Õrn. Õrn nagu klaas. Habras, läbipaistev, peegelduv.
Ma olen Sinu nägu. Sinu nägu ka. Igaühe nägu, kes minust möödub. Igaühe hoiak, nägu, liigutus. Ma liigun koos teiega ja seisatan koos teiega. Tundes, nagu keegi jälgiks mind. Teeks mind järele. Püüaks olla mina. Samas sügavamalt mõtlemata, mis on see Mina. Kes Ma Olen. Ja veel vähem, pea mitte üldse juurdlemata Mida Ma Siin Teen.
Kas sa nägid seal kedagi? Mulle tundus, justkui keegi liikus seal. Pea samal ajal, kui ma isegi. Keegi kõndis mu varjus. Keegi peegeldus aknaklaasilt. Keegi hingas mu kõrval. See olen Mina. Klaas. Varjude vari, peegelduste kuma. Matkides. Leides üles selle must-valge, mida sa endas tihti ei märkagi. Leides üles su koledaimad soovid ja soojemad tunded. Leides üles sinu hirmu.
See teine reaalsus on alati sinuga. Keegi, keda sa ei näe ja vahel ei aimagi. See keegi teisel pool seina, teisel pool klaasi, teisel pool. Sina ja ometi keegi teine. Hirmutav ja igatsetav. Tule mu juurde – mine minema.
See ongi tema, kelle puudutust tunnen pannes käe vastu klaasi. Rebestades ennast klaasiga. Vaadates peeglisse, sügavale enda silmadesse ja otsida seda, kes on teisel pool. Kes on teisel pool. Kes tahab surra, tappa, mõrvata, vigastada. Ja kes tunneb kõikehõlmavat vabadust värviliste lehtede ja möllava tuule käes. Klaaskast minu kõrval, minu ümber, minu sees. Nii õrn puudutus.

Meelega. Mina sündisin, et sind närvi ajada oma vigadega. Ma sündisin selleks, et meelega sind häirida. Sellega, et liiga kergesti nutma hakkan. Sellega, et liiga kergesti solvun. Sellega, et liiga kergesti muretsema hakkan. Sellega, et laisk ja lohakas olen. Sellega, et pidevalt sinu jaoks tähtsad asjad tegemata unustan. Sellega, et alati valel ajal midagi valet ütlen ning õigel ajal ütlemata jätan. Sellega, et aegajalt ebaõnnestun. Sellega, et aegajalt toetust vajan. Sellega, et aegajalt abi palun. Sellega, et endal haiguseid ette kujutan. Sellega, et väsinud olen. Sellega, et olen vale.
Valed näod, valed kehakujud, valed sõnad, valed tegevused. Vale ongi minu eesnimi. Ja vale olen ma Meelega. Kõik ainult selleks, et sind näägutamas kuulda. Et sa saaksid uuesti ja uuesti mu kallal võtta.
Hirmuvalitsus. Kus reeglid puuduvad. Sest alati võib midagi uut olla vale, midagi halba juurde tekkinud. Miks sa laiskled seal, miks sa midagi ei tee, miks sa välja ei lähe, miks sa välja lähed, miks sa seda ei teinud, miks sa seda tegid. Ole nüüd sõbralikum, naerata nüüd rohkem.
MINU MURED JA HIRMUD ON PÄRIS. NAD ON OLEMAS. NAD ON MINU SEES JA SÖÖVAD MIND. MIKS MA PEAN ENNAST PIDEVALT TÕESTAMA? MIKS PEAN MA PIDEVALT OOTAMA SINULT ÜHTE HEAD SÕNA? ET MINUS ON KA MIDAGI HEAD, MIDAGI ILUSAT. MITTE ET MA PIDEVALT OLEN JA TEENGI VIGU, VALESID, SINU JAOKS EBAMEELDIVAID ASJU. ET MA OLENGI MEELEGA VALE.

Blues

Ta laulab magusalt-kurblikku meloodiat
Sellel viimasel vankrisõidul
Sellel igavikulisel minemisel
Läbi mustavate metsade, üle kärestikuliste jõgede
Ta laulab – kiunub ja karjub ja sosistab
Hällitab ja kannab sind nendel helidel
Et sa ärkaks ja märkaks ning uinuks, kuid siiski
Oleks pidevalt mustjas udus, kus kõlab muusika
See viimase tee viis.
Ja ta on seda teed käinud nii palju, liiga palju
Et ta isegi enam ei mäleta, millal käis seal esimesi kordi.
Temale polegi see enam tee, vaid pidev liikumine
Ei karistus ega õnn
Nagu elugi, kus selline ei oma tähtsust
Ning mets nende ümber mühiseb nii valjult.
Suitsune hämarus hoiab neid endas
Kaks minejat
Läbi oma teadvuse udu
Unenäolise oleviku
Sinna, kuhu tee neid viib
Ning magus-valus kaunidus
Helid elu sisemusest
On ainus, mis tuimestab üksinduse valu.

Vahel tundub, nagu ma oleksin kõik selle juba läbi teinud. Kümneid, sadu, tuhandeid kordi. See sama hetk, tunne, mälestus, kogemus. Eelkõige sama hetk. Samad värvid, lõhnad. Sama ’mull’. Mille sisse olen ma kunagi ennast sulgenud. Ning mis aina enam mind ümber piirab. Kriitilisuse, kurbusega. Ülekohus, ebaõiglus, tasakaalustamatus. Valu. Maailmavalu peaks olema osa teismeliseeast. Siis peaks inimene justkui kalgistuma? Muutuma külmaks.
Ma olen lähedasem loomade ja loodusega. Isegi liblikatega on rõõmsam rääkida, kui inimestega. Sest nende olemus on selge. Neil ei ole varjatud kavatsusi, peidetud tundeid ja mõtteid, kahepalgelisi tegusid. Nad teavad miks midagi teevad. Neil on omad lihtsad sihid.
Kui rõõmsaks nad mind teevad! Kajakate tähtsad näod, kasside unised pikutused, puude liikumine tuules. Koerade kurvad truud silmad, hobuste lojaalsus, lilleõie mitmepäevane õide puhkemine. See on elu! See on elu, mida meie, ülim inimsugu hävitame. Sööme, lagastame ja kurname.
Ma ei saa midagi teha! Midagi muuta! Ja see õgib mu sisemust! Inimesi on püütud muuta sajandeid. 30 aasta pärast on meid liiga palju, aga me laseme sel sündida. Kuskil pole inimestel vett, kuskil pole neil süüa. Ja see pole mitte nende süü, vaid meie tarbimishulluse, mugavuse, Lolluse süü. Kui terrorist tapab võimu pärast, siis mina tapaks looduse pärast! Selle ainsa hävitaja rassi. Kes hävitab liike, loodust ning lisaks ka iseennast. Vaimselt surnud, kes peksavad oma lapsi, loomi, keda iganes. Vaimselt surnud, kes ei hooli.
„Inimkond on nagu pahaloomuline kasvaja looduse turjal, mis vohab nii, et hävitab enda ja looduse.“
Ja nad ajavad mind närvi ja endast välja! Igasugune vale, kahepalgelisus, püüd osta, müüa, meeldida. Tühi loba. Küünelakid ja huulepulgad. Jalgpall. Manipulatsioon. Tühjad sõnad ja tühjad naeratused. Mõttetu tehnika pidev soetamine. Ahnus.
Ja ma olen kuri. Olen kuri, sest pean inimkonda võimeliseks paremaks. Olen kuri, et teisiti tunnen. Olen kuri.
Kunagi kujutlesin ennast langenud inglina, keda mingisuguse patu eest saadeti maapeale kannatama. Elama inimkonnas, selle nägemise valuga. Tundmise valuga. Kas pean ennast seega paremaks?
Jah ja ei. Sest ma ei vasta isegi enda nõuetele. Laisk ja pessimistlik haletseja. Halvustav põlastaja.
Võiksin olla enesetaputerrorist. Terrorist inimkonna vastu. Enda vastu. Kas olen seetõttu ohtlik? Äärmuslik? Sest ma ju ei tee lõpuks midagi. Istun ainult oma mugavas toas ja kirjutan rämpsu. Vaatan läbi inimeste ja mäletan unenägudes aegu, kus kõik oligi täiuslik.
Aga ei. Ma ei ole must-valge. Ma tean inimesi, kes on Väärt Elu. Minu arvates. Kes ongi südameheadus. Lahkus ja inimlikkus. Võibolla isegi naiivsus. Ainult heas mõttes. Kahjuks aga läbi minu negatiivsete silmade ei kahanda see muu mõttetuse väärtusetust. Pigem vastupidi.
Ja ma olen positiivne. Sest ükskord, kui me olemegi kõik hävitanud ja hävime ka ise – siis ma usun, et loodus on võimeline ennast uuesti looma. Kui seal on Jumal, siis ta teab kellele anda uus võimalus. Aga ma südamest loodan, et inimkonnale oli see ainus võimalus. Südamest. Me ei ole halastust väärt.

http://www.youtube.com/watch?v=CJXna7UYepw

I tied myself with wire
To let the horses roam free
Playing with the fire
Until the fire played with me
The stone was semi-precious
We were barely conscious
Two souls too smart to be
In the realm of certainty
Even on our wedding day
We set ourselves on fire
Oh God, do not deny her
It’s not if I believe in love
If love believes in me Oh, believe in me

At the moment of surrender
I folded to my knees
I did not notice the passers-by
And they did not notice me

I’ve been in every black hole
At the altar of the dark star
My body’s now a begging bowl
That’s begging to get back,
begging to get back
To my heart
To the rhythm of my soul
To the rhythm of my unconsciousness
To the rhythm that yearns
To be released from control

...
See laul pani mind lendama, hingama, elama, nutma, õnnelikkust tundma. Kõike ühekorraga. See oli kirjeldamatu.

Sometimes I feel like
I've never been nothing but tired
And I'll be walking
Till the day I expire
Sometimes I lay down
No more can I do
But then I go on again
Because you ask me to

The peaceful valley
Just over the mountain
The peaceful valley
Few come to know
I may never get there
Ever in this lifetime
But sooner or later
It's there I will go
Sooner or later
It's there I will go

Selleks, et kirjutada, tuleb lasta minna. Lasta minna elul, olemisel, edasi pürgimisel, eksisteerimisel. Võitlusel. Tahtmistel. Soovidel. Selleks, et kirjutada, peab järgi jääma eimiski. See sügav mittemiski, mis kannab meid eikellegimaale. Karjumiste ja lõppevuste sügavikku. Tahtmatuse ja tahtetuse neelavasse orgu. Sinna, kuhu enamus meist ei julge isegi mitte piiluda. Ei pimeduses ei valguses. On see nii hirmutav...? Või me lihtsalt ei taha seda märgata.

See ei ole haigus. Me kõik soovime, et oleks. Nii meeletult, südamepõhjast, lootes parandada parandamatut. Miks on valu? Miks pole seda, mida me lootsime leida, saavutada, saada? Miks läheb tavaline inimene ja laseb maha teise, tavalise inimese? Miks võtab üks tavaline inimene noa ja lõigub ennast nii kaua, kuni verest tühjaks jookseb? See pole vaimuhaigus, lihtne sõna, millega kõike seletada. See on valu, maailmavalu. Elust, mis on verest tühjaks jooksnud. Lootustest, mis on igavikku haihtunud. Unelmatest, mis on põrmu pekstud. See on asjadest, mis mitte kunagi enam meie teele ei satu. Ning kõikide inimeste valu, kes seda tunnevad.

Minu vaikus... minu vaikus on see ürgne valukarje. Selle kõige pärast, mis on juba hävitatud ja mis on hävitamisel. Need taimed, elu, loomad, olemine. Hingamine. Õhu ja mulla koostöö. Pilvedest tulev vihm ja sügavusest tulev energia. Kõik, mis on ära võetud. Sisu, tihedus, eksistents. Kõik, kes on miskit kirja pannud, mida proovinud muuta, selgitada – see kõik on läinud tühjusesse. Vähesed imetlejad, vähesed järgijad, aga massiline kuulmatus, nägematus. Olemine kui produktiivne loom, kelle eesmärgiks on taastoota ja hävitada, võtta mis võtta annab ja kaduda. Luua aina uusi võtjaid ning seejärel tunda pealiskaudset rahulolu. Ma tegin midagi. Ma lõin kellegi. Hoolimata, et see keegi saab olema järjekordseks olemise hävitajaks, elu sööjaks, prussakaks selles suures prügimäel mille me endile loonud oleme. Kuidas saab selle mitte midagi ütleva loomaliku taastootluse juures tunda rõõmu, rahulolu...? Kas on see midagi enamat meie loomalikust instinktist produtseerida järglasi? Kas on seal mingit õnnelootust tulevasele põlvele või vaid meie egoismi rahulolu saada seda, mida tahame? Mida arvame end vajavat? Kas on seal lootust õnnelikule elule neile, keda aina loome...?

Lõpuks, ega minagi ennast paremaks pidada saa. Olen vaid üks kõigist, kes teevad kõike iseenda rahulolu ja soovide nimel. Isegi enesevigastamine või enesetapp on ju egoism. Kuigi me kõik proovime seda teisiti näha. Oleme vaid võimetud andestama ja minna laskma. Oleme vaid ämblikud, kes on kinni jäänud iseenda võrku. Võimetud ronima edasi, võimetud olema. Ehk ongi kõige isekamad need, kes on jäänud vaimsete probleemide kütke. Eeldades teiste mõistmist, arusaamist, toetust. Oodates tuge ja abikätt. Haarates kinni ükskõik millest, nagu iga uppuja. Lõpuks ehk isegi tirides kellegi teise põhja, ise samas ikka lainetes hulpides. Ikka hüüdes, et vajan abi. Samas mitte kunagi olemata see, kes lõpuks ära upub.

Haigus. Inimene. Teistesööja, loodusehävitaja, samasuguste põhjakiskuja. Ei midagi enamat. Ülimat. Vaid rida valesid, rikkis geene, rikkis mehhanisme. See me olemegi.

Võibolla, et mul ei olegi tuld. Mul ei ole oma tänavalaternat, majakat. Võibolla olengi ma üks nendest, kes peab oma laeva ilma valguseta sadamasse toimetama. Ükskõik, milline sadam see siis lõpuks on. Kas see, kuhu enamus oma laevaga sõidab või see, kuhu pea keegi ei lähe.

Võibolla see pidev appikarje ei aitagi mind. Võibolla tuleb ühel hetkel loota vaid enda peale ning mitte uskuda, et tuleb keegi, kes sind kuidagi aidata saab. Võibolla on ülesandeid, millega peab igaüks ise hakkama saama. Olgu selleks siis laeva juhtimine, või lihtsalt laevas olemine. Ja tegelikult sõidavad paljud ka karile isegi siis, kui majakas neile valgust näitab. Lõpuks oleneb kõik hoopis millestki muust...

Ma ei tunne eneses olemist. Ma ei ole päris tükk aega olnud iseendas. Hoolimata sellest, kas vigastan või tuimestan seda keha. Päevad on nagu uned, mis kõnnivad mu kõrval. Aga ükskõik mis ma teen, ei ole see enam sügaval minus. Osa minust. Pikk ja aeglane olemisprotsess. Isegi siis, kui tunnen lõhna või kuulen häält. Ma ei ela seda enam läbi. Või mind lihtsalt pole. Võibolla on võimalik end ka nii tappa, et see pealispind, virvendus jääb alles koos kehaga. Võibolla.

aeg lasta minna.

arvatakse, et peaks olema midagi, mille nimel surra
sest muidu surra oleks narr
aga kui pole, mille nimel elada
siis surra ilma põhjuseta näib parem
kui elada ilma põhjuseta

teiste nimel
tahteta
on see aegajalt keerulisem
hetkest hetke minemisest

iseendas olen ma siiani
13
vaatan aknaklaasil veepiisku
depressiivses naiivsuses
ja ootan
et kuu kukuks pähe

aga täna, on kõik teised, hoopis kuskil mujal
aastasadade kaugusel
oma tähtedel
ja mina seisan ikka
oodates
imet.

raevukas meeleheide
sest seda pole, midagi pole
vaid aastatepikkune raiskamine
aja, elu, olemise, enda
on mul miskit paremat teha...?
mitte olla...?
on see parem...?

kas saaks miski olla hullem....
?

A broken life will never stay

wait for me...

I'm gonna ask you to look away
I love my hands but it hurts to pray
The life I have isn't what I'd seen
The sky is not blue and the field is not green

Wait for me

I'm gonna ask you to look away
My broken life will never stay
Tried too hard and I always lack
Days are grey and the nights are black

Minemine minemine
mööduvad pildid
bussiaknad korteriaknad
helekollased lambid pimeduses vilksatamas
vahelduvad hetked
ära ja tagasi pöördudes
tormates
igatsedes
meeleheites vajades
ja edasi minnes
ise teadmata
mõistmata
olemise sisu.

See haav ei olegi haav
see on tervik
tõde, lubadus
minemine otseteed, sest
seda valgust näen Mina
läbi oma tuhmi olemise
kiire eksistentsi
mis puudutab vaid unedes
ja hetkedel, mis haihtuvad
enne algamist.

Kõik on võimalik
saavutatav
ebavõrdsuse maailmas
kus tähed ongi olemas
vaid igatsuste päikeseloojangus
mitte püüdluste eesmärkides.

Ma lähen, lähen
ise olemata
sest Olen tõeliselt, tõeline
vaid läbi valu.
Kajakate ja kassidega.

Melanhoolia
või haigus
või reaalseim uni
pidevas uinuvas kaotsiminekus
tõusu ja mõõna ettearvamatuses
jõuetult triivides
veepiisku isegi mitte tundes
vaid teades
kuidas need võivad puudutada nahka
ja hinge.
Olen kui kivi, mida lõhub torm ja uuristab aeg
kuid palvetustes, igal hetkel
palun, anun, kildudeks purunemist
mateeriaks lahustumist.

nagu pomm, ehk,
ootan ka mina, palavikuliselt
lõhkemist
olematuses
täiuslikuseks muundumist
aga see, nagu ka kõik muu ideaalne
on ingellikult ülev
kättesaamatu
idee unistusest.

Need sõnad on minu sees. Need viimased sõnad. Sõnad, mis pean enne välja ütlema. Välja saama. Ma tunnen neid, aga ma ei jõua nendeni. Nad kibelevad, aga ei avaldu. Või ma ei leia teed nendeni.

Igal elul on ometi olemas oma mõte. Igal elul, omasugune. Omamoodi ilus, vajalik, õpetlik. Seepärast ongi meie hing igavene. Et kanda meid siit sinna. Aina edasi ja edasi. Õppida ja kogeda. Mitte ainult selles ühes kerges hetkes. Vaid nendes paljudes. Ajast aega, jagades, põimudes, ühtides. Imetluses järgides. Ei ole see saatus, vaid lihtne olemine.

Ja aeg ei olegi oluline. See on imelik-kummaline tõde. Numbrid, mis on maailma loodud. Päevad, nädalad, kuud. Kuidas nii, et need ei loe? Kuidas nii, et 20 ja 80 on sama. Kuidas nii, et erinevad ajad saavad olla ühes hetkes? Erinevad maailmad, erinevad ajad. Täpselt nii palju, kui enda teadvuses võimaldame. Mõistmata omaks võtame. Sest enamust ei suuda me nagunii isegi mitte aduda.

Näha ühte päeva rohkem. Lugeda lehtedest sõdade ohvrite numbreid, haigustesse surnute arve, päevapoliitika vaidluseid. Teha tänases päevas olulisi otsuseid järgnevateks kuudeks. Planeerida oma õhtupoolikut.

Kunagi ma mõtlesin, et kõik on nii ebaõiglane. Et jumal on meid jätnud. Et taevas on katki. Ning varjud kõnnivad karjudes meie keskel. Kunagi ma mõtlesin kui raskeks see kõik meile, inimestele, on tehtud. Kunagi ma mõtlesin, et meie rikumegi elu, maailma. Saastame seda, hävitame, lõhume. Aga see on vaid peegeldus, mida ma nägin. See oli vaid pinnapealne virvendus. See ei olnud tõde. Sest hoopis meie oleme vari. Hoopis meie oleme oma mõttekujutluse vili. Mitte meie ei otsusta, ei tee, ei vali. Elu ja maailm on. Möödaminevad varjud ei saa lihtsalt seda mõjutada, isegi kui nad proovivad seda teha tuumapommide ja bioloogiliste relvadega. Me hävitame vaid üksteist. Me ei mõjuta isegi mitte piiska meres. Pigem võime ise vaadata mida teeme, kui meile on antud üks kaunis piisk...

Ma arvan, et lahkumine ei ole nõrkus ega tugevus. See ei ole valik, mida teha lootusetus olukorras. See ei ole põgenemine. Vaid see on olemise tõde. Jõudmine järgmisele tasandile. Eksisteerimine milleski teises. Muundumine. Kehast mateeriaks. See on valik, mille igaüks peab tegema, ning numbril 20 aastane või 80 aastane pole siin olulisust.

Minemine ei pea olema midagi kurba. Ei olegi midagi kurba. Minemine on minemine. Samamoodi nagu päike läheb ja tuleb, teeb seda ka elu. Sünd ja surm on tegelikult üks ja sama. Hävinemine ja tekkimine. Oma tee, mida mööda käia. Ning kui tee pöörab uuele teele ning sinus on ootus, millegi uue ettevõtmise ärevus... nagu esimene päev koolis... sa lähed, sest nii on. Nagu puu kasvab aina kõrgemale ja kõrgemale. Sest see on tema tee, tema elu, tema saatus. Pürgida päikesele lähemale. Kas pole meiegi kõik vaid puud, mis otsivad teed päikese poole? Ja kas ei ole lõpuks meie kõigi päike muundumine millekski enamaks? Kellel varem, kellel hiljem. Igaühel oma teed pidi, aga päikeseni...

Vala mu peale küünlavaha, et ma tunneksin selle kõrvetust
Viska mind nugadega, et ma tunneksin nende lõikavust
Kalla mind üle bensiiniga, et tunneksin selle lõhna
Lükka mind jäisesse vette, et tunneksin selle külmust
Löö mind kividega, et tajuksin nende jõudu

Need ei ole enam värvid.
Need on vaid kujundid, piirjooned, varjud
Need ei mõjuta, nad ei jõua kohale
Nad on eraldiseisvad, osad millestki muust

Ma ei suuda olla hetkes
Sest ma ei suuda üldse olla.
See ei jõua minuni.
Hetk.
Ta on eemalseisev
Nagu kauguses paistev loojuv päike
Ta ei ole selles metsas
Lagendikul
Pimeduse, varjude ja tühjuse vahel
Hirmude ja ähvarduste rägastikus
Põlevate kurjakuulutavate silmade meres
Krabavate käte pigistavas haardes
Külmas, häguses, õudust tekitavas udus

Päike on, kuskil
Aga lihtsalt mitte siin
Mitte selles pimedas metsas
Päike on selle koha hüljanud
Jätnud kõigele muule
Ning kõik muu on siin kuningas ja valitseja
Mille olemasolust teised teavad, aga pigem ei räägi.
Samamoodi, nagu ebaõiglusest maailmas.
See lihtsalt on
Meie selja taga
Ja me väldime seda
Sellele otsavaatamist.

Ära vaata mu poole
Sa ei saa nagunii midagi teha
Oskamatusest või tahtmatusest või jõuetusest
On asju, mis on suuremad
Sõjad, näljad, määratud surmad
Võibolla
On seegi üks määratus.

Kas sa laulaksid mulle surmalaulu?
Kas sa hingaksid mu peale sooja tuult, kui ma olen külm?
Kas sa hoiaksid mu pead, et ta ei vajuks selja taha?

Kas sa usuksid, et nüüd olen ma rahu sees?
Kas sa loodaksid, et ma olen nüüd õnnelik?

Valujõgi. Pimeduse metsa keskel, tuuletuses seisva läppuvuse vahel, oietest ja kisendustest ümbritsetud. Seal on hape mahasadavaks vihmaks ning puudel on lehtede asemel räpane lima. Ja jõgi. Jõevesi on mustemast mustem, nafta, mürk, mis voolab lõpmatusse. Sellest veest ei näe läbi, ta ka ei peegeldu. Ja veeks on teda raske nimetada, sest seal sees on kõike, nagu ühes üleküllastunud supis. Kõike, mis vähegi teravam on. Klaasikilde, nõelu, naelu, suuri pindu, nuge, kääre. Ja sa ei näe neid. Sellest jõest ei saa välja ning seal ei saa valida kus suunas liikuda. Selles jões olemine ongi kui üks piinav hirm, teadmatus selle ees mille vastu sa järgmisena põrkad, kust haiget saad. Ning sa juba tead, et järgnev valu on tulemas, sa tead et ta on kohe jälle sinu vastas, sulle haiget tegemas. Hirm on ainus, mida sa tunned, kohutav, kõikehõlmav hirm. Sest see pole midagi uut ega võõrast – sa tead täpselt, kuidas see toimib. See on kui põrgu, kus aega kui mõistet pole – ükskõik kui vähe või kaua oled sa seal olnud, tead sa täpselt seda lõikavat lämmatavat tunnet. Jah, see ongi üks osa põrgust. Iga inimese isiklik põrgu.
Ja ega sinagi pole seal see sama, kellena oled harjunud ennast nägema. Sa pole keha, millesse terad saaksid lõikuda. Sul pole seal keha, vaid sa oledki MINA, hing, olemus. Ja see on veel raskem, sest keha ei saa sind kaitsta, valu endasse võtta. See on sinu sügavaim sisemus, kes saab selle kõik otse endasse. Happevihma, mürgise vee, teravikud, pimeduse, läppuvuse ning hääled. See oled SINA, lõksus selles põrgumullis, kuhu teised sisse ei suuda näha ning kust sa ise välja ei suuda saada.
Ning kõige kohutavam, ehk, ongi see, et samal ajal sa TEAD, et su keha lamab turvaliselt voodis, eemal tapmistest ja karjetest ja mürkidest. Ta lamab vaikses, soojas, rahus ning kõik on turvaline. Aga SINUL ei ole. Sina oled hoopis kuskil mujal, sina oled lõksus iseenda põrgus. Ja sellel hetkel, lõpmatus uppumises, ei tähenda keha heaolu absoluutselt mittemidagi. See on vaid kui takistus kadumisest. Vabanemisest. See on suurim põhjus meeleheiteks. Iroonia.
Ma otsin vabastust ükskõik millisel teisel meetodil, aga tundub, et kaugenen sellest iga korraga.

Meeleheide valatuna karjuvatesse süüdistustesse. Miks olen ma pandud siia elama. Miks olen ma äratatud ellu? Miks on mulle antud elu, vastu tahtmist, vastu soove. Miks on mult võetud võimalus otsustada, otsustada ise, teisi mõjutamata?
Miks tunnen ma ennast, nagu mingi eksperiment? Mis juhtub, kui temasugune inimkehasse panna? Mis saab, kui temasugune ellu äratada? Mis saab? Nagu hiir oma puuris. Visatud erinevate situatsioonide ette. Kas ma süstin endale vabatahtlikult kokaiini, kui lüliti minu ees on? Kui tihti ma seda teen, kui kiiresti ära suren? Ainult et kokaiinita. Teiste situatsioonide, teiste olude eksperiment. Kelle elu või surm ei ole tema enda küsimus, vaid eksperimenteerija.
Ja mis on üldse see piir? Kui meil endalgi pole piire. Kui meie isegi oleme need samad, kes vaatavad pealt tuhandete, miljonite surma. Nälga, vigastustesse, ükskõiksusesse. Vaatame ja ei tee midagi. Ei oska, ei suuda, ei taha. Tapame, tapame, tapame. Usu nimel, piirkonna nimel, toidu nimel. Teaduse nimel. Loomi, inimesi, keda iganes. See on meie ’armastus’. Meie ’südameheadus’. Keegi meist pole halb. Me oleme vaid inimlikud. Meie jaoks ongi see tavaline. Surm, halastamatus, ükskõiksus. Teiste piinade pealt vaatamine, kõrval seismine. Kui külm ja tuhm peab olema üks Inimene selle jaoks? Kui külmaks ja tuhmiks kasvama? Et leppida? Et eksisteerida ja teada. Ja mitte midagi teha. Kes me oleme? Kelleks me saanud oleme? Läbi erinevate tarkuste ja võimaluste, mis elu meile andnud on? Maailma, mis meile antud on?

Pole ime, et Jumal ära läks! Pole ime, kui ta meid jätnud oleks. Milleks olla siin? Milleks nutta millegi pärast, mida muuta ei saa, mis ei muutu? Hoolimata aastatest või lubadustest, on alati keegi, kelle võimujanu või verejanu on tugevam. Alati. Alati keegi kannatab, alati on kellelgi valus. Ja milline karistus meid lõpuks õpetaks? Sest haigused ei õpeta. Miljonid surmad ei õpeta. Me oleme seest nii tühjad, et mittemiski ei pääse enam meieni. Vaid üheks hetkeks, kui keegi meile kurvad südantlõhestavad pildid televiisorisse toob, tunneme me kahjutunnet. Annetame mõned kroonid. Mõned riided. Räägime, kui oluline see kõik on. Räägime, kui kahju meil on. Räägime, et me ei saa midagi muuta.

Väärtuslikkus. Kes on väärtuslik? Kes.

Nad ütlevad, et keegi suri meie eest. Et meid päästa. Et meile armastust näidata. Tema ohver oli vale! See pole armastust väärt! Meie pole seda väärt! Sest kuhu oleme me jõudnud? Keegi uskus meisse, keegi lootis meisse. Ja me sülitasime selle peale. Me oleme visanud armastuse kuskile prügikasti. Igaüks omaette. Jah, ehk armastab ka. Aga massiivset, kõikehõlmavat headust ei eksisteeri. Igaüks oma asja eest. Igaüks omas grupis. Minu mander, minu töö, minu heaolu. Minu õnn.

Keegi lasti just maha. Vaadati talle otse näkku, inimesele, silma, ja lasti maha. Võibolla oli see laskja esimene tapmine. Võibolla mitte. Aga iga sekund, iga päev, on inimesed võimelised seda tegema. Ja mina, kui väärtusetu ongi see värisev Mina selle kõrval. Tühjus. Ulguv vari. Mõttetu kisakõri. Viskamas kive teiste pihta? Ei, iseenda. Mina Olen Süüdi. See tähendab, et kõik on süüdi. Iga üks meist. Ja mina tahaksin surra seda teades. Ma tahaksin olla surnud, et seda mitte teada, mitte elada, mitte eksisteerida. Sest ehk siis saaksin ma lahti enda vastutusest olla Inimene. Mitte vaid hävitaja.

These are the days of the open hand
They will not be the last
Look around now
These are the days of the beggars and the choosers
This is the year of the hungry man
Whose place is in the past
Hand in hand with ignorance
And legitimate excuses

The rich declare themselves poor
And most of us are not sure
If we have too much
But we'll take our chances
'Cause God's stopped keeping score
I guess somewhere along the way
He must have let us all out to play
Turned his back and all God's children
Crept out the back door

And it's hard to love, there's so much to hate
Hanging on to hope
When there is no hope to speak of
And the wounded skies above say it's much, much too late
Well maybe we should all be praying for time

These are the days of the empty hand
Oh you hold on to what you can
And charity is a coat you wear twice a year
This is the year of the guilty man
Your television takes a stand
And you find that what was over there is over here
So you scream from behind your door
Say what's mine is mine and not yours
I may have too much but I'll take my chances

'Cause God's stopped keeping score
And you cling to the things they sold you
Did you cover your eyes when they told you
That he can't come back
'Cause he has no children to come back for

http://www.youtube.com/watch?v=-GAThHGlseY&feature=PlayList&p=7BBF0C18DC9FEC07&index=4

Isegi helekollases, tibukollases valguses võib vastu vahtida surm. Surma lõust. Milleks kasutada ilustavaid sõnu, kui me mõlemad teame, et see ongi vaid lõust? Rohkemaks on seda raske nimetada. Rohkemaks nimetada oleks isegi naeruväärne. Sest kuidas saaks lõusta kutsuda näoks? Ta ju pole.
Nali peitub aga tegelikult hoopiski muus. Kellele nali, kellele iroonia. Lõust polegi kellegi teise, kui minu oma.

Ma ei tea, mida nähakse peeglisse vaadates. See tähendab, mida näevad seal teised, minu kehale sarnased olendid, kes kutsuvad ennast inimesteks. Inimene siis peaks tähendama mõtlemisoskust, kõnevõimet ning teatud välimust. Ma saan aru, et selle järgi me liigitume. Mitte ahv, mitte Jumal, mitte kass ega koer. Mitte asi. Vaid Inimene.

Aga kui mina vaatan peeglisse, näen seal irvitavat lõusta. Lõusta, mitte nägu. Ning irvitavat, mitte naeratavat. Seal on suur vahe. Seal on suur vahe, eriti kui sa seda iseendas näed. Ma näen seda irvitust algavat juba sügavalt silmade seest. Ma näen seda julma, halba, äraneetud reetlikkust, kõige halva alget, juba enda pupillide sügavusest. Mustavate aukude keskel laiutamas. Koletis, kes elab minu sees, minu kõrval. Parasiit, kellega jagan keha. Nagu kurjast vaimust vaevatud. Õgiv, masendust toov, pahatahtlik elajas. Sest kuidas teisiti teda kutsuda – ta pole ei loom ega inimene ega jumal. Ta on nagu vähk, mis sööb seestpoolt. Aga ta on targem – tal pole jälgi. Teda ei saa tuvastada. Teda ei saa minema peletada.

Ja sa kunagi ei mõista, mis on tema tõde, mis on tema vajadus. Sest ta laseb sul uskuda pidevalt erinevaid asju. Ühel hetkel tahab ta, et sa ennast hävitaksid. Ühel hetkel näitab ta sulle enda koledust, enda jõledat sisemust, et paljalt tema hävitamiseks oleksid sa nõus ka ise selge pilguga surma minema. Teisel hetkel aga näitab ta ennast abi vajavana, et sa teeksid mida iganes, et teda päästa, et temaga leppida, et temaga koos eksisteerida. Aga sel juhul ei või sa mitte kunagi olla nõrk. Sest seda ta ootabki. Sinu nõrkusest saab ta jõudu ning sinu õnnetusest rõõmu. Sinu raskemail hetkel irvitab ta peeglis vastu jälle sinu enda näost – hetkel kui oled nutmisest jõuetu naerab ta sulle vastu. Hetkel kui vajad lohutust ja tuge, käsib ta sul oma nägu maha rebida ning hävitada. Sellesse tera suruda ning lõikuda ja lõikuda. Või ei ole see tema, vaid sinu soov tema irvitus kustudada, tema pilk endast eemale saada?

Aga see pole võimalik :) Ta ei jäta sind mitte kunagi. Iga aastaga kasvab ta vaid veidike suuremaks, sööb sinu nahka ja joob verd. Pungil, jõllis irvitavate silmadega sulle näkku irvitades. Suud kõveraks muigeks kiskudes. Nii jõledalt, et sa võiksid hoolimata valust selle sama näo, oma näo, lõhki rebida. Vihast, valust, raevust ja lootusetusest. Milleks olen sündinud selle monstrumiga? Milleks temaga koos pean elama?

Ja mis olen siis Mina? Mis teeb tema Minust? Kes alles üldse on jäänud? Ma tunnen, et olen surutud kokku ühte väikesesse nurka iseenda sees, üheks pisikeseks palliks. Oi kui katkiseks ja auguliseks ja veriseks. Täis topitud erinevaid terasid – nõelu, klaasikilde, naelasid. Kõik terad minu südamiku suunas. Ja iga kord, kui ma kuskilegi poole veeren või astun või lennata proovin, surub mõni neist teradest sügavamale minu sisse. Pressides mu tundlikeima pinna vastu, selle vastu, mille jaoks ei füüsiline ega vaimne valu pole isegi mitte sõnad.

Ja rõõmuks või ahastuseks – mida õpetab valu? Ta õpetab põgenema praegusest olukorrast. Õpetab valupõhjuse maha jätma, loobuma, hülgama, ära minema. Ja nii ka Mina. Ma hõljun aina rohkem, aina tihemini kuskil ebareaalsuses, mitteolemises, eksisteerimatuses. Mind ei ole. Ma näen oma keha kõndimas või kuulen häält rääkimas. Aga see ei saaks olla vähem mina. Sest mina olen täiuslikus ükskõiksuses, tahtmatuses, mittemilleski, tähendamatuses. Ja ma olen vajunud sinna kui kaitsvasse udusse. Mis aina tihemini mind endaga kaasas hõljutab, enda embuses hoiab ning kannab. Justkui see Imeprints, kelle poole kunagi keset öid hüüdsin oma üksinduses, et ta mind ära viiks, päästaks. Ja seesama udu, mittemiski ongi see sama päästja. Ime. Lendlev kajakas. Tuules kõikuv puu. Jões voolav leht. Kivi. Midagi mittemillestki.

Ma olen nii kohutavalt väsinud. Väsinud reaalsusest. Reaalsus teeb mind õnnetuks, paneb mind füüsiliselt ennast halvasti tundma, hävitab mind. Unenäod ja magamine on mu elu parim osa. Milliseid rõõme ma olen seal kogenud! Kuidas ma suudan ennast mõelda seal õnnelikesse olukordadesse! Kontrollida oma unenägusid mingil määral! Kui suurepärane tunne see on – tunda seda, mida soovin, olla seal, kus soovin, teha mida soovin. Ja et kõik olekski niimodi nagu võiks – hea, turvaline, soe. Oo kui suurepärane elu on mul unenägudes. Ja viimasel ajal ma veedangi aina enam ja enam aega selles teises maailmas – kujutluste maailmas. Rohkem, kui reaalsuses – suurema osa 24 tunnist, mis ööpäeva moodustavad. Ja mis kõige parem – unenägude maailmas on aeg suhteline mõiste – parimad hetked venivad seal nagu iiris ning võivad aina uuesti korduda. Parimad hetked unes võivad mu nädala helekollaseks muuta. Reaalses elus ei suuda seda mittemiski.

Miks näib surm nii ilusana? Võibolla selle sama, unenägude maailma pärast. Võibolla aga hoopis tohutult ilusa varjundirikka taeva pärast õhtul, kui päike just looja läheb. Kas ei tundu, et see sama imeline valgus, ilu, lootus, võiks ka peituda teispool elu? Ma usun, et peitub. Ma usun, et surm ongi selline ilus ja hea paik, kus ongi pidev valgus ja rahu. Kus keha ei piira ega too meid maapeale, reaalsusesse, ei ahista meid oma soovide ja vajadustega, muredega. Kus pole õnnetusi, kurbust, muret, valu, hirmu, viha. Kus on täiuslik olemine.

Kajakad laternatel ongi vist ainus, mis hoiab mind veel koos.

Vahel ongi järel tühjus.

Viimasel ajal olen ma suurema osa ajast olnud kadunud. Kadunud oma kehast. See on võimatu, uskumatu – ma tean. Aga see pole mina, ma pole enam siin. See on harjumus ja kohustus, mis käib selle keha sees ringi, sööb, teeb tööd, käib loomulikke vajadusi rahuldamas, magab. Räägib, jälgib inimesi, teeskleb, nagu ta oleks ka inimene. Nagu miski teda huvitaks, ajaks naerma, nagu miski läheks korda. Nagu tal oleks mälu ja mälestused ning plaanid ja ootused.

Ebareaalsus on iga mööduva hetkega muutunud aina suuremaks. Ja ma lihtsalt ei ole kohal, ei ole siin. Aina tihemini ja kauem olen ma kuskil eemal, väljaspool keha, väljaspool teadaolevat maailma, väljaspool kõike. Ning aina harvemini on see tõesti Mina selle keha sees, ennast kuskil mingil viisil väljendamas, midagi tahtmas või tundmas. Aina harvem. Ning iga taoline kord saabub kui jääkülm dush, tagasisaabumine kuskilt lihtsast ja loomulikust olemisest. Tagasi tulemine siia kehasse, täitmaks mingeid kohustusi, olemaks mingit moodi keegi, tegemaks mingeid asju. Aga ma taban ennast kohal olemas aina harvem. See on vaid mu keha, kes on ajaga õppinud teesklema olemist, tegemist ja huvi. Aga see on vaid keha. Ja see pole isegi, nagu ma tunneks midagi negatiivset või positiivset – ma ei tunnegi. Ma olen justkui mingis teises varjumaailmas, kus miski siin elus olev pole oluline, kus miski isegi ei riiva, ei jõua kohale. Kuskil, kus pole mõtteid, tegemisi, vajadusi.

Nii palju asju olen ma elu jooksul püüdnud. Muuta seda, teha teist, käia kolmandas. Leida, anda, olla olemas. Jääda ellu. Aga nüüd püüdlust enam pole. Ongi ellu jäämine läbi lihtsaima – hingamise. Ehk siis kuniks hingan, seni olen ka elus. Kas ja mis elu see on – seda ma väldin isegi küsimast. Ja vahel ongi hingamine parim, mida teha saab.

Ma ei ole kurb või õnnetu. Ma polegi vist midagi. Pole isegi mitte siin maailmas, reaalselt toimetav või midagi vajav. Sooviv, tahtev, tegev. Pigem vegeteeriv olend päevast päeva, kes mõnel üksikul hetkel on täie teadvuse juures, näeb, ehmatab, tunneb, mäletab. Ning siis kaob jälle uuesti oma maailma, jättes maha vegeteeriva keha, kes oma kohustused täidab, nagu olekski see mina ise.

Täna oli mu päevas üks reaalne asi, miski, mis tõi mu hetkeks siia maailma, tundma. See oli bussis üks vanem mees, kellel olid väsinud kurvad silmad. Nii väsinud ja nii kurvad. Ta oli õnnetu. Ja seda nähes olin ma plaksti siin. Tundsin. Tundsin iga rakuga seda hetke. Ning pärast seda jälle kadusin, hajusin minema. Ühe olulise mälestusega. Tema.

Ja kajakad. Alati kajakad. Kui uhked ja kui ilusad kaptenid, inglid. Ma tunnen ennast alati kõige turvalisemalt, kui nad on oma tavapärases kohas, laternapostidel valvet pidamas. Kui väärikad. Ning samas lapselikud, võitlevad, mänglevad. Ja nad valvavad meie üle, selle pideva liikumise üle, tulekute ja minekute, õnne ja ebaõnne. Võibolla proovides meelde tuletada, et meil ei ole ju ometi kiire, et meil on just see hetk vaadata ja olla. Tulla korraks tagasi sellesse reaalsesse maailma, tagasi oma mõtetest, oma maailmast, oma hajumistest, ning olla osake ühest hetkest elus. Kajakate lennust, vaikselt liikuvatest puulatvadest, piiluvast päikesekettast.

Täna tahan ära. Tahan lihtsalt ära.

Ma tean. Aga see teadmine on teistsugune, kui ma tahan, ma tunnen või ma vajan. Üks on kohustus, vastutus. Teine on kõik muu – unistus, lootus, armastus.
Ainult Jumal saabki meid siit edasi aidata. Ainult see kõrgem võim, mis on loonud päikese ja taeva ja maa. Ainult miski ülim, mille peale loota, mida paluda. Kust jõudu soovida. Valgusest meie sügavaimast südamesopist, taeva sügavaimast avarusest.
Sa ei olnud lõikav. Sa olid pehme. Sa ei olnud mõjuv, vaid ajaga sügavduv, juurduv. Sa ei olnud murdev, vaid kõrval seisev. Sa ei lennutanud mind, vaid jalutasid mu kõrval. Sa ei omanud mu südant, aga hoidsid mu kätt. Sa olid osa minu elust, me jagasime ühte ja sama minemist tükk aega. Me proovisime kõndida ühte rada. Aga meie saatus ei ole üks, meid ei ole heaks kiidetud, lubatud. Kes seda otsustas? Kes meie elu määras? Kes meid mõjutas? Ainult meie endi hirm ja õnne puudumine. Õnneliku juhuse puudumine. Juhuse, mis oleks pakkunud võimalust.
Sa oled alati mu südames.

Oo kui hea on olla võimeline naeratama. Mitte sundida ennast mingisuguseks grimmassiks, vaid tundagi südames väikest naeratuse alget. Olla võimeline laskma rumalusel ja ebaõiglusel kõrvust mööda libiseda, ebaõnnel ning raskusel selja taha jääda ning olla olemas. Olla elus.

Võibolla see saabki ainult siis võimalik olla, kui oled kõik kaotanud. Kui oled muutunud kõrbeks, tühjaks oaasiks, kus ühtki veetilka pole. Kui oled olnud sadutuhandeid aastaid janune kõrbeliiv, mida ümbritseb vaid kuumus ja piiritu lõpmatus. Kui oled olnud püramiid kõrbes, mis sadu aastaid ümmardamise põhjuseks oli ning siis, ühel hetkel unustusse vajus. Tolmuks, liivatormiks muutus. Ning kadus, hävines. Meelest pühitud hiilgus, mis iga üksiku liivatera sees veel hääletult tuksub. Aga enne ei saagi ta leida uut teed, kui ei aktsepteeri oma kaotust, hävingut. Seda, et ta tõesti kunagi oli püramiid, aga nüüd ongi vaid liivatera. Ja et ka liivatera on väärtuslik olla. Et vahel võib ja suudab üks pisike osa palju rohkemat... Ja ka üks liivatera võib oma olemasoluga olla rohkem rahul, kui see hiidvana lagunev püramiid...

Aga täna ma tahaksin kirjutada hoopis tumepunastest roosidest. Mis on nii sametiselt tumedad, et kauguses kiirgavad endast nii punast kui musta. Värv ja kuju, millega nii mitu erinevat emotsiooni seotud on, mitu erinevat tunnet... sügav ilu. Värvilises maailmas peaaegu must-valge olemus, esiletorkav väljapaistvus, meelesolev mõte. Ja sellest piisabki. Sellest piisab täielikult.

See on vist hea, et veidi valu on tagasi tulnud. Parem, kui see kohutav paha tunne ilma mingisuguste kirjeldatavate emotsioonidega. Sest valu on võimalik läbi elada. Seda ebareaalsust, talumatust aga mitte.
Sest valu peab tulema. Peab tulema.

Siruta käsi, väike tüdruk.

Lumekrudin saabaste all. Niiskus ja külmus tungimas riiete alla, kontidesse.

Erinevaid värvivarjundeid täis taevas. Kutsuvalt ilus. Laternatuled peegeldumas bussiakendelt. Mööduvad majad ja akendest paistvad elud. Valgustäpid pimeduse taustal. Kirju kauge maailm. Elud, mida elatakse, tunded mida tuntakse. Surm ja valu vaheldumas rõõmuga. Elu, mis on peale kasvanud vastamata küsimustele, mõtetele. Elu, mis on võtnud oma reaalsusega võimu ning lükanud tahaplaanile kõik muu. Seniajani, kuni tuleb kohustus sellest mõelda, sellega tegeleda. Hävimisega, suremisega.

Kajakad istuvad kõrgetel laternapostidel nagu laevakaptenid. Vaatlemas hommikuvalguses oma valduseid, vaatlemas kas meri on täna rahulik või tormine, hingamas sisse sõõmukest Elust. Järjekorras sõitvad tuhanded ja tuhanded autod, igas ühes paar putukat. Bussitäite kaupa putukaid, minemas edasi-tagasi, edasi-tagasi. Päev päevalt, aasta aastalt. Tuled süttimas majades varahommikust alates ning kustumas õhtuti. Söögid valmimas, söödud ning välja tulnud. Ring ringilt. Kõik on nii, nagu alati.

Kurbust ei saa käega katsuda. Talle ei saa põhjuseid leida, süüdistusi esitada. Teda ei saa välja visata. Ta on osake inimesest, iseloomust, elamisest.

Aga võibolla nemad armastavad elu kõige rohkem, kes sellest loobuvad. Või loobuda soovivad. Sest armastada elu on midagi hoopis teistsugust, teistsugust sellega toime tulemisest, selle elamisest. Armastada elu tähendab armastada udu autoklaasidel ning sinna joonistada, jäämustreid imetleda, mustavat taevast vaadata ning tähti otsida, või siis pilvetest olulist otsida, värvilisi lehti nautida, sügisest päikest, tuules vaikselt oksi liigutavaid poolalasti puid, inimeste kurbi väsinud silmi, imeilusaid naeratusi näha ja nautida. Nagu seesama poolalasti puu, olla selle kõige imelise keskel ja lihtsalt olla. Vaadata päikest tulemas ja minemas, tulemas ja minemas. Ümbrust, inimesi, kõike muutumas, ka iseennast.
Ja ma tahaksin seista seal teiste puude keskel, poolalasti, langetada oma lehed ning nautida külmemat õhku, tuult, vaikuse ootust. Ja kui keegi tulebki mind maha raiuma, siis on ju seegi inimeste tehtud, inimeste ellujäämisevajadus. Nagu kõik, mida inimesed teevad. Iseendale, enda püsimiseks. Ja selleks on olemas riigid, massiivsed tohutud tornid, kus tuhanded inimesed elavad oma boksis, hommikul söövad ja siis lähevad tööle. Pärast seda koju tagasi ning magamine oma boksis, oma asjade keskel. Tehnilised vidinad, mis üritavad kompenseerida. Ning võtta ära mõtlemist, teadmist, tunnet. Ning ongi võtnud. Ja kui sa ei sobi, siis sa lihtsalt ei sobi. Sest sellised reeglid lubavad elada. Muudmoodi, muudmoodi võib kõigest surra.
Ja unustus, mõni ka unustab. Mõnel polegi, mida unustada.
Aga mul ei tekita see mingeid tundeid. Ei midagi. Tühjus. Ma ei hooli, ma ei hooli. Pole õnnelikkust. Pole midagi üle olemise. Olemise millekski, surma ootuse.
Õnnetu. Õnnetult elada põhjuseta.

See, mida ma tunnen... Hulluks minemise hirm ning soov mitte olla. Leida rahu ja vabastus. Jääda lõplikult magama ja mitte ärgata. Lihtsalt tahaks nii väga mitte ärgata.
Eile ma ei suutnud eksisteerida. Istusime koos sünnipäeval ja see muutus iga hetkega aina talumatumaks. Aga ära ka ei suutnud minna, et oleks justkui ebaviisakas. Püüd naeratada või vähemalt mingitki emotsiooni oma näos väljendada. Kuni sai ära, oma tuppa. Ja seal – vaadata minuteid või tund järjest ekraani, jõllitada tühjust ja soovida mitte olla. Ei mingeid suuri emotsioone nagu valu või kurbus, ei mingeid emotsioone üldse. Ainult võimatus ennast liigutada, kättki tõsta, lugeda, mõelda. Olla olemas. Samm sammu järel, et saada oma üleriided. Minna bussipeatusesse. Täielik ebareaalsustunne, arusaamatus kes või kus või miks ma olen. Alles ainult ülim teadmine sellest, kus on kodu ja kuidas sinna saada. Bussipeatuses vajus hetkedeks reaalsus külma dushiga peale. Need värvid ja helid, autod sõitmas nii lähedalt mööda, valgus. Ja tohutu palju müra. Inimesed räägivad, naeravad. Kuidas ma siia olen sattunud? Täielik mõistmatus, arusaamatus sellest hetkest kui reaalsusest. Keha hakkas värisema. Suutmatus olla, mõelda. Bussis. Istun ja hingan ümisedes. See on kuidagi, turvaline, kergem. Nii on kergem hingata. Inimeste pilke tuli vältida, silmad on ju kui hinge peegel. Ma ei oleks suutnud kellegi silmi sel hetkel näha, välja kannatada. Kodus. Voodi. Kui hea, kui tekikott on pehmest, fliisisest materjalist. Kui soe ja hea. Kui soe ja hea tunda kaisukaru oma põse vastas. Kui rahustav.
2 päeva varem. Dushi all. Ühel hetkel tekkis tohutu, massiivne reaalsustunne. Olemine selles hetkes. Vanni kollane pind, võimatult vali veesolin, pikk alasti keha, vesi vastu keha. Nii halb, ebaturvaline, ebameeldiv. Keha hakkas värisema, reaalsus reaalsus ja võimetus. Et üle saada istusin ja vaatasin paar tundi tühjusesse. Parem hakkas pilvi vaadates. Loodus alati rahustab. Ilu. Selline suur ilu.
Olen täiesti ära kulunud. Nagu alasti süda, kui pean väljas käima. Mille vastu iga öeldud sõna hõõrdub, tuhmistab. Mitte isegi ei tee haiget. Valu pole tükk aega olnud. On vaid massiivne halb, võimetus, talumatus.

Mina olen see, kes on siin keha sees kinni. Mina olen see, kes on pandud siia kehasse elama vastu tema tahtmist. Nagu üleküpsenud vili, mille mädanema minemine on paratamatus.
Ma ei kuulu siia. Ma ei tunne ennast siin hästi. Mitte vaid siin kehas, vaid ka siin maailmas. See on ilus maailm. Pilvede liikumine tuules, kajakate lend mere ääres, puude kohin – see on suur ilu. Aga see pole minu maailm, minu kodu. Ma tunnen ennast siin väga halvasti. Mõnel hetkel suudan leppida selle paratamatusega, aga enamusel mitte. Ma ei suuda sundida ennast siin olema. Ma tean, et see paistab ainuõige kõigile teistele, aga see on piin. See on vale.
Sõnadega ei ole võimalik kirjeldada seda, mida ma pean läbi elama. See ei ole ainult negatiivsed mõtted või kurbus või valu. See on lämmatav raskus rõhumas tervet mu olemust. Läbipääsmatu lõks, millesse ma olen sulgetud. Kest, kust ei pääse välja, kust ei pääse minema. Karistus, ärgata igal hommikul aina uuesti ja loota igal õhtul aina uuesti, et homne hommik toob kergenduse, hävimise. Sest kas ei peaks see juhtuma, kui ma nii kindlalt ja teadlikult lihtsalt ei taha olla? Kas ei peaks keha seda ometi mõistma, ning järele andma?
Ma tunnen nii selgelt, et surm on vabastus. Ta vabastab mind selle keha kaasas kandmisest, eksisteerimisest, ärkamisest, tegemistest. Siis mu olemus saab lennelda koos kajakatega, olla osa tuulest ja veest, õhust. Siis ma olen vaba.
Ja talumatu reaalsus. See on talumatu. Vee solin. Asjade hääled. Aja liikumine. Sund. Lõppevused. Inimesed. See on talumatu.
Ma ei tea, kas suudan kunagi leppida.

See ei kao. See kohutav reaalsus. See ei kao.
Ükskõik, kuidas ma ei väldiks seda. Ei vajuks apaatsusesse. Ei langeks taeva lummusesse. Ei keskenduks pisiasjadele. Ei uputaks ennast alkoholi. Ei otsiks lohutust verisest valust. See ei kao.
Sina ei kao. Kõik need mõtted. Viha ja raev, kurbus ja masendus, arusaamatus, ükskõiksus, mõistmatus, valu, süüdistus. Eelkõige küsimus miks. Miks nii läks. Kuidas me nii kaugele jõudsime. Ma ei saa aru.
Ma ei suuda hoomata. Ei suuda isegi mitte aduda. Ma ei suuda sind mõista. Ei suuda mõista, miks sa võtsid ära minu elu. Miks viskasid sa eemale. Miks viskasid sa minu puruks.
Sest ma olin ju klaasist ingel. Nikerdatud väike kuju. Seest küll tühi, aga pisike ja habras. Õrn. Kergesti purunev. Kergesti sulav ja hävinev.
Sa sooritasid kuriteo. Ma kinkisin sulle kuju ja sa pillasid selle maha. Ja kõik killud lendlesid laiali. Ning sa isegi ei proovinud neid kokku korjata, kokku panna. Vaid sa jätsid kõik selle, jäid tuimalt hävitatud vaatlema. Kuni tulid teised, ja selle sinu eest kokku korjasid. Ära viisid.

Ennast hävitav kihk. Iha. Iha teha haiget. Sest see füüsiline valu ei teegi tegelikult haiget. Haiget teeb hoopis miski muu. Tunnete äärmus. Ülepaisumine. Üleajamine. See teeb haiget. See sööb. See, et sa seisad kuristiku äärel ja ei tea, kas hüpata või joosta paremale või vasakule. Sest ühel pool ootavad sind valusad teravad kivid ja teisel pool tume soo. Igal pool oma raskus. Ja kuhu minna? Kuhu minna... Ja siis see hüpe näibki ainuvõimalik. Hüpe, tera, veri.
Ja seda on võimatu kirjeldada. Seda hetke, neid hetki. Sest need on kõikvõimsad. See tunne, et uus hetk ei saa tulla selle hetke järgi. Tunne, et sa pead karjuma, hüppama alla, midagi tegema. Et sa pead selle hetke kuidagi endast välja saama. Saama välja selle enesesüüdistuse, et miks kõik nii kaugele üldse jõudis. Saama välja selle teiste süüdistuse, et miks nad lasid kõigel nii kaugele minna. Saama välja selle tüli, viha, ebaõiglustunde, vääriti mõistmistunde, tegelikult mõistmatuse tunde, üksioleku tunde.
Üksildus. Ja ükskõiksus. Kui suurt ükskõiksust on võimalik endas tunda. Kui kaua. Ja kui kaua seda endas kanda? Päevast päeva, üksi olles. Sest üritades seda kellelegi veidigi seletada, kohtad mõistmatust ja arusaamatust. Rumalaid soovitusi. Teha seda või teist. Mõelda seda või teist. Mätsida kinni, suruda alla. Liikuda edasi, kõigest hoolimata. Hoolimata apaatiast, tundetusest, hoolimatusest.
Ükskõiksus kõikide inimeste suhtes. Mul on kahju, et mu parimal sõbrannal läheb praegu halvasti, aga ma ei suuda. Ma ei suuda kujutleda isegi ette, et ma saan temaga kokku. Et ma kuulan tema muresid. Et ma vaatan talle otsa. Et ma annan talle sellega siduva lubaduse olla olemas. Olla olemas ja kuulata ja proovida mõista. Sest ma võitlen päevast päeva enda soovidega mitte olla või mitte hoolida. Ja võibolla olen ma sellega ka kaotanud oskuse olla olemas. Olla olemas teistele, olla vajalik. Olla reaalne.
well, maybe there's a god above
but all i've ever learned from love
was how to shoot somebody who outdrew you
it's not a cry that you hear at night
it's not somebody who's seen the light
it's a cold and it's a broken hallelujah

Tuli paistab silma, nagu operatsioonilamp. Liiga ere, liiga pimestav, liiga külm. Jahe õhk samas mu ümber, külmetamas käsi ja jalgu. Ning hinge. Sisemust. Kas on võimalik, et keha sees on külm? Kas on võimalik, et keha sees on suured jäätükid, teravate otstega, veristavad, lõikavad, külmuvad ja sulavad üheaegselt? Jah. Samamoodi, nagu on võimalik, et peas on üks tohutusuur mass, mis teatud hetkedel võtab võimust, ähmastab kõik, kannab su mõtted ja taju siit eemale. Võimetu naerma, isegi kätt tõstma, tere ütlema. Mass, mis paneb su seisma nagu soolasamba, vaatama inimesele vastu tuima, apaaatse, loiult tigeda näoga – midagi tundmata, mõtlemata, suutmata. Mass, mis õgib sisemust ja võimekust – võimekust teha ja öelda ja tunda! Mitte haihtuda ja jätta maha see haletsusväärne tomp, kes ei suuda ennast isegi mitte liigutada...
Eile ma kohtusin sinuga uuesti. Pole kaua näinud. Või pole lihtsalt märganud, tähele pannud. Eile olid sa minu sees. Vaatasid mulle otsa minust enesest. Surm. Minu keha, minu nägu, ainult külm, tume, varjutav. Sa olidki vari, vari mis peegeldas mind. Aga nii vist on see igaühega. Et surm on see, mis kasvab meie sees, väljub meie seest. Võtab meie üle võimust, kui on õige aeg. Peites ennast aga koguaeg seal, kust keegi otsidagi ei oska. Meie veres, nahas, silmades. Ja kuigi eile ma sinu silmi ei näinud, jälgisid nad mind. Jälgisid mu reaktsiooni. Mis tunne on vaadata otsa Mulle? Mis tunne on näha seda, mida sa varem pole märganud? Mis tunne on...?
Ja Sa ilmselt tead, mis tunne mul oli. Ükskõikne. Ma vaatasin sind, ja see ei pannud mind midagi tundma. Sa oleksid võinud olla hirmutav või üllatav, aga Sa polnud kumbki. Sa olid, lihtsalt olid. Seisid mu ees ja ma ei reageerinud. Kas oli see Sulle üllatav? Kas oled Sa seisnud tihti inimese ees, näidates talle enda olemust ja tõelisust, ning kohanud vastusena ükskõiksust? Kas see tekitas viha, jälestust, põlgust? Kas oli see üllatav? Ahjaa, Sul ju pole tundeid. Sul on samamoodi ükskõik, nagu minulgi oli. Sinu jaoks tähendab see sama vähe.
Kas tead, mu sõber, et viimastel kuudel (kui kajakad on olnud minu Inglid, kaptenid laternate otsas), olen ma tihti mööduvaid autosid vaadates mõelnud teha see samm. Aste. Just siis, kui valgusfooris on punane tuli, mis hakkab autode jaoks muutuma. Sest just siis kiirustavad nad kõige rohkem. Lisavad kiirust, et jõuda. Ja milline kiusatus see mulle on. Milline võimalus. Ainus, mis mind tagasi hoiab, on hirm neile viga tegemise eest. Sest olgu mis nad on, seda pole nad ära teeninud.

Magada on parem, kui ärkvel olla. Ärkvel olles asjad tulevad ja puudutavad sind. Ärkvel olles sa tunned ja tajud ja oled. Puudutad ja oled puudutatud. Väsinud ja väsitav. Kurnatud. Ühekülgsest hoolimatusest ja teisekülgsest üleküllastatusest. On võimalik olla täiesti ükskõikne kõige suhtes. Mitte mäletada midagi, mida teha tahtsid, lubasid. Ning nutta põhjuse ja põhjuseta.
Palavik.
Ning isegi siis, kui sa magad ja näed luupainajaid või õudusunenägusid, on üles ärkamine veel hullem. Esimesed kolm sekundit on veel head. Kuni sa ei ole täielikult naasnud. Unedest. Pärast seda, pärast seda tuleb kõik meelde. Ning asjad, mis ei meenu, püsivad kuskil sinu sees. Eemale lükatud mõtted, mälestused, hirmud või armid.
You are burning yourself.
You were burning me.
If you want to stay alive, you cannot let yourself burn. You cannot burn me anymore. I will not continue to be in this rollercoaster with you. Will you?
Aga kunagi, 13 aastasena ma tegin valiku. Kui sul oleks küünal, kas sa jätaksid ta riiulile seisma või sa põletaksid ta ära? Kui see küünal oleks väga ilus ja väga eriline?
Tema tahtis seisma jätta. Mina tahtsin ära põletada. Põleda, põleda, põleda. Ereda leegiga. Tähtedesse lennata.
Nüüd on viimne võimalus. Viimne valik. Sest rohkem ei ole antud. Otsusta. Kuigi otsus on juba tehtud. Enam nii ei saa. Nüüd tuleb teisiti. Aga kui surm on kellegi silmades, kas teda saab veel päästa? Kui küünal on peaaegu kustunud, kas tema säilitamisel on mõtet? Kui särast ja valgusest on järgi vaid kustuv leek.
Inimlikkus, kaastunne ja vastutustunne.
Tujukus ja meeleolukõikumised võivad tappa. Tõsi. Aga nad võivad ka eriliseks teha. Nii õnnelik ja aktiivne tüdruk, positiivne, kaasahaarav, imetlusväärne, tark, väljakutsuv. Valitud hetkedel väga eriline. Ja järgmisel apaatne või meeleheitlik depressiivne enesevigastaja.
Aga eriline. Kui eriline.
Mis jääb järgi, kui erilisus muutub keskpärasuseks? Kas on võimalik midagi tunda? Panna käsi vastu külma puitu ja midagi tunda? Ei eriliselt õnnelikke hetki, ei eriliselt kurbi. Ei väljakutsuvat naeru ega ka üksildast nuttu. Meeleolu keskpäraselt null või pluss üks. Maailm täis võimalusi. Küünal, mis on peaaegu põlenud, aga seisab riiulil. Ootab mida – surma, elu?
Ma ei kuulu siia ja ma ei kuulu sinna.

Mina ei võitle mingit võitlust. Mul on elu ja iga päev mõtlen ma sellest, kas ma tahan seda või mitte. Iga päev minu elus on täis meeleolukaid ilusaid hetki. Kõik see, mis mul on. Millest paljud unistavad. Olla ja omada ja mitte olla õnnelik.
Väga egoistlik. Nagu keegi peaks käratama kohe, et võta ennast kokku! Ära hala vaid võta ennast kokku. Tee midagi. Nagu ma ise tavaliselt ütlen. Kui sulle miski ei meeldi, siis muuda seda. Kui ei taha, siis ära ela!
Ja ometi on just mulle antud elu. Võimalused, teod, sündmused. Mitte kellelegi teisele, vaid mulle. Ebaõiglane. Naeruväärne. Ning sarkastiline.

Mul ei ole kodu. Pole kohta, kus ma tunneks ennast turvaliselt ja hästi. Pole kohta, kus ma oleksin õnnelik. Sest ma ei ole kunagi õnnelik. Pole inimest, kes suudaks mind panna ennast turvaliselt tundma.

Varem võis see olla ähvardus. Viis midagi saavutada. Viis oma segaseid tundeid välja elada. Isegi kui sellel puudus mõte, või seda ei saanud puudutada, oli ta siiski olemas. Ma tapan ennast ära. Lühike lause. Mõttetu lause. Sest milleks seda öelda, kui sa juba ennast tappa tahad. Kui sa seda TAHAD, siis sa ju ei lähe sellest rääkima. Vestlema. Siis sa võtad noa ja tapadki ennast. Milleks seda kellelegi mainida. Milleks sõnu raisata?
Ja mida oskakski öelda sellise lause peale. Palun väga? Või ära tee seda? Või ole tugevam? Mis vastus saaks rahuldada tapjat? Mitte ükski. See, et kuskil on abi? Milline abi? Ükski abi ei võta ära tundeid sinu seest, mõtteid sinu peast. Valu.
Aga tegelikult on võimalik, et enesetapp muutub üheks ratsionaalsemaks mõtteks päevas. Mitte isegi, et ma tapan ennast sest ma olen nii õnnetu selle ja teise pärast. Vaid pigem, et kas ma peaksin ennast täna ära tapma või võiksin selle päeva veel üritada? Ratsionaalne kaalutlus. Mis ma sellest saan, kui ma ennast ei tapa ära? Ma tean küll, mida teised saavad, aga mida MINA saan? Niisiis, kui väärtuslik on üldse üritada edasi elada?
Et kõik need tunded ja meeleolud lähevad mööda? Et kõik läheb paremaks? Et palju ilusaid hetki on ees?
Võibolla.

Sina oled vist ainus, kes näeb täie selgusega. Näeb, kus parajasti seisab iga üksik inimene oma üksinduses. Kes on jooksnud peitu paksu metsa, kes karjub kuristiku serval, kes istub apaatiliselt ja vaatab laineid, kes joob ennast õhtuti pooloimetuks linnakäras, kes rabab tööd teha varahommikust öötundideni. Sina näed, kuidas iga inimene üritab olla. Kui raske see paljudele on. Kui vähe rõõme ja naudinguid, kui palju kohustusi ja vastutust. Kui palju ringi jooksmist, rabelemist, tühja kargamist. Ja kui palju unustuse otsimist. Unustust nendest mõtetest, kohustustest, valikutest, otsustest. Üksildusest.
Mida Sa mõtled, kui sa meid jälgid? On sul mingeid tarku, kõikenäinud soovitusi? Tarkuseid, mida jagada? Ja kui Sul neid on, siis miks ometi hoiad sa kõik selle endale? Miks te kõik, ülevamad, surematud, peate olemas meile olemas kui lootuse andjad – lootus, et kunagi sa sured, lootus, et kunagi sa satud paradiisi... Aga selles elus, selles karistuses, selles ootuses olete te kui kasvatajad või õpetajad, kes samas ühtegi sõna ei jaga, kunagi tagasisidet ei anna. Kes võibolla ilmetute silmadega kuskilt eemalt meid huvitult jälgivad, aga see on ka kõik.
Ja kas tõesti oled need Teie, kes Te olete maailma saatnud need ilusad käibefraasid, nagu et kõigel on oma põhjus, küll millalgi saab kõik jälle paremaks, püüa elada hetkes...? Need nn leppimisfraasid, kus meie enam küsimusi ei esitaks ja vaikiksime. Nagu orjad, nagu maha surutud filosoofid. Kes peavad hommikust õhtuni tööd tegema, et oma pere ära toita ning lihtsalt ei jaksa mõelda. Mis sel juhul eristab Hitlerit või Stalinit Jumalast? Sina, Surm, käskjalg, mida on sul öelda? Millega saad Sa ennast kaitsta? Mida saaksid sa öelda, kui sind miski vähegi huvitaks, kui sa millestki vähegi hooliksid? Sul ei oleks mitte midagi. Ei ühtegi põhjust, ei ühtegi sõna, mis midagigi selgitaks, lihtsustaks. Sul ei oleks mitte midagi, Sul ei ole mitte midagi.
Ja nii olete teie, surematud, kõikvõimsad, loonud meid siia mädanema. Ootama mingisuguseid imesid, lootma mingisuguseid lootuseid. Et inimesed ei jääks haigeks, ei sureks ära, ei kannataks. Et inimesed ei tapaks, ei vägistaks, ei hävitaks. Et maailmas oleks armastus, mida iga üks saaks tunda. Et iga inimene tunneks, et tal on väärtus, et tal on mõte, et ta on vajalik. Et ta ei ole üksi.
Ja andnud meile need suurepärased võimalused, nagu töö, söök, trenn, telekas ja internet – elu mõte. Elada oma elu oodates surma. Oodates pidevalt millegi juhtumist – puhkust, kojuminekut, söögiaega, lapse sündi, lasteaeda minekut, sünnipäeva... Elades, nagu kõik miljonid seda teevad – ühe ja sama reegli järgi, ühte ja sama viisi järgides. Kes mõtleb nii, et see toetaks sellisel viisil elamist. Kelle põhjuseks ongi väide, et asjad juhtuvad alati teatud põhjusega ja me ei pruugi seda mõista.
Mida ma tahaks, et Sa ütleks? On seal üldse midagi, mida Sa saaksid öelda? Mis midagi muudaks? Mis annaks mõtte sellele lõputa olemisele. Raiskamisele. Valule. Sinu jaoks on valu kõigest sõna. Sõna, mida nii tihti kasutatakse. Mõttetu väljend. Minu jaoks on valu see suur lämmatav mass, mis istub mu peas. Paljuneb seal, elab minu kudedest, joob minu verd ja nõuab lohutust. Lohutust alkoholist, rämpstoidust. Aga sinu jaoks ei tähenda see midagi. Sinu jaoks on kõik üks suur mula, seebimull. Sõnad, teod, tunded. Üks tühine silmapilgutus.
Las ma vihkan Sind täna. Võibolla põhjuseta. Aga võibolla pole ka minul enam vaja põhjuseid. Nagu Sinulgi. Võibolla hakkavad ka minu maailmas eksisteerima lihtsalt reeglid, nagu Sinul on. Kus ei ole vaja õigustusi, kus ei ole vaja süüdistusi. Kus kõik on tühisus ja miski ei suuda meid ükskõiksusest välja rebida. Ükski karje, ükski hirm, ükski viha ega valu. Ning ükski rõõm ei suuda meid köita, liigutada. See on Sinu maailm. Miks mitte siis ka minu? Võibolla Sinu eluviis annab ka minule teadmise, mõtte? Võibolla kasvan seeläbi targemaks, kui lihtsalt neid ettenähtud elumustreid järgides?

Sa loodad, et ma olen Su unustanud. Unustanud, nagu varem olen unustanud nii mõnedki küsimused, mida olen küsida mõtelnud. Ei. Isegi, kui igal päeval sa ei ole mu meeltes... Mitte, et ma siis naudiksin suurt õnnelikkust või lepiksin eluga, mitte isegi seda. Jaa, ma olen olnud väga õnnelik. Ning, ma olen olnud väga õnnetu. Vahel on nii, et kõik on nii täiuslik. Et see tundub olevat kui maskeraad. Paraad, kus kõik kannavad erinevaid naeruväärseid maske. Mitte, et ma kahtlustaks kõiki pettustes. Vaid lihtsalt see roosa ideaalsus. Ma vaatan ringi ja tunnen ennast und nägevat. Mis, mis on valesti selles etenduses? Mis on valesti tervel pildil? Võibolla otsingi vigu. Pilve sinises taevas. Irvitust soojas naeratuses. Pealetükkivust sõbralikkuses. Ja siis, see kõik kokku, moodustab sellise vaakumi. Ma ei saa hingata. Ei saa. Ma tunnen end uppuvat. Ja tahaksingi uppuda. Mitte hulpida vetel. Tunnen, et ma järsku enam ei jaksa ega suuda olla selles täiuslikkuses. Vastata sellele. Naeratada vastu. Tõusta ja liikuda. Tõsta enda pead. Ma ei suuda ennast kokku võtta. Ja istun seal nagu narts, lösakil diivanil, ja mõtlen kui palju lihtsam oleks, kui mind ei olekski. Üldse mitte. Kui ma ei peaks vaatama oma koledasse sisemusse, esitama liigpalju tähtsusetuid küsimusi, olema kantud äärmusest äärmusesse. Vahel olen ma tõesti üleolev. Nagu olekski maailm minu oma või mina tema naba või mina kõige täiuslikum. Ning seejärel, seda märgates, liigun madalaimasse. Põlates ennast ja enda mõtteid. Kui väga palju vihates iseennast. Lõpmatuseni. Hävitades.
Sul oli eelmine kord õigus. Lihtne elu on parem kui vastusteta piinlemine. Unustada, olla, nautida olemasolevat. Liikuda edasi. Positiivne konstruktivism. Ma tunnistan Sulle, täna ja ausalt, et olen depressiivik. Korduva depressiooniga. Ning tahan sellest lahti saada. Tahan. Mitte elada, nagu tüdruk, kes kunagi mantlit seljast võtta ei saa. Ka päikesepaistes. Oodates alati vihma. Olles valmis jooksma vihma kätte. Sõnudes vihma välja. Draakon minu peas. Mõtlemisvead. Kes kontrollib mind? Sa võiksid praegu lausa naerda. Isegi mina ei kontrolli ennast, kuidas siis veel keegi teine. Miski muu. Aga seal on, on see miski muu, mille pärast ma nii tihti loobuksin oma kehast. Et saada lahti ka sellest miskist muust. Sest ma ei oska teisiti.
Ma tean, et Sul on täiesti ükskõik. Kuulda neid madalaid, sügavuseta analüüsiridu. Sul on ükskõik. Ja ma ei tahagi, et need sulle midagi tähendaksid. Ma tahan ainult, et kui sind sügaval sügavikus, meeleheite ja joobumuse vahel kutsun, siis aegajalt Sa tuleksid. Tuleksid ja vaataksid mulle otsa. Oma tohutusügavate silmadega. Millel hämaruses ei ole otsa ega algust. Vaid üks vari. Vari minu peas, unenäos ja elus. Vari, milles aegajalt näen nii palju enamat. Sind.