Ma isegi ei tea enam, mida ma tahaksin öelda. Mõtteid on olnud liiga palju ja liiga erinevaid. Liiga palju.
Kool. Olen vaba koolist. Õigemini küll üks essee heroiini mõjust ootab tegemist, aga tähtaeg on jaanuaris ja praeguseks olen ma vaba. Kõik need ööd mis said veedetud arvuti ees või raamatukogus, kõik kõik kõik. Ja ma olen üsna rahul endaga. Kindlasti saaks paremini, alati saab, aga ma olin üsna tubli. Ja ma sain kõigega valmis! Prantsuse- ja inglise keele suulised testid ja portfolio ning sotsiaaltöö 3000 sõnaline essee. See on läbi.
Peod. Mitte sellised peod, nagu eestlane neid mõistaks, aga peod. Selle nädala märksõna. Igal õhtul, igal pool, kõik pidutsevad. Eile alustasin ka mina, küll vaikselt piljardit mängides ja lihtsalt seltskonnas olles, aga mõnus. Ja täna on järgmine. Ja nii see nädal kaob.
Jõulud. Millegipärast ma ei ole nii tulihingeline jõulu austaja, et naudiksin pidevalt mängitavaid jõululaule pubides. Ning inglasi, kes alati pidudel kostümeeritud on ja praegu on nad siis päkapikud, jõuluvanad, inglid ja kõik muu selline. Punaste poololematute miniatuursete kleidikestega ringi jalutades. Pole kõige jõulum minu arust.
Eesti. Siinne aeg kadus lihtsalt sõrmedelt. Nagu et tahaks puudutada midagi enamat, aga ei saa, sest aeg on läbi. Jah, aeg on peaaegu läbi. Ja võibolla ma sain ka oma elu õppetunni. Võibolla ma saan kunagi hiljem aru, mida ma kogenud olen. Võibolla. Aga praegu ma tean, et 4 päeva pärast olen Eestis. Ja mu tunded on üsna vastandlikud. Muidugi ma igatsen kõiki. Mul on väga hea meel, et ka paljud mind igatsevad:) Ja ma ootan, et näha oma sõpru, oma perekonda, teha koos igasuguseid asju ning lihtsalt olla ja rääkida. Olla eestis. Magada oma toas, oma voodis. Kuulda eesti keelt. Jah, ma igatsen väga. Ja samas on mul kahju, et siinne aeg on läbi saanud nii kiiresti. Liiga kiiresti.
Armastus. Ma olen segaduses. Võibolla on see lahkumiseelne nädal, mis kõik tunded pea peale pööras. Ühel hetkel on nii meeletult kahju minna koju ja teisel hetkel - teisel hetkel ma ei ole endas kindel. Ja ma loodan väga, et aeg annab mulle vastused.
Söök. Kas te teate kui oluline osa teie päevast on toit. Kui teil on olemas köök ja külmkapp ja pliit. Siis vahel isegi ei tule meelde, et tuleks süüa või süüa teha. Aga kui teil ei ole neid mugavusi, siis kummitab iga päev kuklas, et kus ma söön täna, mida ma söön ja millal. Lõpuks söön isegi rohkem, kui muidu. Sest söök on muutunud elutähtsaks.
Seriaalid. Nii mõnus on päeval vaadata vähemalt 1 seriaali. Ja ma tõesti armastan Grey's Anatomy. Hooaeg 2 oli väga hea:)
Muud olulist polegi vist enam öelda.

And so it is...

I can´t take my eyes off you
I can´t take my mind off you

Algul olid kahtlused. Kõik asjad, millest justkui pead loobuma. Vahel on ikka kahtlused. Arvan, et kõigil on. Vahel on kaklused, vahel on vaidlused. Vahel ajab Ta mind vihale. Vahel olen tige. Vahel olen õnnetu. Vahel olen hirmunud.
Aga. Did I say that I want to leave it all behind?
Kui ma peaksin panema oma elu erinevad hetked kaalule. Siis kõik ülejäänu ei suudaks võistelda. Nende kuudega. Hetkedega. Ja isegi, kui ma mingil põhjusel sellest tagasi tulles ilma jään. Jääb see minu elu väärtuseks. Mind on armastatud. Ja ma olen armastanud.
Kui keegi jalutab õhtul su maja ette, et sind suudelda
Kui hommikul ootab sind peeglile joonistatud süda
Kui kellegi naeratus on kõige ilusam asi maailmas
Kui sa kellegagi koos olles saad omaette laulda
Kui sa ei saa õhtul kellegita magama jääda
Kui isegi igatsus on õnnelik
Kui elu on selline, nagu ta peaks olema.

http://www.radioblogclub.com/open/124381//Damien%20Rice-%20The%20blower%27s%20daughter.mp3

Breathe
a trace of your lips
I'm tastin' the air
tryin' to find you
Lost
a moment so rare
Not to despair
I will find you
Fall
lighter than rain
Down with my tears
heaven sent you
Flow
into the light
Into my arms
I desire you
And my mind just won't let go
I feel I'm slowly driftin'
You have summoned me
With your wings, they stop me falling

And it must have been a dream
Oh it must have been an angel...


Täna on igatsus kui mesi
kuldne, magus ja poolläbipaistev

Pole kunagi olnud nii sügaval. Nii kaugele pole kunagi julgenud vaadatagi. Nii kaugele pole keegi minuga minna tahtnud. Kui Tema.
Mu päevad temaga on olnud täiuslikud. Ja siiani ei ole keegi seda suutnud. Pakkuda mulle õnne ja kõike, millest unistanud olen.
Üks päev. Millal sa ärkad kellegi kõrval ja tunned et oled kodus. Ma ei teadnud seda tunnet. Nüüd tean. Kui imeline võib olla lihtsalt üks ärkamine. Üks puudutus. Üks naeratus. Üks sõna. Olemine. Vaikus. Vihm ja pimedus akna taga. Ning soojus toas. Kui üks inimene, mitte ükski koht, on su kodu. See on kummaline. See on harjumatu. Ja see on nii hea.
Kui sa lõpuks julged kellegagi rääkida kõigest. Kõigest. Ja ta kuulab sind. Ja ta räägib kaasa. Kui sa saad teha temaga väikeseid plaane. Ja ta ei naera sind välja, ta ei väldi sind ning ta ei väldi teie ühist tulevikku. Kui sa kuuled, kuidas Tema planeerib teie tegemisi. Kui sa saad teha kõike teise inimese kõrval. Kui sa saad olla sina ise. Ilma, et peaksid varjama oma nõrkuseid. Isegi kõige raskemaid.
Esimest korda minu elus. Saan ma vastu kõike seda, mida ise oleksin valmis andma. Tingimusteta. Lihtsalt. Saan ma vastu rohkemgi veel. Ootamatud üllatused. Armsad ütlemised. Hetked, ühised tegemised, plaanid. Ma olen oma elus armastanud. Aga nüüd mulle näib, et siiani ei ole keegi mind vastu armastanud. Südamega.
Aga võibolla seda saabki teha õigesti ainult üks inimene. The One.
Ma ei ole iseennast kaotanud. Ma olen enda leidnud.

Ja midagi, mille üle ma kõige uhkem olen - ma suutsin täna koostada oma esimesi tsehhi keelseid lauseid:) Ilma sõnaraamatuta, lihtsalt.

proč?
protože já miluji tě

:)

Ilmselt on see juba tüütav. Lugeda ainult kui õnnelik olen. Aga see on mu elu. Mu unistus. Ja ma loodan, südamest, et see on igavene. Elada nii õnnelikult, kui isegi igatsus kellegi järgi teeb sind õnnelikuks. Kui teised küsivad, kas sa oled "midagi tarvitanud". Sest oled koguaeg nii õnnelik. Viimased nädalad on olnud ilusaimad.
Jah, ma ei ole kunagi nii sügaval olnud.

amnesiac

Kui sa käid maailmast ära.
On päevi, millal ma olen tõeline. Elav, õnnelik, reaalne. Päevad, kui ma olen Siin, maailmas. Kus ma olen alati kohal tegemaks asju, mida ma hetkel teen. Kui ma tunnen neid asju. Kui ma olen pisarateni õnnelik. Kui ma suudan analüüsida, kui miski läheb valesti. Kui ma olen Siin.
On päevi, millal ma ei ole reaalne. Millal ma ei ole olemas, millal ma ei ole siin. Millal ma ei suuda enda sisemust tuua kohale, tegemaks asju. Kui midagi minust on puudu, kuskil mujal.
Justkui telekapilt, mis aegajalt on selge ja aegajalt virvendab ja sahiseb. Kaob ära. Miks, kuidas? Võibolla on väljas torm, võibolla on tuul liiga kõva. Vahel ei olegi põhjuseid. Lihtsalt kõik kaob. Mina kaon.
Ja ma tunnen, et mu keha on siin. Istub siin, kõnnib ringi, naeratab, räägib. Vastab küsimustele. Aga Mind ei ole. Ja ma isegi ei mõtle mingisuguseid kurbi mõtteid, ma lihtsalt ei ole siin. Ma olen kuskil udus, valges paksus massis. Ja ma ei hooli mittemillestki. Ja ma tahan olla ainult üksi. Ja ma tahan saada sellest välja. Ja ma ei taha sinna sattuda. Aga tihti ma lihtsalt triivin. Ära.
Ja ma tunnen, kuidas veri mu peas kohiseb. Aegajalt nii kõvasti, et ma ei kuulegi midagi muud. AInult seda survet. Ja mingisugust valu. Valu valu valu. Mis pressib. Vahel on see isegi tugevam kui nutt. Nutmine. Sest nutmine tegelikult ei vabasta sellest. Vahel tulevad pisarad, mis väsitavad. Aga valu ei kao. Sellega mitte. Ma tean ainult ühte võimalikku lahendust, füüsilist valu. See muudab, viib tähelepanu mujale. Mis muid võimalusi on, ma ei tea.
Vahel ma saan sealt ise tagasi. Kui ma suudan mäletada midagi, mida olen mõelnud olemas olles. Kui ma suudan teha midagi, mis toob mind tagasi. Vahel see õnnestub.
Vahel aga jääb tühjus. Nagu hommikune pohmakas, kui sa enam ei ole purjus, aga sa ei tunne ennast hästi. Ma ei ole enam Seal, aga ma ei ole ka Tagasi.
Ja kõik küsivad põhjuseid. Alati, justkui seal peaks olema mingi põhjus. Aga seal ei ole.
Kõik on suurepärane. Mu elu on suurepärane. Ma olen õnnelik. Ja siiski ma triivin. Ühest äärmusest teise. Põhjusteta. Keegi ei tee mulle haiget. Keegi ei mõjuta mind. Keegi ei ole mulle haiget teinud.
Mul ei ole põhjuseid ega põhjendusi oma olekutele. Ja ma ei suuda ennast muuta. Ole õnnelikum. Mõtle positiivsemalt. Ära ole nii kurb. Ära ole nii depressiivne. Kui ma teaksin, kuidas see käib, siis ma teeksin seda. Kui ma oskaksin kuidagi teistmoodi olla. Hakkama saada.
Ma ei naudi seda. Ära minekut. Ma ei naudi, et teen inimestele haiget siis. Ma ei naudi, et keegi minu pärast muretsema peab. Ma vihkan, et ma selline olen. Ja et ma ei suuda ennast kontrollida. Vahel ma vihkan ennast nii palju, et ma ei saagi aru, kuidas mõni teine mind ei vihka. Ja ma tean, et see kõik väsitab mu lähedasi. Minu hetkelised muutused. Ja suutmatus midagi muuta.
Lõpuks öeldakse, et ma olen enesekeskne. Või ennast haletsev. Või teen ennast liiga nõrgaks. Olen liiga nõrk. Võtan kõike liiga tõsiselt. Võibolla, võibolla on kõigil õigus. Mulle ei tähenda see midagi. Sest ma elan selle nööri otsas. Mis mind liigutab, nagu hüpiknukku. Ühest otsast teise. Lükkab mind ellu ja tõmbab mind sealt ära. Üles ja alla, üles ja alla.

Ja ma ikka veel otsin taevast päikest.
Aga seal on pilved, pilved
ja seal on sinine helendav valgus
seal on alati kõik muu
ja ma ootan ja loodan ja otsin
meeleheitlikult
sekundist sekundisse

ja kui ta tuleb, lõpuks, suur ja ülim
silmipimestavalt ere ja soe
ainus tõeline elu ja valgus
ei suuda ma seda nautida
ning mõtlen vaid vihmast ja vihmast.

Vahel teised ootavad koos minuga
päikest või vihma
aga nad on tihti kiiremad, neil on alati kiire
ja nad lähevad. Ootamata lõpuni.

Aga mina seisan ikka Seal
tänaval või rohul või jalgupidi vees
oodates

Kui sa saad sõpradelt kõige armsama paki, kuhu on joonistatud palju kasse ja kus on sees palju kõige paremaid komme ja shokolaadi
lisaks veel sinu kõige-kõige lemmikumad videod ja tv-seriaalid:D
Siis sa tead, kui palju sa armastad oma sõpru
ja kui palju nemad sind.

(Mitte, et muul ajal seda ei teaks. Aga täna tean seda eriti:))
Aitähhh:)

Mu blogi on hulluks läinud.
Eks aeg ajab tahab igaüks veidi hull olla.

Ma olen väga väga õnnelik.
See on ilmselt selline tunne, mida ei saagi kuidagi kirjeldada.
Kui sa lõpuks annad järgi kõigele, mis sees möllab. Tormile. Küsimustele. Pelgusele. Eitamisele. Võitlusele. Kahtlustele.
I didn´t want to fall in love. I didn´t want to do it in England. With someone who doesn´t live in my country. Doesn´t speak my language. I didn´t want this to happen. But it did.
And now i would follow you to another country. I would lay every night next to you. I would do it until the end of my existence. Because I love you. Miluji Te. Armastan Sind.
Ning see rahu, mis lõpuks saabub, on imeline. Täiuslik olemine. Uskumine. Viimased päevad on olnud nii imelised, et ma ei saakski uskuda nende reaalsust. Aga see on. Eksisteerib. Minus ja minu ümber. Kedagi armastada ja olla kellegi poolt armastatud. Ülim. Mõte. Õnn.
Saatus.

is this Love?
On see Armastus?

ma usun, et jah.

Ta ütles, et tahab olla minu kõrval lõpuni. Oma elu lõpuni.
See on kõige ilusam asi, mis keegi mulle öelnud on.

This must be Love.
Ja ma olen õnnelik. Elav. Õnnelik.

Valisin Õige inimese enda abikaasaks:P

Ma ei tea kuidas meil läheb. Ma ei saa lubada, et me jääme kokku. Ma ei oska öelda, kas tema on see Õige.
Ma tean, et ma olen õnnelik Temaga. Ma tean, et ta meeldib mulle inimesena. Ma tean, et ta on huvitav, kirglik, tark ja hooliv. Ma tean, et ma olen temasse armunud. Ma tean, et hoolin temast väga.
Ma tean, et me oleme väga lähedased. Me võiksime olla väga head sõbrad. Oleme. Aga ma ei tea, kas me suudame olla lähedased sõbrad ja samal ajal olla koos. Ma ei tea, kas me suudame.
Ma tean, et mõnel hetkel on kõik täiuslik. Me oleme täpselt ühesugused, ühel lainel. Täiuslikud, täiuslikult õnnelikud. Ja mõnel teisel hetkel oleme teineteisest miilide kaugusel. Justkui ei tunnekski teineteist. Ei mõistaks. Ei suudaks tajuda ega puudutada.
Mõnel hetkel ma tunnen, et olen valmis sellest loobuma. Sest see on raske. Sest me oleme erinevad. Teisel hetkel ma kahetsen, et üldse olen mõelnud midagi sarnast. Sest me oleme ka nii sarnased.
Mulle meeldib, et ta on tugev ja teab mida tahab. Et ta ei hooli teiste inimeste arvamusest ning ei tee kõike nii, nagu teised. Et ta julgeb olla tema ise. Tema jonnakus. Mõnel teisel hetkel ma vihkan seda. Et ta ei võiks teha midagi nii, nagu mina tahaksin või ootaksin. Väikesed asjad, mis mind võivad endast välja ajada. Närviliseks teha. Pidevad kaklused ja võitlemised. See on väsitav.
Ma ei tea, kas see on seda väärt. Ma ei tea, kas me oskame selle kõige enda kasuks pöörata. Või selle õnnestuma panna.
Aga ma tean, et me oleme juba palju muutnud. Muutunud. Üheskoos tugevamaks saanud, kokku kasvanud. Sest algus oli veel raskem. Ning võibolla kõik läheb paremaks.
Ja ma tean, et ma ei ole loobuja. Ma võin olla jonnakas või enesekeskne, aga ma ei ole loobuja. Isegi kui me elame erinevas rütmis, teab tema, kuidas mind õnnelikuks teha. Ning ta teeb seda. Erinevalt kõigist teistest.
See ongi see, mis me oleme. Kindlasti võiks see kõik olla sadu kordi kergem. Või sarnasem. Siduda ennast kellegi "nõrgaga", kellega ei peaks koguaeg kaklema. Siduda ennast kellegiga, kes tundub olevat sarnasem või õigem. Räägib õiget keelt. Elab õiges kohas. On teistsugune. Aga.
Mulle anti võimalus. Ja ma võtsin selle vastu. Ja ma teeks seda aina uuesti ja uuesti. Ning ikka oleksin õnnelik kõige üle, mis mul on. Ja võitleksin selle eest. Sest see oli minu valik. Minu otsus.

Väike prints läks taas roose vaatama. "Te ei ole üldse minu roosi moodi, te pole veel mitte midagi," ütles ta neile..."Te olete ilusad aga tühjad... Teie eest ei saa surra. Kindlasti keegi, kes mööda läheb, võib mõelda, et minu roos on teie moodi. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest tema on see, keda ma olen kastnud. Sest tema on see, kelle ma olen asetanud klaaskupli alla. Sest tema on see, keda ma tuulevarjuga kaitsnud olen... Sest ta on minu roos."Väike prints

Find Me Here
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again.
You are the strength, that keeps me walking.
You are the hope, that keeps me trusting.
You are the light to my soul.
You are my purpose...you're everything.
How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?
You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
Cause you're all I want, You're all I need
You're everything, everything
You're all I want your all I need
You're everything, everything.
You're all I want you're all I need.
You're everything, everything
You're all I want you're all I need, you're everything, everything.
And How can I stand here with yo and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?

http://www.radioblogclub.com/open/14074/lifehouse_everything/Lifehouse%20-%20Everything

I love you.
I am sorry for all my weaknesses.
You are my everything, everything.

Vahel ma kahetsen, et olemas olen. Et ma olen selline nagu ma olen. Miks. Miks. Miks ma tunnen kõiki neid asju, mida tunnen. Miks ma mõtlen kõiki neid asju, mida ma mõtlen. Miks ma ei võiks lihtsalt suuta olla, tavaline. Normaalne.
Kõik see kõikumine, ma vihkan seda. Ma vihkan iseennast. Vahel. Täna.
Kuidas saab olla kõik suurepärane ning siis lihtsalt enam mitte olla. Et ärkad hommikul ja tunned, et midagi on valesti. Midagi on teisiti. Justkui ei tahakski ärgata. Justkui tahakski jääda voodisse. Mis olekski õigem. Mitte minna välja ja teha teistele haiget. Öelda asju, käituda halvasti. Tujutseda. Tunda mingisugust imelikku tunnet. Imelikku. Kurbust, viha ja tühjust.
Nagu Tema ütles, because you forgot about me. Mida sa tunned siis? Mis näoga sa naeratad? Kas ütled midagi või vaikid? Kas süüdistad? Kas tunned üldse midagi või ei pane seda tähelegi? Kas kujutad seda ainult ette? Kas on seegi vaid üks välja mõeldud tunne sinu sees. Liigne analüüs? Liigne depressiivsus? Liigne mõtlemine?
Puudutamiseni tundlik. Pilgust. Ning õelus. Kättemaksuline kurjus.
Jaa, ta teab mind kõige paremini. Ma ei ole ingel. Tahaksin, aga ei ole. Olen kõigest väiklane ja enesekeskne. Enda mullis. Enda hirmu, vajaduse ja kurbuse massiivses udus. Seikleja. Põgeneja. Otsija.
Vahel ma olengi selline. Ootan, et kõik mööduks.

Mu arm

Mõtted. Ühel õhtul. Ühest õhtust.
Kujutlusvõime.
Ma olen võimeline Tundma, tajuma seda olemist, mis saab olema pärast Sind.
Pärast lahkumist.
Ma olen võimeline juba praegu
tundma koiduvalguse rebestavat valu
purunemist
hävingut
hingematvat tühjust
Ma tunnen seda juba praegu, teades, et see juhtub.

Sest ma nägin surma.
Nägin seda sinu silmades
Ühte suurt küsimust
kas seal on Meid pärast kõike?
kas Me oleme võimelised selleks?
Kas See ongi kõik?
Kas See ongi See?

Esialgsed unenägude suurused plaanid eluks
Tulen sinna, tuled siia...
Teades, kui ebareaalne, kui habras, kui õrn ja küsimatu see on.
Ma ei paluks sul jääda
Ja sa ei paluks mul kinni hoida

Elu, mida soovisin
vaadates teiste elu kõrvalt, kuid seda mitte tundes
enda sees, põlevat, põletavat
nüüd elades
Ei loobuks ma ühestki hetkest, sekundist
sinu lähedal
et mitte lõpus puruneda.
Ei. Ma ei loobuks. Ning selle nimel,
võin hävineda.

Kui hävinen juba praegu. Iga möödunud sekundiga lähemale kaotusele.
Kuidas, kuidas oleksin võimeline olema nädala sinuta? Kuu sinuta? Kuid? Päevi?
Päeva?
Nüüd, kui sa oled mu hinges.
Mu kehas.
Mu veres.
Nüüd, kus sa oled osa minust.
Mu Arm.

Minu komplikatsioonid ja kurbus
põimumas sinu kirgedega
imelik-veidrad üheskoos
ning võimetud üksinda.

Justkui muinasjutt ja unenägu
millest alati ärkama peab
ning edasi olelema
oma toas teed juues, üksinda
piineldes kaotuste valus ning suutmatuses
voodistki tõusta.

Ma avasin sulle enda hinge
enda vabaduse
südame
siiski midagi lubamata või ootamata
tean, neid kahtluseid ja põhjuseid
tean Sind, ennast reetmata
Peitudes pilvedesse või üksildasse kurbusesse
Olen tugev.
Olen.
Kuni elan. Kuni olen Sinuga. Kuni.
Lõpuni.

For a moment i was so lost in my life. Depending on people and things, depending about others. But now, i feel free again. So happy. And so free.
I have learned that "Happiness is wanting what you get". I didn´t agree at first. But i will, now.
When i dont want anything i feel that i have everything. And i do have. I have everything.

I want to tear down the walls
That hold me inside
I want to reach out
And touch the flame...
I want to feel sunlight on my face
I see the dust cloud disappear
Without a trace
I want to take shelter from the poison rain...
We're still building
Then burning down love
Burning down love...

Our love turns to rust
We're beaten and blown by the wind
Blown by the wind
Oh, and I see love
See our love turn to rust
Oh, when I go there
I go there with you
It's all I can do

http://www.youtube.com/watch?v=uDkBzkA9L4s

ohh.
kui õnnelik.
kui õnnelik...

Torm.
Tuul ja pimedus ootamas vihma.
Ootamas vihma.
Katki.
Katkine taevas.
Uuesti ja jälle.
Meenutamas viimast tormi.
Mis oli nii sarnane.
Ja nii erinev.

Häbi?
Alandus?
Viha?
Kurbus?

And you looked at me. Like a stranger. Like not knowing me. Turned your face away. Turned your eyes away.
Talking about searching. Something. Being afraid. Not knowing. Your words were wrong. Thousands of little lies. Making no sense. Having no meanings. Just these words again. Breaking me again and again.
Did you find what you were searching for? Your meaning of life? Did you find it now?
Should i tell you about my feelings? Not anymore. I can just pretend. Act my life to be perfect. Without any hopes. As you wanted. I can be the things that you are waiting from me.
Why? Because i can. You were right, it is like an experiment. It always have been. How far can i go? How far can i push myself? When would be the line between extreme and normal? When would i loose my mind? When would i be totally broken? Could i drive myself crazy?
Don´t know. Maybe i am not so weak. Maybe i can survive this storm and all the next ones. Maybe i am just such a good pretender.
Maybe i will break. Maybe i will discover the real me behind all those masks. Maybe i will see a sign. Maybe i will stay being empty.

Õnnelikkus on illusioon
Nagu ka õnnetus.

Näiteks kui armastad kedagi
ja saad teada, et ta sind petab.
Või armastad kedagi
ja ta ütleb, et ta on õnnelikum sinuta.
Või kui leiad kellegi, kes on sulle õige
ning saad teada, et tal pole nii palju aega
eluks
elamiseks
haiget saamiseks, loobumiseks ja valuks.

Ja see ongi kõik.
Põhjused ja põhjendused
valikud
otsused
Võibolla me oleksime õnnelikud
Võibolla meil oleks pere ja lapsed ja kodu
Võibolla on tema ainus, kes teeb mind täiuslikuks

Võibolla on tema ainus, kellel luban ennast jätta
vastu vaidlemata
midagi ootamata
midagi nõudmata
teda alati tagasi oodates
Sest teda
ma armastan.
Ning tema elu
on ka minu elu.

Ma ei tea, kes ma olen
mida ma ootan elult
kuhu ma lähen.
ma ei tea, mida ma teeksin tema asemel
mida otsustaksin
kui üheks valikuks on elu, siis võibolla on see rohkem väärt.
olla elus.
hingata.
joosta vihmas.

sest armastus võib murda
puruneda
hävitada

aga, kas elu oleks väärt ilma selleta?

If I lie here
if I just lie here
Would u lay with me and just forget the world?
Forget what we're told
Before we get too old
Show me a garden that's bursting into life
All that I am
All that I ever was
Is here in your perfect eyes, they're all I can see
I don't know where
Confused about how as well
Just know that these things will never change for us at all

See on tavaline, et tahaks joosta kuskile.
Siis, kui kõik on läbi.
Siis, kui kõik eelnev kadunud on.
Siis, kui sa saad aru, et oled jälle selles punktis.
Peale valu ja pettumuse on seal veel ka sarkasm.
Ikka ja alati mina, minuga. Ikka ja alati just niimodi. Ikka ja alati see lõppeb.
Ning niivõrd rumal tunne. Kuidas sain ma üldse arvata, et seekord see õnnestub. Kuidas saan ma alati uuesti sinna samma lõksu astuda. Kuidas saan ma pärast nii mitut ebaõnnestumist üldse loota. Uskuda. Olla kindel, et seekord läheb midagi teisiti. Kui igakord on lõpp ühesugune. Kui ma võin vaid riste tõmmata, kui palju kordi olen ma lõpetanud valus. Lahkuminekus.
Ning see külmus. Minu sees. Et jälle, jälle see juhtubki. Peaaegu tundetus.
Aga mitte. See ei ole tundetus. Ainult mõnel hetkel olen ma võimeline enda üle naerma. Teisel hetkel aga on tühjus, tunded, torm.
And you bleed just to know you´re alive.
Jooksen iga hetkega tühjemaks. Kõigest. Mitte vaid veri. Mitte vaid hullus. Vaid hing. See miski, mida ma suudan anda. Jagada. Mis veel minust järgi on. Mida inimesed märkavad. Naeratus. Sära. Ning kurbus silmades.
Ta on täiuslik. See, mida tahan. Aga ilmselt mitte see, mida vajan. Mitte mu kirg. Mitte mu vabadus. Mitte mu õnn. Mitte mu usaldus. Mitte mu hing.
See, kes on õige, ei tee sind õnnetuks. Ja kunagi, kunagi ma loodetavasti leian tema.
There is always angel in your life. Always. What if i dont recognize it in the right moment? Well, Angel will stay always. Even if you dont notice her/him at the right moment. Angel will always be near you.
Aga mitte mina. Võibolla ei ole ma Sinu ingel. Võibolla olen juba kellegi teise. Olen määratud olema kellegi teise.

Inglismaal on üks populaarne bänd. Üks lugu.
http://www.youtube.com/watch?v=CBl801hkRG8

Isegi, kui ma tean, et kõik on möödas. Kui ma tean, et üks elu on mu minevik ning teine elu lihtsalt ei õnnestu. Pean ma püsima elus ning seisma püsti. Ükskõik mis tundega. Millise naeratusega. Sest elu on seda väärt. Minu elu. Vaimustavad asjad. Ilu. Inimesed.
Silmad. Puudutused. Hetked.
Isegi, kui sellest midagi välja ei tule. Olen ma õnnelik, et mul on need hetked. Et mind on nii palju armastatud. Sest see ongi ainus, mis mu olemisele mõtte annab.
Ma pean nii mõtlema. Kuni suudan.

Kuni tuleb torm, mis mu murrab.
Ehk näen ka siis valgust.

http://www.youtube.com/watch?v=h-DZiyMpMgo&mode=related&search=

http://www.youtube.com/watch?v=6I2fnhcus_c&mode=related&search=

the pain and the pain.
the difference between pain and feeling nothing
freedom and death
in some moments they seem to be as one.
and the moments with anger and sadness
emotions and feelings
like the wind and the rain
disappearing
to nothing, to darkness

i wanted the rain or the sun
but today it doesn´t even matter
it could be whatever
i still couldnt move
push myself for doing something
it doesnt matter
nothing matters.

why didnt you listen to me?
why dont you see Me?
why dont you want to understand?
How could you miss my feelings?
Do you enjoy your happiness now?
Have you even noticed my sorrow?
Have you tried to be in my way?
Did you even thought about it?
Or you just want to be as you want to be.
And do whatever you want to do
And hide your thoughts and truth from me.

You could have been honest.
If you don´t feel the passion
Or if you think it could be better, with somebody else
If it wasn´t good enough
true enough
worth enough

"and i dont want the world to see me
cause i dont think that they´d understand
when everything´s made to be broken
i just want you to know who i am"

I guess you are the earth and i am the fire.

I can not be same longer than minute
i want to burn or the flame will die
i want to catch everything that can burn
i want to be more and more

i can come just from one accidental thing
i can become 3 times bigger if there is some gasoline
something can give me more power or take it away
you will never know how will i react or what i will do
you will never know when i am going to end
you will never know when i will start again.
i can be dangerous, i can play
but i can stay controlled and calm.

i am extreme in some days
i can run away just because i feel this way
i can refuse to leave, if you want me to leave.
i can be empty in other days
because i remember too much of fires
that has ended with pain and perdition
i can not give you peace of mind
i can not accept ignorance.

i need everybody to be impulsive
to need me for warm
to invite me for play
to feel desire for me.
without it - i can not live.

You are like earth.
you can stay calm and strong in every situation.
you know what you are and what you want
you can give others peace of mind
you can always be good and caring
you are something, that people need for living
you never loose your temper
never decide without thinking
never do something unnecessary
you can live with everything you have
never thinking about things, that you could have
you can always be rational
you will never burn for something you don´t know
you will never die for something that isn´t worth it.
you will never have to be crazy
you will never have to feel fire touching your soul.

i will never know how you feel life
how you feel sorrow
how you feel love
how you feel me.
i will never know what do you feel
i will never know do you understand my burning
do you understand my sorrow or do i understand yours
can we be as equal or
you always want to win
and i don´t want to loose...

I will never know do you feel passion in every second
do you see our future
or is it just one of my crazy dreams

i will never know how long would you follow me
where would you be with me
or when would you leave

i dont know when you want to be as a secret
as a friend
and when do you want to be honest
and when you are dreaming
or when you are being serious

i dont know your soul
or your thoughts
as i would like to know
i dont know, would you like me to be there
to hold you in good and in bad times
or you just want to enjoy the good times with me

i dont know you as much as i would like to know
because you are the earth
and i am the fire.

Prestonis on üks park ning seal pargis on üks paviljon. Valge katusega ümmargune paviljon. Mida ümbritsevad valgete rooside põõsad. Veidi eemal on suur purskaev. Ja vanaaegsed pingid ja tänavalaternad. Kui ma esimest korda seal käisin, mõtlesin kuidas inimesed seal abielluvad. Sellises armsas kohas. Kui ma teist korda seal käisin, abiellusin ise. Ühe inimesega, nii heaks kui halvaks. Kuni lõpuni.
Perekonnanime vahetasin mina. Elukoht on otsustamata. Mesinädalad on 19 jaanuarini. Pulmatantsuks sattus hiljem olema Hele Kõre ja Kristjan Kasearu Romeo ja Julieti laul.
Selline oli minu hinge sidumine teise hingega.
Ta on mu meelerahu.
Mõte minu naeratusteks.
Mu kallis.

Goo Goo Dolls - Without You Here

Your love's a gathered storm I chased across the sky
A moment in your arms became the reason why
And you're still the only light that fills the emptiness
The only one I need until my dying breath
And I would give you everything just to
Feel your open arms
And I'm not sure I believe anything I feel
And now, now that you're near
There's nothing more without you
Without you here

And I'm trying to believe
In things that I don't know
The turning of the world
The color of your soul
That love could kill the pain
Truth is never vain
It turns strangers into lovers
And enemies to brothers
Just say you understand
I never had this planned
And now, now that you're near
There's nothing more without you
Without you here
Without you here
There's nothing more without you
Without you here

My head lies to my heart
And my heart it still believes
It seems the ones who love us are the ones
That we deceive
But you're changing everything
You're changing everything in me
And now, now that you're near
There's nothing more without you
Without you here


Ma lähen goo goo dollsi kontserdile. 11 oct, Liverpool.

I got married today.

Today i am empty
today i feel nothing
when it´s cold i´d like to die.

Today i would leave all here, to go back
my home, my family, my friends
my city
my sea
my lake
my moments.
Birds flying, stones and woods, trees and flowers.

I need rain.
To go out and walk and run in the rain
i need moment of lonelyness
i need some feelings, which would be more real than i had in past
i need to feel something
besides sadness.
tiredness.
sleeping.
wanting.
but not knowing.

I need it to feel true again.

I am afraid, that what seems to be gold, may not be the real gold.
But i was too passionate to believe in it.

I have some doubts.

My love is as a fever, longing still
For that which longer nurseth the disease,
Feeding on that which doth preserve the ill,
Th' uncertain sickly appetite to please.
My reason, the physician to my love,
Angry that his prescriptions are not kept,
Hath left me, and I desperate now approve
Desire is death, which physic did except.
Past cure I am, now reason is past care,
And frantic-mad with evermore unrest;
My thoughts and my discourse as mad men's are,
At random from the truth vainly expressed.
For I have sworn thee fair, and thought thee bright,
Who art as black as hell, as dark as night.

My love is as a fever
Sonnet 147
William Shakespeare

Ma olen nii õnnelik, et pean nutma.
Sellist õnne tunda ja omada, hoida...
Ilu ja arm, rõõmud ja naerud, hetked
sõnad ja jutud
puudutused ja suudlused
Tema silmad,
Tema.

Ma soovisin endale õnne, lootsin leida armastust.
Aga ma ei oleks kunagi uskunud, et selle niimodi leian.
Et äkki ongi kõik õige. Lihtsalt niisama.
Ma ei uskunud, et miski saaks olla täiuslik.
Et üks suhe saaks olla täiuslik.
Et keegi saaks olla minu hingesugulane.
Ning mind tahta ja vajada täpselt sama palju, kui mina teda.
Öelda täpselt samu asju, millest mina mõtlen.
Teada mind esimesest päevast alates paremini, kui ma ise tean.
Suudelda inglit. Suudelda orkaani. Päev enne homset.
Puudutada tormi. Joosta vihmas. Üle keha hõõgudes.

Ma ei uskunud, et ma saan olla kellegagi nagu iseendaga.
Rääkida kellelegi kõigest.
Usaldada kedagi täielikult
Loota kellegi peale.
Nautida kedagi.
Olla kellegi mõte.

Ja Tema koguaeg tänab mind.
Et olen, et olen olemas ja teen neid asju, mida teen.
Kuigi mina tahaksin olla põlvili
ja tänada
Seda kedagit, kes lasi sellel juhtuda.

Elu suur küsimus, mida pidevalt mõtlesin - kuidas sa saad aru, et see on See...
Sellest esimesest hetkest. Esimesest. Ja see jääb.

Ma olen armastanud. Aga teisiti. Olen ennast avanud. Aga teisiti. Olen olnud teistega. Aga teisiti. Poolikult. Sest kunagi ei ole ma lõpuni teadnud, nagu ei ole ka mind teatud. Ja pidevalt olen ma jäätunud. Murdunud. Pettunud.
Mitte enam.

Když končí se den a usne má zem, pak na malou chvíli
Vrací se zpět můj niterní svět, co osud tvůj sdílí
Do všech světových stran, do všech koutů co znám… volám
Když přichází noc, tak cítím jak moc, tvé světlo mi schází
Promítne krátce svůj stín někde v dálce, tvá duše se ztrácí
Zdá se nezbylo nic, jenže čím dál tím víc...
Ve mně navždy zůstává
Tvoje voda živá
Uvnitř odpočívá
Čistá a důvěřivá
Ve mně navždy zůstává
Tvoje voda živá
Tiše odplouvá
Čistá a důvěřivá
Když končí se den a usne má zem, nevnímám čas
Vrací se zpět můj niterní svět snad probudí nás
Zdá se nezbylo nic, jenže čím dál tím víc ...

Aneta Langerova - voda živa

The feeling of completness, happiness and perfectness
how did i live before?
Have i even been living before?
This is the moment in my life, when i know, that anything couldn´t be better.
Because of you.
You make me better person.
You make me laugh and smile
you make me dream
you make me feel
you give me energy
you give me ambitions and goals
you give me wishes and wantings
you repaired me, i am intact
i can not fall, i can not be afraid
it´s impossible with you.

I love your touches
your kisses
your words
your obsessions
your language
your eyes and looks
your skin
your smell.

are you a fire or water?
does it matter?
if there is you
and me
nothing else matters.
Nothing.

Ma olen nii tüdinenud! Mittemillegi tegemisest. Nagu lõpmatu ootus ja aja surnuks löömine, ma olen nii tüdinenud.
Iga päev on pidu. Iga päev inimesed päev otsa passivad niisama, käivad shoppamas või raamatukogus ning õhtul hakkab. Kella 6-7 ajal. Igal õhtul on sul valida vähemalt 3 erineva seltskonna vahel, kellega koos midagi teha. Minna pubidesse, minna klubidesse või istuda korteris. Enamasti juuakse, väga palju. Need kes ei joo eriti, nagu mina siiani, lähevad 12 koju tagasi. Magada muidugi ei saa, sest rahvast tilgub campusesse tagasi kella 5ni hommikul. Lällates pooltunde enne uinuma tulekut maja ees.
Võibolla see tundub isegi äge. Aga tegelikult on see lame. Kella 4-5 ajal päeval vaadata aknast välja, kus kampade viisi noored istuvad, õlled või viinad ringi keskel, suitsud käes, ja joovad. Et oleks võimalikult täis enne välja minemist. Ja iga päev aina uuesti ja uuesti, sest kellelgi ei ole mittemidagi paremat teha.
Ma olen nii tüdinud oma mõtetesse süüvimisest. Tegevuse puudusest tekkinud üleanalüüsimisest. Miks miks miks. Olen nii tüdinud endasse pugenud laiskusest. Ma tahaks, et mul oleks midagi asjalikku teha. Ma tahaks tunda ennast aktiivsena.

Ja ma tahan tagasi saada oma õnneliku iseseisvuse tunnet. Oli rumal hüpata pea ees nii sügavale vette, et praegu vaid õhku ahmida suudan. Isegi kui ma ei tunne kõike mida võiks, tahan ma seda aina enam ja enam. Ning ei suuda keskenduda millelegi muule. Mis ei ole hea, vaid ahistav.
Tahaksin olla tervik, terve inimene. Mitte uppuda iga üksiku sõna või tegemata teo pärast. Mitte näidelda võitjat ja saajat ning tunda tühjust. Mitte anda järgi piinavatele mõtetele ja kinnisideedele. Kuhu kadus mu enesekindlus? Kuhu kadus mu tunne? Miks olen nii ebakindel?
I wont let you fall. Why it seems so impossible to trust you, when you are not near?

I feel like i´m flying. Like a bird.

you are the rain and i am the flower.
You are the storm and i´m the volcano
you are the water and i am the fire
you are my guide and i am your angel
you are the same as i am

Ty se stanes moji kralovnou noci
Ja sina oled mu kuningas ja valitseja

Every raindrop that fall from the sky is like your kiss
Every song remainds me of you and makes me so happy
You know everything about me
and i feel every part of you

Trust me
It's Paradise
This is where the hungry come to feed
For mine is a generation that circles the globe
in search of something we haven't tried before
so never refuse an invitation
never resist the unfamiliar
never fail to be polite
and never outstay your welcome
just keep your mind open and
suck in the experience
and if it hurts
you know what...
it's probably worth it

you hope, and you dream
but you never believe that
something is going to happen for you
not like it does in the movies
and when it actually does
you expect it to feel different
more visirale
more real
i was waiting for it to hit me

i still believe in paradise
but now at least i know it's not some place you can look for
cause it's not where you go
it's how you feel for a moment in your life
and if you find that moment it lasts forever
it lasts forever

Orbital - beached

This is the day, what i can remember forever as one luckiest day of my life.
Last night we went to have a walk. Me and somebody very special. We walked 8 hours, i think it was 35-40 km. But, besides the feeling of tiredness and legs hurting, it felt so good.
I have this strange comfortable feeling with him. As i had known him all the time. Like forever. He is so familiar but in real i don´t know him at all. Maybe it´s just a image that i have created. But maybe he is what i see him to be.
And the most special thing is when we speak to each other with our mother tongue. It really sounds so beautiful. I think i haven´t ever told anybody those things i have now told him. And i actually feal that in some way we understand each other.
Because we cannot be afraid of anything.
So many obsessions, passion.
Fooling around.
But i´m serious.
This is the taste of happiness.

ofcourse, this kind of staff can only happen with me.
U will fall in love with some minutes. With somebody totally strange. Who says right words in right time. Who has so much passion. Who is so interesting. Who has something special. And u just can´t help yourself. U are so happy, so overexcited... And it also feels so strange, so weird, so unbelievable. And u are so so happy because u have this one beautiful night with somebody special. And u don´t even want anything more, u just want to stay with this feeling forever. U want to feel your heart beating and think beautiful thoughts about everybody.
I think i can live with this feeling for some days. And maybe it will go away. Maybe not.

http://raahel.spaces.live.com/

sinna hakkan inglismaa staffi riputama:)

Kummaline asi see Armastus.
Siis, kui teda otsid, teda pole.
Siis, kui teda vajad, on ta peidus.
Siis, kui teda ei taha, siis seisab ta sinu kõrval.
Paremat kätt, soovides head teed.
Kuidas, kuidas on see võimalik?
Minna ja jätta?
Kuidas?
Minevik
Ja olevik
Ja Sina.
Ma pean, mäletades
minevikku ja tema valusid ja õnnestumisi
olevikku ja naeru Sinuga
tulevikku, mis võibolla on helde.
Ma armastan.
Kõike, mida olen tundnud.
Mida tunnen.
Mida saan tundma.
Olen elanud.
Paremini kui enamus, sest tunnen kõike,
elu
Kallis, ära unusta
mind.

Suvi

Sellel suvel olid tagant poolt meenutades:
ratsutamine
Farewell party
kanuumatk
Ursula ja Dagö
Andrew Lloyd Webber
Metallica
Peipsi
Brüssel
R.I.F.F
rullitamine
Kathmandu ja African Kitchen
Atsu ja Jürka kodu
Klassikokkutulek
Volber Ugala korbis
Õllesummeril mingi hullu karusselliga sõit

Olgu, läks juba sassi ja kevadesse välja:) Aga mõned isegi said jäädvustatud kaameraga, vaadatavad allpool.

Ja tulemas on lähiajal:
Tervisepäev vabakal
Great Britain
lot´s of love:P Kus ta pääseb:D

- kirjutab ikka veel õnnelik inimene:D -

Brüsseli elamus
Parimad mu elus
Peipsi ääres
peipsi!
kanuumatkal

Viimane kord, kui ma olin Sinuga. Kui ma tahtsin sind, lubasin end sulle. Rääkisin sinuga küünlavalguses, puudutasin sind. Viimane kord, kui sa vaatasid mind sellise pilguga. Kui sa tahtsid mind, vajasid mind.
Viimane kord, kui ma palusin sul minust loobuda ning sa ütlesid, et sa ei tee seda. Et sa ei taha seda teha.
Viimane kord, kui ma põgenesin su eest lootes salaja, et mind kinni püüad. Viimane kord keelduda sinu soovidest. Viimane kord hoida sul käest. Viimane kord olla sinu hoitud.
Viimane suudlus. Viimane kord, kui sind hellitusnimega kutsusin. Viimane kord enne minekut.
Viimane lahku minek.
Viimane loobumine.
Viimane teadlik otsus.

Loodan, et lõplikult viimane. Rohkem ma ei suudaks sulle hüvasti öelda.

I don't know your face no more
Or feel your touch that I adore
I don't know your face no more
It's just a place I'm looking for
We might as well be strangers in another town
We might as well be living in a different world
I don't know your thoughts these days
We're strangers in an empty space
I don't understand your heart
It's easier to be apart
We might as well be strangers in another town
We might as well be living in a another time
We might as wellWe might as well
We might as well be strangers
For all I know of you now

Kas kõik head inimesed teavad, kuidas käituda?
Kas nad teavad, millal tuleb andeks anda?
Kas nad teavad, millal tuleb kohale minna ja olemas olla?
Kas nad teavad, kuidas oleks vale käituda?
Kas nad teavad, mis asju ei tohi kunagi öelda?

Kas nad on alati endas kindlad?
Kas nad on alati õnnelikud?
Kas nad kunagi ei eksi?

Kas nad elavad eeskujulikku ja moraalset elu?
Kas nemad tunnevad aegajalt, et nad ei taha midagi teha, aga peavad?
Kas nemad on alati üle oma kirgedest ja tahtmistest?
Kas nemad on kunagi kaudselt kellelegi haiget teinud? Otseselt?

Kas nemad teavad alati täpselt, kes nad on?
Kas neile vahel öeldakse ka midagi halba?
Kas nemad ka armastavad valesid inimesi?
Kas nemad on võimelised kedagi petma?

Kas head inimesed ka aegajalt tundetud on?

Kas nad ka vahel nutavad? Mis põhjusel?

Kas häid inimesi on olemas?

Ma saan ainult ennast korrata
Ma olen Õnnelik inimene.
Tõeliselt õnnelik

Mul on vist kõik, mis inimesel vaja on. Mul on suurepärased sõbrad. Tõeliselt suurepärased. Kellega käia väljas klubitamas. Kellega käia huvitavates kohtades söömas. Kellega käia kontsertitel ja üritustel. Kellega käia jalutamas, rullitamas, ujumas, sõitmas. Kellega käia peipsi ääres. Kellega käia kanuumatkal. Kes ilmselt tuleksid minuga maailmalõppu, kui ma seda paluksin ning kui see mulle tähtis oleks.
Kõige paremini kirjeldab seda lause, et me kõik armastame sind oma veidral viisil. See on nii ja mul on kahju, et ma igal hetkel seda tajuda ei suuda. Sest ma tean, et see on tõsi.
Mul on maailma mõnusaim perekond ja suur kokkuhoidev suguvõsa. Mu pere toetab mind kõiges, võimaldab mulle erakordselt palju, on mulle alati olemas ning on mu üle uhke. Mul on kõige armastavam vanaema, onu, kes on mulle venna eest, tädi, kelles on koos sõbranna, õde ning veidi ka tädi ning ema. Ja mu ema, kes on lihtsalt ema. Kes hoolib minust, talub mu kapriise ja tujusid, toob mind aegajalt maa peale, kuid siiani talub mu veidrusi.
Mul on mu kodu. Ilusa vaatega järvele ning aegajalt ka merele. Kust näeb maailma parimat päikeseloojangut ning punakaid pilvi. Kus mul on mu oma tuba. Mu oma raamatud, klaver, muusika. Akvaarium. Ning muidugi mu kass. Kes viimasel ajal ainult lööks nurru ja üritaks ennast hästi pisikeseks mu süles teha. Kes magab mu kõrval ning hommikul vaatab oma hämmeldunud silmadega otsa, et miks ma ometi veel pikutan kui oleks aeg kööki minna ja midagi põske pista.
Veel olen ma rahul, et ma õpin just seda, mis mulle meeldib ning et ma tegelen sellega, mis mulle meeldib. Ma olen rahul, et olen sidunud ennast NK-ga. Tänu sellele tunnen ma nii paljusid huvitavaid inimesi. Tänu sellele olen ma saanud ennast nii mitmes erinevas olukorras proovile panna. Tänu sellele olen ma kasvanud selleks, kes ma praegu olen.

Ma olen tõeliselt õnnelik. Veel ka nende pooljuhuslike romantiliste hetkede üle, mis mu teele viimasel ajal sattunud on. Omamoodi mulle tähtsate inimeste seltskonnas. Kaminavalgus järve ääres. Pimeduses merelt paistvad linnatuled. Pooljuhuslik käest kinni võtmine öises linnas.
Oo ma olen õnnelik inimene.

The sky is broken.
Katki.
Katkine inimene
hoolimata tuulevaikusest
ja paigalseisvast klaassiledast veepinnast
on torm
mustav taevas
lained, mis pühivad kõik minema
ning sa vaatad seda
tormiga kaasnevat hämarust
vihmapiisku
mäslevat vett
ning tunned, kuidas sa oled sa ise
kuidas sa avaned
kuidas sa jooksed tühjaks
kuidas sa sured
teadmata, mis tähendab surra
mis tähendab olla surnud
mis tunne oleks olla eimiski.

Lähedusvajadus
Anna mulle
ole minuga
puuduta mind
hoia mind
suudle
ole täna öösel minu kõrval
ja ma olen sinu.

olles ühekorraga nii katki
ja nii tervik
samal ajal surra
ning tunda kõrvetavat elu enda sees

unustades kire
tahan ma ikka
siiani
ainult
Sind.

leaving las vegas

I'll tell you, right now... I'm in love with you. But, be that as it may, i am not here to force my twisted soul into your life.

You go back to your hotel and I'll go back to my glamorous life of being alone. The only thing I have to come home to is a bottle of mouthwash to get the taste of cum out of my mouth. I'm tired of being alone. That's what I'm tired of.

Is drinking a way of killing yourself?
Or, is killing myself a way of drinking?

Are you desirable? Are you irresistable? Maybe if you drank Bourban with me, it would help. Maybe if you kissed me and I could taste the sting in your mouth it would help. If you drank Bourbon with me naked, if you smelled of Bourbon as you f***ed me, it would help, it would increase my esteem for you. If you poured Bourbon onto your naken body and said to me "drink this." If you spread your legs and you had Bourbon dripping from your breasts and your pussy and said "drink here" then I could fall in love with you, because then I would have a purpose, to clean you up and that, thaT, would prove that I'm worth something. I'd lick you clean so that you could go away and f**k someone else!

Täna on see päev
See päev.
Kui sa tõused üles ja ei tahakski tõusta
lööd ennast vastu kappe ära, paned riideid valetpidi selga, pillad nõusid maha, unustad midagi koju
täna on See päev, kui oled eelnevalt oodanud kellegi kõnet. 12 tundi.
Täna on See päev, kui sa lõpuks väsinult koju jõuad ning üritad ennast kokku võtta, et läheneva üritusega tegeleda ning avastad, etpole enam äkki kedagi, kes su kõrval oleks ja sind toetaks.
Täna on See päev, kus inimesed hüppavad alt ära, neile meenuvad põhjused, miks nad ei saa teha asju, mida nad varem on lubanud teha. Neile ei meenu, miks nad varem seda ei öelnud. Või nad on leidnud endale paremad plaanid. Nad ei olegi kunagi seotud olnud, sa lihtsalt arvestasid nendega. Millegipärast. Ja sa pead kõike otsast peale alustama, sest 2 inimest otsustas loobuda.
Täna on See päev, kus sulle teatakse, et su lahkumispidu pole midagi erilist, et sinna tasuks kohale tulla. Sest sealt ei tunta kedagi. Või siis on suvepäevad. Mis alles nüüd välja ilmusid. Või siis üritatakse. 3 inimest üritab.
Täna on See päev, kus sa annad ühele inimesele edasi ülesande millega tegeleda. Vastutasuks saad kirjad stiilis "kust kurat mina seda teadma peaksin" ning "kas meil ei olegi plaani, idiootne, täiesti". Kes seda peaks teadma ning plaani tegema - see, kes neid alati teeb.
Täna on See päev.
Eilne suudlus. Elu ämblikuvõrgus. Kui kiiresti võib õnnetunne asenduda tavalisusega.
"Ära. Me oleme liiga katki. Meie omavaheline suhe on liiga katki. Jäta. Mine ära."
"Palun. üks suudlus. palun."

"see oli jah tegelikult suht mõttetu."

Mängi eluga, ja elu mängib sinuga. Maksab kätte. Ühe vale teo eest. Ühe `miks mitte´ eest. Kõik meie teod on omavahel seotud, nagu niitide rägastik. Mida sa teed mulle, talle... Mida ma räägin kellelegi. Õelus. Kavalus. Ärakasutamine. Valed. Ükskõiksus.
Õnn on suhteline mõiste. Olla õnnelik suhtelises ükskõiksuses. Või olla õnnetu teadlikkuses.
Kirg või surm. Kirg, millest midagi enam järel ei ole. Tühjus. Tühi puudutus. Mõttetus. Kurbus. Põlgus ja viha.
Või kirg, milles pole midagi enamat. Kui vaid puudutus. Hea. Ootusetus. Erutus. Ning lõplikkus. Suletus.
Silmad jäävad tühjaks. Oodates midagi. Oodates midagi enamat. Kuid kõik on liiga vähe. Hea, kuid võiks olla parem. Mis juhtus nendest asjadest, mis tähendasid. Otsa said. Ära kadusid. Oli tal hea. Jumal teab. Mõtles ta sama. Arvatavasti mitte.
"Valeta mulle, palun. Ma proovin ära arvata, kas ma mõistan sind. Tunnen sind."
"Mul on kahju, et sa minu kingitud kaelaketti enam ei kanna. Ma hoolin sinust. Ma armastan sind"
Vale või tõde. Mäng või mitte. Tühjus või tunne. Põlgus või kirg.

One of these mornings
Won't be very long
You will look for me
And I'll be gone

Leidsin midagi tõeliselt ilusat.

When you are together with that special someone, you pretend to ignore that person. But when that special someone is not you might look around to find them. At that moment, you are in love.
I will never forget the days we once had
The days when you were everything to me
My mind used to tell me we'd be together forever
But now I realize that was all a big dream
The feelings I have for you will never go
I wish I could take back that one regretful day
The day when I willingly let you slide from my arms
Never did I think of the astonishing pain of regrets
That I would once have to live through
The sight of you in someone else's arms
Makes my heart shatter into a million pieces
I sometimes wonder if you still think of me
Or if to you, I'm just a face in the crowd
I wish so very much that one day we can have it all back
But for now, I'll sit here silently
Remembering all the memories we once shared
Everyday my love grows much stronger
Hoping that on.

Uskumatu
olen mina
ja oled sina
õrnalt teist riivates
tunda äkki kirge
deja vu
mis teistsugusel hetkel teises ajas
maitseb teisiti
parem
hea.
päikesetõusu valgus ruloovarjust
väsimus segunenud unega
ebareaalsuse mõrkjas lõhn
need polekski nagu olnud meie
vaid keegi teine
see ei saanud olla mina
Siiani imestan
kui hästi see maitses.

See suvi on olnud veider. Hea ja veider. Ma tunnen iga päev, kuidas ma muutun. Arenen. Ja mulle tundub, et see on positiivne.
Päike paistab pea iga päev. Ning ma olen nii paljudel päevadel õnnelik. Lihtsalt, mittemillestki. Varem oli see nii võimatu. Enda kontrollimine. Ma ei ütle kõike välja. Hoian oma tujud aegajalt endale. Proovin teha asju, mida varem ei oleks julgenud. Proovin. Ja see ei olegi nii hull. Elada oma elu kellestki sõltumata, kellegi arvamustest sõltumata. Individualist. Mis siis, et sina nii ei teeks. Mis siis, et tema ei mõista seda. Aga mulle meeldib! Ja sellest tähtsamat ei olegi.
Mulle meeldib mu elu, ma armastan enda elu. Mulle meeldib, et mul viimasel ajal pole pea üldse igav. Ja see ei sõltu teistest inimestest, vaid minust enesest. Mulle meeldib. Nii palju üritusi, toimetusi, olemisi. Ja nii palju huvitavaid, põnevaid inimesi mu ümber. Keda ma varem ei ole märganudki. Kellega on tõesti äge. Kuigi nad on pidevalt olnud mu lähedal. Näen ma alles nüüd, kes on ka tegelikult mu sõber ja kes on seda vaid jutu poolest.
Nii palju positiivseid emotsioone. Romantikat. Mõned käest kinni hoidmised ja suudlused. Vajadusteta, ootusteta olemine. Ilusad hetked, ilusad paigad. Liblikad kõhus. Hinges. Nii kerge on elada end sidumata. Varem ei suutnud ma seda mõista. Aga nüüd, nüüd mulle meeldib:D
Paljud asjad, mille pärast ma enne muretsesin, ennast piinasin. Miks ta teeb nii, miks ta on nii halb mu vastu. Aga siis pole lihtsalt mõtet. Lõpetada suhtlemine inimestega, kes häirivad, kes teevad haiget või veavad alt. Pidevalt. Mitte ennast piinata. Ja nii hea on. Vabanemine. Nagu kohutavast lähisuhtestki. Kui ikka ei toimi, siis tuleb ära lõpetada. Varem ma uskusin, et sõpradele tuleb anda sada ja enam uut võimalust. Tegelikult ei tule. Kui ikka miski ei muutu, tuleb see jätta.
Kui hea on elada, kui ei pea kellegi pärast oma pead vaevama, kedagi süüdistama, kellelegi etteheiteid tegema, kellestki sõltumata. Kui hea on elada ja nautida hetkesid inimestega, kes on su teel ja kes jagavad sinuga midagi. ilusat.
Aitäh teile, kes te olete osalenud minu ägedates suveelamustes!

See päev oleks pidanud teistsugune olema
teistmoodi lõppema.
Kui ma tahan meeldida, siis see ei tule üldse välja
rumalad laused
mõttetud
huumorisoone puudumine

ja siis lõpuks Su lause, et sa ei igatsenud eriti kellegi järgi. Paljuütlev. Mitte, et ma midagi enamat olekski oodanud, aga mingi ilus unelm jäi seisma. Lõppes otsa. Nagu ikka.
Ilusat nädalavahetust.

Homme jõudis kätte.
Tüdruk on õnnelik.
Pisiasjad.
Tema.
Päike ja naeratus.

Tuvid lendasid täna minu poole. Palju tuvisid. Nagu mind polekski seal olnud. Lendasid minust üle ja mööda.
Päike tuli välja. Öösel on jälle vihma sadanud. Mõnus. Mulle meeldib vihm. Meeldib märg maa. Meeldib värskuse lõhn. Pilved on aga ähvardavad. Tumehallid, valgete äärtega. Paksud.
Kass on viimasel ajal närviline. Sooritab meeletuid hüppeid, jookseb ringi teadmata oma suundi ja minemisi. Ootab midagi. Vaatab akna pealt õue oma suurte suurte silmadega. Vaatab siis mulle otsa ning on kurb. Õigemini siis mina olen kurb. Tema lihtsalt vaatab, nagu ta alati on vaadanud.
Sõitma tahaks minna. Aga ei jaksa. Tuul on väljas ja eile oli päris raske. Sõita vastu tuult. Minusugusel kobakäpast amatööril. Tahaks olla osav. Proff. Väsimatu ja julge. Vähemalt mingis asjas.
Noortekohvik saabki ilmselt ruumid. Tore, vahva. Aga seest on tühi. Sest kes teeb, kes vastutab? Pole inimesi, pole ressurssi. Kõigil on kiire ja elu ja muud asjad. Nüüd, kui on justkui kõik, pole enam kedagi, kellele see korda läheks. Kes sellega midagi ette võtaks. Kohusetunne ainult. Tuleb teha. Tuleb leida. Võibolla see ongi sama, et tahad miskit nii kaua. Nii piinavalt. Ning kui sa selle saad, tahaks lihtsalt ära minna. Tahta midagi muud. Kättesaamatut. Nagu lugu lainetest ja kaljust. Parem olla kättesaamatu kui anda järele. Sellega miski lõppeb.
3 nädalat veel. Kummaline. Tundub, nagu oleks aega nii palju. Tegelikult saab aeg kohe otsa. Tundub, nagu lõppeks üks osa minu elust. See, mis algas Tallinnasse kolimisega. Nüüd muutub midagi. Vähemalt selline tunne on. Aga seda ma olengi tahtnud. Välja rabeleda. Oma väikestest tusatsemistest, riidudest, soovimatutest inimestest.
Mulle on palju öeldud, et ma olen liiga hea inimene. Mismõttes. Et pidavat võtma asju raskelt, südamesse. Kui keegi füüsiliselt haiget teeb. Või vaimselt. Et kui on lahku minek, tuleks mõelda, et ilmas on veel palju inimesi. Kui keegi kallale tuleb, ütle vastu või löö vastu. Vot nii. Nii tuleks elada. Või nii ilmselt paljud elavad. Need, keda imetletakse selle eest. Kergelt võtmise eest. Mitte korda laskmise eest. Ta oskab elada. Aga meie oleme katki.
Kuidas ma olen selline, ma ei tea. Minu jaoks on nii õige. Ma ei tunne ennast süüdi. Aegajalt küll halvasti, kui see on põhjus, miks lahku minna. Paremat otsida. Aga ma ei leia, et teil õigus on. Ja ma pole nii hea. Ma olen täiesti tavaline. Ainult ei õigusta teistele haiget tegemist. Sellel polegi õigustust, elades kõik koos ühes maailmas.
Teiseks viimasel ajal olen pidanud palju seletama, miks ma ometi üksi olen. Kas sa ei leia meest? Miks sul pole kedagi? Kas sa oled seotud - miks mitte? Ma küsiks vastu - miks ma ei või olla üksi? Kas on täiesti ebanormaalne, et ma ei ole kellegagi seotud? Kas inimene peabki minema ühest suhtest teise, teadmata isegi mida ta täpselt tunneb? Kas on õige pidevalt sõltuda teistest inimestest, siduda neid enda vajadustega? Ning olla nõus lahku minema ainult siis, kui leian uue kellesse armuda? Ma ei mõista seda. Ma tahan kedagi täielikult armastada. Millalgi. Mitte olla kellegagi vaid sidumise pärast. Isegi, kui mulle meeldib keegi. Ja ma tahaksin temaga olla. Ei ole sellega kiire. Ja mis siis, et ma üksi olen. Kas ma olen siis kehvem? Halvem? Nõrgem?
Tunne on igatahes parem.
Sulle tahaks veel ka miskit öelda. Ma ei saa aru, miks sa nii käitud. Ma ju sõidan ära. Ja sa oled jutu järgi mu parim sõbranna. Kus sa siis oled? Tähendab see üldse sulle midagi peale sõnade? Sest siin sind ei ole, minuga sind ei ole. Vähemalt ehk oled õnnelik oma selles elus, kus sa ka olemas oled.
Kõik päevad on ühesugused. Homseni. Igatsen.

Kui sa mind hoidsid
taipasin ühtäkki
kui suur osa minust sa oled
siiski ja siiani, justkui
veri minu veres
käsi vastu kätt
sina olid sel õhtul mina, niisamuti
nagu mina olin sina

ning me oleme üks
kuigi täiesti eraldi, eraldi maailmates elav
tahtes erinevaid asju
otsides erinevat elu
vajades võibolla siiski sama
teine teist

pimedusse sirutudes
samaaegselt põlates
kartes, eemale peletades
sest kui järel on vaikus
puhas olemine
oleme me ikkagi vaid üks

seepärast ei saa me eemale
ega kokku
otsides kohta teisel pool meresid
jahtides soovitud unelmaid
ometi põrkudes harvadel hetkedel
oodates tühjust ning unustust
alati leides siiski enamat
sest silmadesse
jääb alatiseks tõde
kehasse piinavalt kutsuv valu
mälestus täiuslikust olemisest
luhtumiste varjus

Ma tean nüüd, et jäädki nii võimsaks osaks minuks
tahtes või mittetahtes seda
teades meie olemiste võimatust
ei saa ma muuta meie seotust

Ma olen katki teisiti
kui sina oled purunenud
kuid ka mõradega
sobid sa minu hinge, kirgede ning kehaga
olles mu veri
mu käed
puudutades mu juukseid pimedal rannal
kivide ja lainete vahel
emmates mind kurbuse ja rõõmuga segunenud igavikus
linnatulede kauges kumas

Pühendusega P.J-le

ELU

Ma pole vist eales nii kiiresti sõitnud. Nüüd ma jälle tean, mis tähendab elada, olla olemas. Reaalselt, füüsiliselt. Kui lõpuks seisma jäin, värisesid jalad ning tekkis kerge peapööritus. Ma ei tea hetkel midagi paremat, kui sõita lõpmatusse meeletus tempos ning mitte anda järgi, mitte lõpetada ja loobuda. Isegi kui kukuks, oleks see tuhandeid kordi seda väärt. Meri ja tuul, hämarus, vastutulijate kiirelt mööduvad näod, asfalt. See ongi elu.

Hirm hakkab vaikselt tulema. Kas tõesti ma lähengi ära... Käisin eile endale uusi asju ostmas, kuidas sa ikka vanade riietega Suurbritanniasse elama lähed:P Uus Euroopa Liidu ravikindlustuskaart jõudis postkasti. Siiani olen ma võrdlemisi edukalt suutnud peaaegu üldse mitte oma mineku peale mõelda. Pidevalt oli teisi asju ja pidevalt tundus see nii kaugel olevat - aga nüüd ta aina läheneb ja läheneb ja ma ei saa sinna midagi teha... Mõnel hetkel lihtsalt tabab mind kummaline ülisuur hirm, kas ma ikka saan sellega hakkama, kas ma elan selle üle. Muidugi, mis seal rasket saaks olla, mõtleb igaüks. Aga mina pean ju siiski minema... Ja palun mitte küsida mu käest enam, kas ma juba ootan ja mida ma tunnen, sest ma ei taha selle peale mõelda. Lükkan seda viimasesse lahkumiseelsesse nädalasse, kui ma ilmselt ei maga ja ei söö ning istun apaatselt järve ääres.
Selline tunne, nagu ma mingis mõttes sureksin kuu pärast ära. Et ma pean enne seda veel sada asja jõudma ära teha, kõik need asjad, millega olen siiani viivitanud. Kõik need asjad, mis on 22 aastat kannatanud, tuleb nüüd ellu viia. Kõik asjad välja öelda, suhelda inimestega kellega tahaksin suhelda, teha asju, mida tahaksin teha. Minna kanuumatkale. Minna Kathmandusse sööma:P Miskit veel - kindlasti, kui pähe tuleb. Iga sekundit ja tundi sisustada asjadega, mida ma tahan teha. Olla kõik võimalikud hetked koos endale kõige olulisematega. Mitte raisata aega. Ka üksi olles.
Mõni päev tagasi käisin rullikatega sõitmas. Pooleldi õhtul, pooleldi öösel. Kõrvaklapid peas, muusika mängib, kiirus ja tuul, pimeduses valgust andvad tänavalambid, adrenaliin. See oli super elamus. Mina olengi bemmimees, kes tahab muusikat ja kihutamist, sest ma nautisin seda nii väga. Täna jälle.
Rohkem ei tahagi täna öelda. Kõik on justkui hästi:)

täielik jobumagnetism viimasel ajal!

AB

… on tavaliselt tasakaalukatel ja rahulikel inimestel, kes on mõnevõrra aeglasema reaktsiooniga.
AB-veregrupi inimestes peitub kaks hinge, kes püüdlevad harmoonia poole. Paraku põhjustab see sageli tõelisi hingepiinu ja enesesüüdistusi. Kõiki muresid elavad nad läbi iseendas, mis võib sageli põhjendamatu alaväärsustundeni viia.
AB-veregrupp: Mõistatus. Haruldane, karismaatiline, salapärane.

vägivald ja ükskõiksus.

Esimene lugu. Ta oli üksinda kodus. Oli igav. Oli tüütu. Oli igatsus. Maailm oli hajevil, pakkudes justkui kõike ja mittemiskit korraga. Võta, aga sa kahetsed. Tee midagi. Ole keegi. Ta tahtis kuuluda. Nii väga tahtis kuuluda. Kellegi hulka. Võtke mind enda sekka. Kutsuge mind endaga kaasa. Huvituge minust. Kuulake mind. Hoidke mind. Mitte ainult olla üksi. Olla oma kurbuse ja tühjusega. Tema mõtted, tema tunded. Emotsionaalselt ebakindel tüdruk. Keda pidevalt jäeti. Liiga vähe põhjuseid, mis hoiaksid koos.
Tule palun siia.
Ok.

Ma ei oska enam elada.
Ahh, ära aja...
Ma ei tea enam...
Kuule, jäta nüüd, tule siia...
Ja nad olid. Tühja hingega tüdruk ja keegi, kes kunagi oli nii lähedane olnud. Kuid kes praegu ei tahtnud kuulda, vaid võtta. Keha on alati parem, kui hing. Hetk füüsilist naudingut, mis sekundite pärast põrmustub käte vahel. Tüdrukule hetk lähedust, mis lükkab põlastuse ja vastikusega läheduse vajamise kaugustesse edasi. Milleks. Kui midagi muud pole, kui midagi muud pole valida. Kui on vaja meenutada, miks see kõik mõttetu on.
Ära siis kellelegi räägi, eks... mul pole vaja, et mu uus tüdruk seda kuskilt kuuleks...
kas see ongi asi, mida praegu öelda...
ahh ära hakka jälle peale... lihtsalt ära räägi kellelegi... ma siis nüüd lähen...
Vaikus. Uks, mis kinni langeb. Viimane teeseldud naeratus. Kergendus üksinduse üle. Üksindus, kus saab nutta ning kõigutada ennast valuga kaasa. Kustutada tuled ja proovida sulada üheks osaks pimedusest. Tundes vastikust oma keha ja oma vaimu ees. Vihates iseend ja seda teist.
Huvitav, kui kehaga teha kõike, mis pähe tuleb, kas siis tuleks surm kiiremini? Kas siis tuleks ükskõiksus kiiremini? Kuidas oleks võimalik enda eest peitu minna?


Teine lugu. Tsau, mis teed
eee... niisama, kodus olen
aga saaks kokku?
mm, ma ei tea, milleks...
noh, tead, võiks ju saada... ma tulen sinu juurde
ok
Ootusärevus. Uskumatu, et ta helistas. Kuigi, et nad olid lahku läinud. Poisi initsiatiivil muidugi. Tüdruk armastas teda, jumaldas teda. Ta oleks teinud kõik. Poiss oli ta ingel - aus ja impulsiivne, kirglik, tundeline, kena... Muidugi tahtis ta, et poiss tuleks. Kuidas oleks saanudki ta mitte tahta.
Uksekell. Põgus pilk. Häbelikkus. Mille poiss oma suudlustega ära võttis. Jah, see oli suurepärane. Kuni kirg sai läbi. Nad istusid ja vaikisid. Mida olekski öelda. Tüdruk ootas, et poiss ehk teeks ettepaneku jälle, uuesti... Aga ta ei teinud. Ta ei öelnud üldse midagi, nagu olekski kõik täitsa normaalne. Minul hea ja sinul hea. Ning ta lahkus. Ometi tundus, justkui seal oleks midagi, mida veel oodata.
Kuni mõne päeva pärast muutus poisi vaba ja vallalise staatus hõivatuks. Muidugi mitte selle tüdrukuga.


Kolmas lugu. Kiri: "minus ärkasid taas tunded sinu vastu, samal ajal säilisid ka tunded oma tüdruku vastu; parem, kui oleksime vaid sõbrad; palun ära arva, et tahtsin sind ära kasutada, sulle kätte maksta vms. Ma ei ole nii halb inimene"
Nad ei suhelnud mitu kuud. Sest tüdrukule oleks see haiget teinud. Liiga palju üle elatut. Liiga palju mõttetuid unistusi ja valesid, vääriti mõistmiseid. Pealegi, kõik justkui sai lõpetatud. Kuid ühel päeval tundus, et nüüd võivad nad olla jälle sõbrad. Olla sama head sõbrad, nagu enne valesid tundeid. Nüüd pidi see olema võimalik, sest tüdrukule meeldis ju keegi teine. Tema tunded olid möödunud ning poiss oli ikka veel sama tüdrukuga koos, kelle kasuks ta varem oli otsustanud. Kõik oleks pidanud hästi olema.
Hea küll, lähme ujuma.
Aga pärast võiks minu juurde minna, mõned inimesed tulevad veel, oleks koos, räägiks juttu...
ok.

Sa võiksid ju ööseks siia jääda, ma luban, et midagi ei juhtuks. Ega sa ometi ei karda mind. Usalda mind.
Ok.
Suudluste ajal tundus tüdrukule, nagu keegi kuskil teeks midagi, aga see polekski temaga seotud. Algul oli isegi põnev, sest seda ta ju kunagi oli nii väga soovinud. Aga mitte enam. Nüüd oli see tühi. Mõttetu. Pealegi oma unistusteinimese petmine. Hinges. Ta tahtis ära, tahtis koju.
Kohe kui poiss uinus, tuli ta ära. Salaja, vaikselt, midagi ütlemata.
Paar päeva hiljem sai sõnumi: kuhu nii vaikselt kadusid, ega sa millegipärast pahane pole...

Ei. Ei ole. Ei ole pahane. Ei ühegi peale neist kolmest.

Mõnel hommikul ärkad ja oled õnnelik.
õnnelik.
ÕNNELIK.

kellel oleks põhjust vaja
ehk seepärast, et oli vihm ja tuul ja pilved ning nüüd saabus uus värskus; õhk, mida jälle hingata saab
ehk seepärast, et eile oli hämmastavalt tore õhtu kahe toreda inimese seltskonnas - imelikul üritusel, kus inimesed ei olnud ilusad ning ei kõnelenud eesti keelt, kui välja arvata väljend "miks mitte lilleke":P; muusikat ei saaks kuidagi kommenteerida.
arusaamatul viisil pakuti tööd, mida teeksin suurima heameelega elades Eestis
töö sai suhteliselt valmis
sain hingelt räägitud alandava valu - "kõik eelnevad aastad mu elus olid tühjad ja mõttetud, selle suveni... " kes teab see mõistab
nädalavahetus jõudis kätte
sellel suvel olen leidnud enda ümbert nii mitmeid põnevaid ja huvitavaid inimesi, kellega koos on olnud mitmeid väga meeldivaid elamusi

tervitada sooviks ka, rootsis olevaid rändureid, kes mind dagö-ga kokku viisid:D
kaugemale ja lähemale ka sõbralikke tervitusi
võibolla hakkabki suvi läbi saama, aga sellest suvest ei ole miskit kahetsemisväärset
justkui hakkaks lõpuks ometi mõistma, mida elult leida sooviksin - ja see pole võimatu.
"Iga inimene on enda Jumal ja enda Kurat"

Viha, mis transformeerus kurbuseks.
Tigedus, millest kasvas väsimus.
Igatsus, mis moodustas kahjutunde.
Enesehaletsus, mis vaibus unustusse.

Lükata eemale see, mis põhjustab valu.
Mitte keskenduda.
Mitte tunda.
Mitte loota ega unistada.
Vähemalt proovida elada teadmises, et inimesed siiski pole oma olemuselt head.
Üritada mõista, et inimesed kasutavad ära.

Üks rääkis mõni päev tagasi anekdooti. Üks osa sealt oli lause, et tark mees ja rumal naine = afäär. Oh mind, rumalat.

Justkui tahakski koguaeg tõestada, et miski pole ilmas muutunud. Andes inimestele võimalusi, mida nad enamasti kurjasti kasutavad. Tõestades, et nad pole muutunud.
Võibolla olen vaid sattunud selliste otsa.
Kahte tüüpi inimesed, keda mingil põhjusel olen armastanud. Tavalised naistemehed ja tundelised naistemehed. Ja mu süda puruneb koos teiega...

Palun midagi uut siia maailma. Kedagi, kes olekski ingel. Kardan kaotada seda viimastki läheduse või kiindumuse tunnet, mis alles. Soojust, mõistmist, põnevust, tarkust, hoolivust, ilu, sügavust. Kardan sellest ilma jääda, seepärast olengi seekord kauge imetleja. Salajane.

Sest mida muud ma olekski. Sõber. Erinev. Sõber. Tore, kui seegi.

Miskit head ka. Ursula. Dagö. Laleh. Peipsi.
Tahaks kanuuga sõita. Mägironimist teha. Sukelduda. Uuesti Peipsit. Tahaks positiivseid elamusi. Põnevaid inimesi. Tahaks rohkem aega. Tahaks rullikatega sõita, rohkem. Reisida. Austraalias elada. Ookeanis ujuda. Surfata. Purjetada. Safaril käia. Vihmametsasid näha.

Aga hetke suurim soov on ikkagi see, mida ma ei saa. Ega hakka üritamagi.

Kord üles leiad oma valged hobused
ja tuules helisema hüüad kuljused
kui tõused traavile sa uhkes uljuses
ja läed ja näed kui selgeks muutub pea
Sa tagasi ei enam karda vaadata
ei kurjad kummitused sind saa haarata
näed sina neid kui nemad kinni sind ei saa
Sest neid su teel nad leida eal ei tea

Don't tell me not to leave
Right before I go
You dont even know
What youre asking me to do
Don't tell me honey please
I have made a choice
There's nothing in the world
You can do to change my mind

Was looking for a place to hide away
Instead I lost the heart I gave away
Tell me how could love stand a chance again...

I must admit that I
Been feeling so alone
It's what I am
It's what I've been, what I've become
Don't push it we both know
I'm falling every time
You look at me
Like you did
When you were mine

Was looking for a place to hide away
Instead I lost the heart I gave away
Tell me how could love stand a chance again...

Laleh - Hide away

naljakas maailm
naljakas elu
naljakad inimesed

kinnisidee, obsession, kirg, piin, tühjus, kõrgused, iha, soov, puudutus, unistus, salajasus, teadmatus, tahtmine, vastandlikkus, otsustusvõimetus, reaalsuse puudumine, lendamine, uppumine, vajamine, soojus, turvalisus, üksindus, suutmatus millestki mõelda...

armumine minu moodi

Kui õnnelik, tulvil elu
kui õnnetu, justkui hääbuks

aga elav

Mulle meeldib keegi. Ma ei tea, kas ma talle meeldin.
Ma ei saa midagi teha, sest ma ei saa ennast siduda. Sest ma sõidan ära.
Tahaksin seda, mis on võimatu.
Tahaksin seda.
Ometi ei saa seda juhtuma.
Nii ongi.
Loodan, et Tead.

kurbus.
üks sõna.
mille vältel tunned nii palju
tahaks nutta
tahaks minema joosta
tahaks magada unenägudeta
tahaks mitte tunda
kaotusvalu
igatsust
tahaks mitte mõelda
mida nad teevad
miks teevad
olla vaba
kinnisideedest
vajadustest

käsi minu käel
sõrmed minu sõrmedel
soojus minu soojusel

ning siiski oled sa hunt, jahtimas saaki
ning mina olen maha murtud,
ära söödud
kärbestele jäetud
laip

ometi näen ma veel ja pidevalt
kuidas otsid juba kedagi uut
olen nagu kummitus, kes ei saa jääda ega lahkuda
kes jälgib kadedalt elu enda ümber
sinu ümber
olles seotud sinu südamega
sinu meeltega
ning olles samas nii vaba
läbipaistev
päikesest särav

jah, ma siiski igatsen
ootan
vahel
kuni saan sust kaugemale
et purustada viimasedki sidemed

/mis juhtub, kui Ta hakkab kedagi teist armastama/

Do you ever wonder
What sky I'm lying under
Do you ever think of me
Does your heart remember
How we used to feel
When it used to think of me
All I need to know
When you're on your own
Do you miss what might have been

World don't stop turning
Stars don't stop falling down
In my world of make believe
Do you ever think of me
We got different stories
And all our never endings now
Even thought your heart is free
Still my heart wont let me be
Do you ever think of me
So we're on different shores
Do we just drift away
Do the memories fall
Like a driving rain

do you ever think of me...

täna ma mõtlesin päeval, miks ometi asutused teevad voldikuid. Miks. Ärge enam tehke. Ja kui teete, siis ärge neid jagage. Vähemalt mitte sinna, kus mina neid sisestama pean:P
ma vihkan voldikuid. ja paljundatud ajalehtede artikleid. eriti kui neid on palju. vihkan nii palju, et võiksin vihast lausa nutta. aegajalt.
täna käisime ratastega sõitmas. ja ujumas. mõnus oli. õnnelik olin.
võibolla ka seepärast, et salaja internetilehtedel luurates nägin, et Tema ei olegi enam kellegagi koos. Ohh, milline kergendus, lõpuks ometi. Mitte et ma midagi tahaks, vaid lihtsalt. Pidev hirm, et kas see teine tõesti on nii palju parem. Ilmselt siis mitte. Ilmselt samasugune. Kahjurõõm on tõesti selline rõõm, mis teeb su hetkeks südamest õnnelikuks. Ja mitte isegi kahjurõõm, vaid lihtsalt suur koorem langes südamelt.
Jah, lõpuks osutus päev siiski toredaks.

Ülehomme saan jälle Peipsi äärde. Oma suurepäraste kaaslastega. Ootan nii väga...
Peipsi!

Viimasel ajal on nii palju mõtteid. Nii palju elamusi. Aga ma ei oska, ei suuda neid sõnadesse panna. Et anda edasi seda kõike, mida olen kogenud, mida olen mõelnud, mida olen tundnud. Alustan kirjutamist ning järgmisel hetkel kustutan kõik ära. Vahest on võimalik sõnades ennast väljendada. Vahest aga on nii raske leida midagi, et iseennast edasi anda...
Seega tänased mõtted tulevad ajaliselt segamini, nii nagu ma neist mõtlen.
Palju erinevaid kohti. Võrratuid, suurepäraseid, ilusaid kohti. Nii väljaspool Eestit kui ka siin samas. Brüssel. Millegipärast läks see mulle hinge. Kõik, mis seal oli, oli hea. Suurepärane. Mulle meeldis seal. Ma olin seal õnnelik. Ma ei oleks osanud seal midagi enamat soovida. Mulle meeldis ja sobis sealne seltskond. Mulle meeldis nendega koos töötada. Mulle meeldis nendega koos lõbutseda. Juttu rääkida, tantsida, energizer'eid teha, kaarte mängida, süüa, belgia õlut juua, vaatamisväärsuseid vaadata, grupitöid teha, ennast ajapuudusel segaseks rabeleda mõne ülesande täitmise nimel, ajurünnakuid teha, presentatsioone ette valmistada, intervjuusid anda, filmi valmistada. Mulle meeldis seal kõik.
Siis tulin tagasi. Õnnetu. Teadmises, et lahkud suurepärastest inimestest ning ilmselt sa kunagi neid enam ei näe. Jah, nad on elus. Jah, sa suhtled nendega msn-is ja meili teel. Aga see pole enam see. Teie ühised 24 tunnised päevad, ühised pingutused ja ebaõnnestumised. Teie sarnasused ja siduvused. Seltskond, keda mul oli õnn leida ning keda ma ei looda enam muul viisil kohata. Inimesed, kes on liiga sarnased. Kes sobivad.
Jah. Frustratsioon. Mul on Eestis nii suur frustratioon. Ma tahan igasuguseid asju, ma tean täpselt millist elu ma endale tahan. Milliseid sõpru, millist töökeskkonda. Aga ma ei saa seda, mul ei ole seda. Kõik on pidev kompromisside tegemine, piiride alandamine. No heaküll, ta jälle ei tulnud. Ta jälle vedas mind alt. Ta jälle ei teinud seda ülesannet ära. Nad jälle loodavad, et mina korraldan. Et mina käin ja teen. Ühe inimese pidev vastutus ja tegemine. Segaseks rabelemine. Teisel rindel pidev ootus. Millal keegi leiab aega. Millal kellelgi on piisavalt tahtmist. Plaanisin ühte üritust (mulle sellel suvel kõige tähtsam) ette poolteist kuud. Andsin kõigile teada. Nüüdseks on leidnud, et kohale suudavad tulla vähem kui pooled. Kes avastas nädal enne minekut, et tal vist ikka raha pole. Kes ütleb siiani, et eks paistab. Kes lihtsalt ei vaevugi vastama (et äkki ma siis ei märka?). Noh, pehmelt öeldes ma olen pettunud. Pettunud neis, keda lähedasteks pidasin. Muidugi mitte nendes, kes tulevad:) Aga võibolla mu lootused ongi alati liiga suured.
Selle pärast näiteks tahangi siit ära.
Ja selles vallas mul veab. Sest 10 september on Inglismaale minek. Suur aitäh Kristjan Jaagu stipendiumile, mida seal 4 kuud kasutada saan. See oli tõeline kergendus. Ma olin üheks hetkeks tõeliselt uhke enda üle. Ja oma perekonna, kes motivatsiooni kirja koostamisel veidi abiks oli:)
Ja ühel päeval eelmisel nädalal, kui just tundus, et mu elu ei saaks enam suurepärasem olla, see muidugi muutus. Ilmselt olin selles ise süüdi. Sain kokku vale inimesega. Mängisin oma saatusega. Mängisin oma tunnetega. Ma ei tea miks ma nõustusin. Ma ei ütle, et see halb oli. Aga see tõi palju vanu asju meelde. Tõi tagasi nõrkuse ja kurbuse. Kuidas on võimalik, et nemad nüüd nii õnnelikud on? Kuidas saab see olla?
Järgmisel päeval ütles tööl arvuti üles. Koos minu 2 nädala tööga. Mis siiani teadmata seisus on. Milline löök. ...
Samal päeval otsustas bussis üks vanem meesterahvas, et on aeg mõnitamiseks ja sõimamiseks. Nagu nad tavaliselt ühistranspordis ikka leiavad. Teda häiris siis mu kott, mis kõrvalistmele asetatud oli. Mitte, et bussis oli umbes 3 inimest. Ja mitte, et tegelikult ta istuda ei tahtnudki. Lihtsalt kellegi päev ära rikkuda. Ja viimasel ajal ma märkan, et nad igalpool seda teevad. Mõnitavad lapsi ja noori, kes ühistranspordis istuda julgevad. Seisavad kõrval ja seletavad. Kuigi, et lapsel võib mõni haigus olla. Lapsed võivad ära minestada. Lapsed ja noored on ka aeg-ajalt väsinud.
Lõpetuseks. Nädalavahetusel olin Peipsi ääres. Mõnus oli. Vesi on nii soe ja päike oli nii särav:) Sain lausa veidi punaseks. Igatahes, ootan juba järgmist nädalavahetust.

Tunnen ennast nii vanana.

Ma ei ole õnnetu inimene. Olgu, eelmine nädal ma jah veidi põdesin ja olin natukene katki. Aga see nädal on juba parem. Märgatavalt parem. Palju parem.
Asjale võib läheneda ka teist moodi. Ma soovisin, et saaksin õnnelikuks. Võibolla on see ainus võimalik tee minu õnneni. See, et Tema mu ellu enam ei kuuluks. Ilmselt see keegi, kes neid asju korraldab, teab mis ta teeb. Ma usun seda. Sest tavaliselt loksub kõik alati lõpuks paika. Pisiasjad juhtuvad. Võimalused satuvad su teele. Neile tuleb lihtsalt jaatavalt vastata.
Tegelikult olen ma viimasel ajal päris õnnelik. Võibolla sellepärast, et päike paistab ja ilm on nii suurepärane. Selline õnnis tunne on peal, justkui elu oleks hea. Ja viimased paar kuud juba. Hoolimata väikestest kukkumistest ja langustest, pessimismi tulvadest. Sõidan bussi või trammiga ning tunnen, et olen rõõmus. Mittemillestki. Jalutan ringi ja tunnen end hästi. Lõpuks ometi hakkan ma ennast iseendana hästi tundma. Muidugi on veel arenemisvõimalusi. Suhtlemine teistega. Nendega enda sama vabalt ja hästi tundmine. Sellega annab veel palju areneda.
Aga ma olen rahul. Oma eluga. Ma olen õnnelik, kui saan maal käia. Olen õnnelik oma perekonna üle, seal all pean silmas kõiki lähedasi ja kalleid. Olen õnnelik oma mõndade väga suurepäraste sõprade üle, kes alati mind toetavad, aitavad, olemas on. Olen Õnnelik oma suurepäraste kursakaaslaste üle. Olen rahul Oma noortega ja NK-ga seotud inimestega. Olen rahul isegi mõndade oma õppejõududega.
Olen rahul omna igapäevaste jalutuskäikudega. Olen rahul oma rannaskäikudega. Olen rahul muusikaga, mis raadiost mu kõrvaklappidesse kostub. Olen rahul oma tulevase töökohaga. Oma reisimistega.
Ja kuigi, aegajalt tuleb mingi seletamatu kurbus või üksindus või viha, läheb see alati mööda.
Ja elu on lill.

Ta poleks saanud olla parem leinaja. Ükskõiksem, hoolimatum, saamatum. Ta justkui ei suutnud mõista seda, mis on juhtunud. Keegi on surnud? Keegi on lahkunud? Ta vaatas neid oma hämmeldunud silmadega, millest paistis naiivsust. Ma tean ju seda, tean seda.
Talle meeldis jalutada. Vaadata rohtu, puid, õisi. Vett. Inimesi, kes temast mööda kõndisid. Naeratada vastu tulevatele paaridele. Lastele. Jälgida noorte jalgpallimängu. Elada südames kaasa tervisejooksu tegevale vanapapile. Talle meeldis olla väljas ja unistada.
Ta teadis, et Tema enam ei tule. Esimesel päeval ta nuttis. Murdus. Teisel päeval tundus see ebareaalne. Kauge, midagi puudutamatut. Midagi möödaminevat. Midagi, mis elab su sees, kuid ei hävita sind nii, nagu teised ootaks. Nagu sa ise ootaks. Ta imestas, et ta enam ei nuta. Imestas, et suudab naeratada. Ta oleks tahtnud nutta. Oleks tahtnud istuda põrandal ja lihtsalt nutta. Leida sellest kergendust, saada see endast välja. Aga see püsis.
Nagu klomp tema kurgus. Tal oli paha. Pidev tahtmine minna ja oksendada. Välja see surm ja kaotus. Häving. Unistuste kadumine. Reedetus. Mitte istuda tühja pilguga ja vaadata teda ümbritsevat.
Ta ütles, et neid seob kirg aga lahutab sarnasuste puudumine. Liiga erinevad, ütles ta. Kõik viiks vaid uute lõppudeni.
Võimalik täiesti, et tal oligi õigus. Oli ta selle ju nii kainelt läbi mõelnud, planeerinud. Nagu uue telefoni ostmine. Reaalsetel kaalutlustel. Rumal on see, kes põhjust ei leia.
Ta tahtis olla vihane, olla raevus ja põlata midagigi. Kuid polnud midagi. Ei viha, ei raevu, ei pisaraid. Kauguses kumisev mõte, et Teda pole enam. Aegajalt tekkivad paanikahood. Pidev `Mul on paha´olla. Mõtete tühjus, mineviku ja tuleviku hägustumine ning suutmatus midagi edasi teha.
Ta mõtles valikutele. Milliseid valikuid ta oli halvasti teinud. Et ta võis saada kõike muud läbi õnnelike juhuste, peale selle. Peale selle, mida ta enim igatses. Kui ta oleks saanud kõigest muust loobuda, kas ta oleks seda teinud? Kas olid need valikud tema tõeline Mina, või oli seegi mingisugune kest. Oli ta tegelikult nii erinev? Kes ta sel juhul oli, milline?
Ta oli pidevalt teadnud. Näinud lõppu ligi hiilimas. Ja ometi ei suutnud ta end talitseda. Väikesed mõttetud vaidlused, otsused, tegemata jätmised. Mida lõpmatuseni tagantjärgi kahetseda. Mida kõike oleks saanud teisiti teha, mitte öelda. Mida kõike ta oleks suutnud teha. Aga ei teinud. Nüüd olid järgi vaid painavad mõtted, et ta ei olnud üritanud. Ta tahtis nii väga, aga siiski ei andnud endast parimat. Ootas pidevalt mingisuguseid imesid, kuid ise ei teinud mittemidagi.
Oli ta kogu südamest armastanud?
Oleks ta saanud rohkem armastada?
Mis vahe on armastusel ja kirel?

Mis juhtub, kui ingel nutab?
Mis juhtub, kui terve elu äkki Valena näib?

Ta naeratas. Ta ei saanud enam tagasi minna. Seepärast pidi ta edasi olema. Sellisena nagu teda nähti ning sellisena, nagu ta ennast ei tundnud. Näitemängu osalisena. Kes lavalt lahkub tühjusega ning lavale astub veel suurema tühjusega.
Kui ta kõneleb, on ta rohkem elavam. Kui ta loeb Tema kirju, tunneb ta veidi rohkem. Peaaegu, et nutta. Piisavalt, et paha hakkaks. Kui ta jalutab, suudab ta kujutleda elu edasi liikumas.
Ainult üksi, üksinda olles peab ta olema enda ja oma mõtetega. Kujutlusega Temast, kes pidevalt kõneleb tema kõrval.

"Võibolla siiski me ei olegi nii erinevad. Ma võtsin sinu tühjuse, et Sina saaksid elada ja tunda Õnne, mida mina kogesin tänu Sulle ja Sinu armule. Nüüd tahan, et Sina oleksid see, kes mina olen harjunud olema ning mina võtan enda kanda Sinu tühjuse ja pimeduse. Ahh, võibolla polegi see mulle uus, vaid vana uuesti vallapääsemine. Võimas enesehävituslik mehhanism, mis teab, et nüüd on tema aeg valitseda. Ja ma kannan seda osa nii hästi kui oskan, et sa suudaksid uskuda, et maailmas on ka midagi, mille nimel elada ja elus püsida.
Nüüd sa saad tunda seda, mida mina Sinult saanud olen ja teada, kui palju see võib väärt olla. Rohkem kui elu või elust loobumine. Rohkem kui valu ja petlikud sõnad. Rohkem, kui sa oodata oskad. Ja mina saan meeldetuletuse, mis tähendab olla nii madalal, et allapoole enam ei saa. Nii kaugel valgusest, et isegi kõige heledam leek tundub märgina süngest mustusest. Nii tuimana, et mittemiski ei suuda tähtsana tunduda.
Ja see on minu ainuke võimalik kingitus Sulle, usk ja lootus, et Sa leiad õnne."
Mishkale.

Panna valu tähtedesse. Sõnadesse. Lausetesse.
Kurbus.
Kibestumine.
Ma pole kunagi enam endine.

Leidsin 5 õielise sireliõie. Soovisin õnne. Eile.
See oli õnn?
Sain teada, et Ta on teisega. See, keda ingliks pidasin. Ta armastab kedagi teist.

Need, keda armastan. Ei armasta mind.
Tema pilk. Tema puudutused, mida jumaldasin. Nüüd vaatab ta kedagi teist. Sama pilguga. Puudutab kedagi teist. Sama kirega. Joobub kellestki teisest.
Ja mina olen katki.
Nagu oleksin pooleks läinud.
Nagu oleks süda mu sees plahvatanud. Plahvatus purustab algul kõik väljaspoole. Tõukejõud. Ning siis tõmbab kõik tagasi.
Keerab kõik segamini. Kõik.
Miski pole enam endine.

Kõik, mida imetlesin. Millest unistasin. Mida ootasin. Kõigest pean loobuma. Isegi mälestused. Isegi need on rikutud. Sest see oli vaid minu tunne. Mitte Meie.
Tahtsin, et ta oleks õnnelik. Kuid ma ei suuda tahta enam tema õnne. Nüüd, kui ta on teisega. See on liiga palju.
See ongi lõpp. Ühe armastuse lõpp.

I wonder by my troth, what thou and I Did, till we loved? were we not wean'd till then? But suck'd on country pleasures, childishly? Or snorted we in the Seven Sleepers' den? 'Twas so ; but this, all pleasures fancies be ; If ever any beauty I did see, Which I desired, and got, 'twas but a dream of thee. And now good-morrow to our waking souls, Which watch not one another out of fear ; For love all love of other sights controls, And makes one little room an everywhere. Let sea-discoverers to new worlds have gone ; Let maps to other, worlds on worlds have shown ; Let us possess one world ; each hath one, and is one. My face in thine eye, thine in mine appears, And true plain hearts do in the faces rest; Where can we find two better hemispheres Without sharp north, without declining west? Whatever dies, was not mix'd equally; If our two loves be one, or thou and I Love so alike that none can slacken, none can die.

Tristan & Isolde


On mõned, keda ma imetlen. Neist tahaksin kirjutada.
Ühte imetlen tema vabaduse pärast. Vabaduse, kire, sõjakuse, pimeduse pärast. Tema julgust ja kokkuhoidmist. Tema hellust ja hetkelist täielikku pühendumust. Teda imetlen ma küll pimestatud silmil, kuid mulle on ta kui ingel. Ingel.
Sooviksin olla sama kirglik inimene.
Kahte inimest imetlen ehk püsivamate väärtuste pärast. Nende pidev lahkus, eneseohverdus ja abivalmidus. Alatine Jaa. Sõbralikkus kõigi vastu, jagamisvalmidus. Nende mõlema kooshoidvus kõigile lähedastele. Nende pidev vastutulek ja olemasolu.
Sooviksin olla sama hea inimene.
Ühte imetlen, kui salapäraseimat, võluvaimat ning inimestele sügavaimat muljet avaldavat inimest. Midagi tema pilgus, naeratuses, mis köidab igaüht. Midagi tema ütlemata jätmistes, mis enamasti tähendusrikkamad on. Midagi tema rahulikes soovitustes, mis tihti targeimad on.
Sooviksin olla sama võluv.

On veel imetletavaid. Ilusaid, põnevaid, tarku. On neid, kes alati naeratavad, neid, kes alati toetavad. Neid, kellega lõbus on. Igasuguseid. Minu kired võivad olla mööduvad, nagu imetleda täna ja põlata homme. Siiski, need, kes on südames, sinna ka jäävad.

pläraläraleenu

Mul on häbi. Mul on piinlik. Iseenda pärast.
Viimasel ajal on minus mingi krõps käinud. Peale selle, et ma pidevalt imelik olen olnud ja imelikke asju öelnud ja teinud, nüüd olen ma täiesti ülekäte. Ma räägin liiga palju. Ja mul on kohutavalt häbi.
Räägiks siis midagi asjalikku. Ei, mõttetu loba voolab üle huulte. Aegajalt. See on nagu mingi transiseisund, et mõndade inimestega lihtsalt hakkad seletama ja jäädki seletama. Pärast häbeneks silmad peast välja.
Jah, klassikokkutulek oli ilmselt esimene kord, kui seda märkasin. Hea, et ma inimesi surnuks ei rääkinud. Ja veel vean nad endaga kuskile nurga taha, et rahus saaks seletada. Täiesti freaky. Kusjuures, endal on tavaliselt täiesti selgusetu mida ma öelda tahan või mis mu jutu mõte on. Lihtsalt plämada. Viimane kord oli paar päeva tagasi, kui projekti aruannet käisin ära viimas. Nägin inimest elus umbes teist korda, kellele selle kätte pistsin. Ja siis ta küsis, kuidas teil (projektiga) läinud on. Ja siis see tuli. Nagu mingi paisu tagant muudkui rääkisin ja rääkisin. Kui ära tulin, alles sain aru, et appii, tal polnud vaja umbes kolmveerandit sellest teada. Aga heaküll. Nüüd siis teab.
Ande andeks kõik, keda ma olen mingil ajal üritanud surnuks rääkida. Ma üritan ennast parandada.
Teine asi, mille pärast häbi on, on juttute mõttetu sisu. Ehk siis sisutus. Rääkida kaljukindlalt asjadest, millest ma midagi ei tea. Vaielda pooltele asjadele vastu. Olla alati tark ja kindlameelne. Tegelikult rumal. Ja tige. Nagu tige tikker. Oi ma olen ülbe. Oi kõik mu ümber teevad seitset asja valesti. Ja tegelikult, tegelikult teen ma ikka ise ka aegajalt mõnda asja valesti (väga harva muidugi). Aga ega ma pole inimene ennast hukka mõistma. Vaid ikka teisi. Jah, üritan jälle end parandada...
Kolmas häbiasi. Ülim emotsionaalsus. Ja tegelikult võin öelda, et mul on endal ka sellest suhteliselt siiber. Oojaa, äge on olla küll aegajalt nii väga kirglik, nii väga õnnetu või nii väga õnnelik. Ülejäänud aeg aga tahaks olla rahulik ja rahulik. Ehk siis mitte põdeda suvaliste asjade pärast, mitte võtta südamesse igasugust jama, mitte hoolida asjadest, mis mind ei puuduta, mitte närvitseda, muretseda, tujutseda nii tihti. Tahaks olla lihtsalt rahul oma elu ja oma asjadega. Sellega mis on ja sellega mida pole. Ning mitte tekitada oma teele raskusi ja takistusi.

mina ja mu väiksed asjad

See nädal algas teisipäeval. Kell 10.30 õhtul. Login sisse gmaili ja mida ma loen - "I'm very happy to tell you that you have been selected to participate in the International seminar FEEDBACK on Youth Initiatives!!!"
JEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII
Brüssel, Belgia, siit ma tulen. 80 noort kõigist EL-i riikidest. Noorte omaalgatusprojektid. Äge, superlahe. Uskumatu. Siiani olen mina olnud see, keda ei ole kuskile valitud. Nagu, et ostad loterii ja ülla-ülla - kes ei võida. Muidugi mina. Nagu ka sellised võistlused. Keskkooli ajal kandideerisin kuskile teise riiki õppima - oli see Tai või midagi muud. Ja ma ei pääsenud esimesest voorustki edasi. Milline pettumus. On mitte olla välja valitud.
Kolmapäev. Hommikul postkastis meil inglismaa accommodation service-ilt. Oleme teie taotluse kätte saanud. Kõik. Noh, tore kuulda. Võiks keegi ka teada anda, kas kooli vastu ka oled võetud. Aga mis mul koolist, piisab ka ühikakohast. Vist.
Edasi. Pidime tubakavaba päeva puhul tegema TAI-s presentatsiooni. Läksime kohale ja... kohal oli üks inimene:) Peavõitu ootav kodanik, kes 4ks nädalaks oli suitsetamise maha jätnud (mis iseenesest on väga ebaõiglane, sest need, kes pole kunagi suitsetanud ei saagi kunagi ka peavõitu võita. ehk siis suitsetad, saad turismitallu). Ja TAI töötajad. Igatahes leidsime, et meilgi on veel NK üritustega arenguruumi. Sest Moskvaski käis vähe inimesi. Aga õnneks siiski veel natukene rohkem. Samas, TAI on kindlasti rohkem oma üritusi korraldanud, nende sõbrad ei viitsi enam kohale tulla:P Njah, aga selle eest... saime mõõta rasvaprotsenti, vererõhku, teha viktoriini jms. Kondoome saime ka, ja mõni meist sai isegi painduva pastaka. Üsnagi korda läinud päev ju :)
Pärast tuli mõte, et tähistaks oma pisikest võitu Brüsselisse saamise nimel. Sööks pizzat õismäe parimas Pizzarestos. Ja üldse Õismäe parimas pubis/baaris/klubis. Enne seda aga tahtsin kontrollida kontojääki. Telefoni teel. Ja tabas mind välk, sest krediit oli 1500.- miinuses. Mõtlesin, et mis jama, kindlasti mingi telefonivärk. Sõin pizza ära, logisin hanzanetti ja ohhsaimet. Accommodation service on otsustanud eraldada minu arvelt 88,2 GB-d. Mille eest? Selle eest, et taotluse kätte said? Halloo, võiksite enne mingi lepingu minuga teha, mulle viisakalt teada anda, et kavatsete mult kohe sellise hulga raha eraldada. Võiksite enne mulle üldse ühikakoha hankida. Äge lugu küll võtta raha ja siis kuu pärast kirjutada, et kle otsi hoopis erasektorist endale üüripind. Et nagu taotluse vastuvõtmine maksab teil? Ei suuda otsustada kas kirjutada neile viisakas-pahane kiri, olla vait ja loota, et nad järgnevatel nädalatel/päevadel mu konto rahule jätavad või lihtsalt olla vait.
Ilmselt olla vait.
Sellele kirjale järgnes EN leping, mis kohustab 7 päeva jooksul tasuma 700.- brüsseli osavõtumaksu. Muu muidugi on tasuta. Peale 700.-
Võtaks õppelaenu. Ahjaa, täna on 1 juuni. Õppelaenu sai võtta 31 maini.
Tegelikult mind üldse ei huvita rahaasjad. Enne eilset ei huvitanud. Kui ma lasin peast läbi võimalikud viisid paari päevaga teenida umbes 3000.- Hmm. Lähen ehitajaks? Degusteerijaks? Midagi veel paremat? Suurepärane.
Aga täna sai lõpuks ometi EN projektiaruanne ära viidud. Ohh. Ma ei taotle kunagi neilt raha ja ei soovita kellelgi ka taotleda. Meie projektiaruanne mahtus ära kõigest... kasti. Jah. 45 lk aruande teksti, flaierid, plakatid, voldikud, märgid, videomaterjal, pildid, arvete koopiad, lisamaterjalid, ajalehtede koopiad jne jne jne. Õudusunenägu oli see aruanne. Ja nüüd seisab ta õnneks nende laual. Edukat lugemist neile.
Ja isegi Kristjan Jaagu taotlus sai täna esitatud. Juhendaja küll arvas, et nn tema tehtud soovituskiri natune sadistlik tundub (mida ka mu ema arvas), aga tuleb ju ainult head rääkida. Olen nii tubli. Loodetavasti nad ka mõistavad, kui tubli ma ikka olen. Ma tõesti tõesti tahaksin seda stippi väga saada.
Selline põnev nädal. Täis tühiseid väikseid minu asju.

Ainult õhtuti on kahju. Minna oma kassist nii kaugele. Sellest on tõesti kahju.

Pool päeva on talumatu sind mitte puudutada.
Ülejäänud aja tunnen, et on ükskõik, kas ma
näen sind veel kunagi. Asi pole kõlbluses,
vaid selles, palju inimene taluda suudab.

Siitpeale me kas leiame või kaotame oma hinge siin elus.

Michael Ondaatje.

Milline piin.
Täna tahaks mitte olla. Mitte ärgata üles. Mitte teha mingeid asju. Mitte logida messengeri lootuses, et Sa oled ka sees. Mitte mõelda, miks Sind ei ole. Mitte mõelda söögist. Mitte vaadata peeglisse. Mitte üritada olla.
Alati tuleb sund. Sunnid end mõtlema, et see läheb mööda. See on kõigest üks päev. Üks tuju. Üks vajadus. Üks kurbus. See läheb mööda. Ja alati lähebki, sest muud moodi pole võimalik.
Aga alles jääb kummitus. Ma olen vari. Millestki tõelisest. Millestki individuaalsest. Ma olen teie soovide, vajaduste peegeldus. Teid kokku liitev ja kooshoidev käsi. Teile nõu andev ja toetust pakkuv unistus. Iseennast püsti hoidev vajadus. Ma olen mittemiski, mis on järele jäänud ühest elust.
Ma teen teatud asju kohusetundest. See ja teine ja kolmas. Sest nii peab. Ma käin kohtades, et tunda end natukenegi elavamana. Jalutamas, linnas, poes. Aga pilk on udune. Ja meelde jääb vaid muusika, mis kõrvus kõlab.
Kergus, mis sõnadega kaasneb. Kui lihtne, kui tabamatu. Aga valu ei saa mõista. Valu ei saa võrrelda. Valu ei saa sundida kaduma. Tajuda oma tundeid ning neid iseendale hoida. Peita ja varjata. Naeratada mõtete varjust. Olla mask kibedale loobumiskaotusele. Olla see, kes ei hooli. Kellel on kõik peaaegu hästi. Emmata öösiti kätega tühjust. Suudelda külma pimedust. Nutta iseendasse.
Nagu ma tahaks omada. Aga tegelikult mitte. Tahan seda tagasi, mis kunagi oli. Tahaksin Sinu armastust. Ei midagi enamat.
Elada aeg-ajalt kohusetundest. Vastutus oma elu ees. Vastutus teiste ees. Asjad, mida tohib ja mida ei tohi. Viisid, kuidas teha ja mitteteha. Ning teha kõike vaid seepärast, et neid asju tehakse. Et nii see käib.
Täna ma vihkan oma elu. Oma olemust. Oma olemist.
Tahaksin olla vaba.
Tahaksin olla Temaga.

Tahaksin jäädagi unenägude maailma.