Eile ma ei nutnud. Vist.
Aga midagi ma veel tunnen. Vähemalt nk suhtes. Vist. Iseasi, kas piisavalt. Pigem loobun kui võitlen. Võitlused kurnavad. Ja mul pole millegi najal isegi alustada seda võitlust.
Muidu, muidu on sitt. Nii ongi. Midagi ei tunne. Midagi ei taha. Isegi mitte seda sünnipäeva. Ma ei teagi, kellele seda nüüd korraldan. Teistele. Ise, ise oleks hea meelega üksinda. Üksinda on hea.
Ainult vahel on tunne, et vajan kedagi. Kellelegi vahel öelda midagi. Kellele vahel öelda, et nüüd ja praegu on nii hull, et hullem enam ei saakski. Kes võiks olla vaikuses, olemas. Vahel, harva, tunnen, et vajan kedagi.
Aga ma ei tee seda. Ja ma ei hakka enam sõltuma. Ega vajama. Ega ennast jagama.
Polegi midagi jagada. Vist.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Tead, seda, mis seal oli... seda ei saagi tagasi. Ei neid sõpru ega neid suhteid. (Te olite seal kõik võrdsetel tingimustel, külalised. Vaevalt oleks sulle äraolek _nii väga_ meeldinud, kui sa oleks pidanud muretsema kõige eest (ntx kust tuleb üüri- ja söögiraha, kes parandab tilkuva toru jms).) Küll on sul võimalus seal tekkinud sõprusega edasi minna uuele tasandile (ja ma ei pea siin Teda silmas).
Samas nüüd siin olles on sul suurepärane väljakutse - olla see inimene, kes sa seal olid, ka siin. Näidata oma siinsetele sõpradele oma teist palet. Kõik ei ole nii üheselt määratud!
Aga kõige tähtsam - ära upu oma kurbusesse, oma käegalöömisse! Otsi oma killud üles, pane nad kokku ja hakka särama! Sinu kogemusi-teadmisi-oskusi-mälestusi ei saa sult mitte keegi ära võtta! Ent oled veel liiga noor selleks, et lugeda oma elutöö tehtuks!
Me kõik, sinu sõbrad, hoolime sinust!
Postita kommentaar