi tuleb ja räägib midagi. Millal poiss jälle teeb midagi. Millal poiss jälle põgeneb. Millal ta jälle karjub. Millal ta jälle lööb kõigele käega. Millal ta jälle muudab oma plaane. Millal ta jälle ei tea mida ta tahab. Ja millal keegi on teda kellegagi näinud. Millal ta on kellelegi midagi rääkinud. Kõik halvad asjad olid pidevalt valmis kuskilt talle kaela kukkuma. Ja kuidas ta kartis... Üritas vältida olukordi, kus midagi võis välja tulla. Teeselda, et talle ei lähe miski korda. Mängida kaasa, et kõik on korras.
Igakord, kui ta uuesti andestas, oli see lootuses, et midagi muutub. Et nüüd poiss sai lõpuks aru, mida ta tegema peaks. Kuidas ta ei tohiks käituda, mida ta ei tohiks öelda. Ta oli nii kindel, et pärast üht või teist asja saab poiss lõpuks aru. Kui neil oleks see või see, kui nad oleks seal või seal, kui ta teeks seda või teist. Alati oli asi kõiges muus. Poisil oli alati tuhat vabandust. Tuhat õigustust.
Kuidas ta kartis, et midagi muutub. Et äkki poiss jätab tema. Pärast ühte alkoholist ja vägivallast segunenud õhtut oli tema suurim hirm, et nüüd poiss läheb minema. Kuigi ta oleks pidanud ise minema. Ise otsustama. Ise süüdistama. Ta kartis kõige rohkem jääda üksi.
Peaasi, et kõik jääks nii, nagu koguaeg olnud on. Peaasi, et midagi ei muutuks. Ükskõik mis hinnaga. Ükskõik mis tingimustega. Vabadus, elu, üksindus. Ta ei suutnud kordagi seda valida.
Peaasi, et tal oleks keegi.
Ta ei saanud enam magada. Algul mõnel üksikul ööl, hiljem peaaegu ühelgi ööl. Sest ta kunagi ei teadnud. Kus poiss on, mida ta teeb, millal ta helistab, millal ta kohale tuleb. Öösiti. Väsimus kurnas teda, pidev hirm valvas teda igal hetkel. Kui korra kaotad valvsuse, on kõik läbi. Oled kõigest ilma. Närvid olid lõpuks sama pingul kui kohe katkevad niidid. Mida võis rebestada pelk puudutus. Üksik sõna. Ükskõik mis. Pisarad olid tavaline osa tema õhtutest. Pidev mure kas kõik on korras. Pidev hirm, et midagi on halvasti. See ei kadunud enam kuskile.
Samamoodi said kõik tunded külmutatud. Midagi ei tohtinud öelda, sest see võis olla vale. Poisi jaoks. See võis teda ärritada, vihastada. See ei pruukinud talle meeldida. Mõtle iga hetk läbi mis sa teed. Sest kui midagi valesti teed, annad talle põhjuse. Ükskõik milleks. Kõigeks. Tüdruk andis talle nagunii kõigeks põhjuse. Oli alati milleski süüdi. Tegi alati midagi valesti. Isegi kui ta enam mittemidagi ei tundnud, ei öelnud. Seegi oli põhjus.
Kui palju tähendas üks hea päev. Üks päev, kui poiss tõi lilli. Kui ta oli selline nagu alguses. Kui ta armastas. Kui ta hoolis. Kui ta oli olemas. Need olid parimad päevad tema elus. Parimad hetked tema elus. Väljaspool ringi.